RAHVUSLANE

Rahvuslane

esmaspäev, 2. märts 2015

Leo Kunnas: Putin ja kindralstaap usuvad, et Venemaa jõuab relvajõud moderniseerida enne, kui NATO reageerida suudab

www.DELFI.ee
Leo Kunnas


Krimmi annekteerimisest ja Venemaa-Ukraina sõja algusest möödub aasta. Olen väitnud, et Venemaa-Gruusia ja Venemaa-Ukraina sõjad on saanud võimalikuks vaid NATO nõrkuse tõttu. Kuidas on see nõrkus võimalikuks osutunud ning milles see väljendub?
Mis juhtus NATOga 10-15 aastat tagasi?
Pärast külma sõja lõppu kulus NATOl kümmekond aastat uue identiteedi otsimiseks. Liisk langes pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid, kui NATO kuulutas välja artikkel 5 operatsiooni USA toetuseks. Afaganistan hõivati suhteliselt kerge vaeva ja väheste kaotustega samamoodi, nagu Nõukogude väed olid teinud seda 1979. aastal. Pärast järgnesid vabatahtlike koalitsiooni operatsioonid Iraagis ja Liibüas ning sissetungi Süüriasse kaaluti tõsiselt.
NATO muudeti lokaalsest, liikmesriikide territooriumi kaitsmisele keskendunud alliansist globaalsete eesmärkidega liiduks, mille põhiülesandeks sai sõjaliste operatsioonide läbiviimine väljaspool oma territooriumi.
Tuhanded, isegi kümned tuhanded poliitikud, riigiametnikud ja kõrgemad sõjaväelased NATO liikmesriikides läksid kriitikavabalt selle kontseptsiooniga kaasa.
Pealtnäha ilus idee, aga sellel oli üks põhimõtteline viga - 20. sajandi teise poole kogemused (näiteks USA sõda Vietnamis, Prantsusmaa sõjad Vietnamis ja Alžeerias) olid näidanud, et demokraatlikud riigid ei suuda pidada pikaajalisi sõdu väljaspool oma territooriumi, sest valitsused hääletatakse lihtsalt maha. Isegi totalitaarne Nõukogude Liit ei suutnud Afganistanis üle kümne aasta vastu pidada.
Liibüa on kaoses, Lõuna-Iraak on Iraani-meelse valitsuse ja Põhja-Iraak (välja arvatud kurdide alad) sunniitliku äärmusorganisatsiooni IS (Islamic State) kontrolli all ning on ainult aja küsimus, millal Taliban Afganistanis ühel või teisel moel võimu juurde naaseb. Ilmselt ei olnud see nende operatsioonide eesmärk. Liialdamata võib väita, et senine maailmakord Lähis-Idas (ma ei diskuteeri siinkohal, oli see hea või halb) on kokku kukkunud.
ISi pealetung Iraagis on küll peatatud, aga nende vallutatud alade tagasivõtmisest pole veel juttugi. Vastupidi, islamiäärmuslased ise ründavad mitmel pool maailmas, ka Lääne-Euroopas. Kas aasta 2015 läheb ajalukku terrorirünnakute lainega Euroopas? Me ei tea seda veel.  
Kuid tagasi põhiteema juurde. Kui Eesti ja teised Balti riigid NATO muutmise rongile astusid, oli see just paigast võtnud ja hakkas kiirust koguma.
Põhiline tööriist, mille abil NATOs liikmesriikide kaitseplaneerimist ohjatakse (kasutan meelega siin just seda sõna, sest iseenesest pole kellelgi peale liikmesriikide endi õigust nende kaitseplaneerimist juhtida) on väevõimekuseesmärgid (Force Goals), mis vaadatakse üle iga nelja aasta tagant.
Väljaspool oma territooriumi sõdimise kontseptsiooniga seoses hakati liikmesriikidele määrama väevõimekuseesmärke ainult ümberpaigutatavate üksuste (deployable forces) väljaarendamiseks. Kui kaugel NATO tagalas paiknevate Lääne-Euroopa riikide puhul oli see õigustatud, siis alliansi Ida-Euroopa rinderiikide, eriti Balti riikide, puhul oli säärane lähenemine algusest peale lihtsalt terve mõistuse vastane.
Aga Venemaa? „Venemaa on NATO strateegiline partner, kellega meil on ühised huvid terrorismivastases sõjas. Venemaa ei kujuta endast NATOle mingit sõjalist ohtu. NATO ohuhinnang on ka Eesti ohuhinnang. Meie idanaaber on sõjaliselt nii nõrk, et temaga ei tasu arvestada." Siin vaid mõned loosunglaused tollest ajast.
Mis läks viltu Baltikumi kaitseplaneerimises?
Balti riikide väevõimekuseesmärkideks määrati üks-kaks ümberpaigutatavat jalaväepataljoni riigiväliste operatsioonide tarbeks. Suuremaid kohapeal paiknevaid üksusi Venemaa sõjalise jõu tasakaalustamiseks ei olnud vaja. Kaitseplaneerimine ei lähtunud enam oma territooriumi kaitsmise vajadusest.
Kogu Baltikumi kaitseplaneerimine oli saanud seega vale sisendi. Katastroofi seeme oli maha külvatud. Sõjaaja relvajõud kuulutati õõnesarmeedeks (hollow structures) ja nende ettevalmistamiseks vajalik ajateenistus iganenuks.
„Küllap nad seal Brüsselis või veel kusagil teavad paremini." Iga NATO lauaametnik omandas tõekuulutaja või lausa prohveti staatuse. Need, kes kahtlesid ja küsimusi esitasid, kuulutati kui mitte NATO-vastasteks, siis vähemalt NATO-ketseriteks.
Teiste Ida- ja Kesk-Euroopa riikide eeskujul tegid Läti ja Leedu peagi ajateenistusele lõpu ning läksid üle täiselukutselisele relvajõudude komplekteerimismudelile. Personalikulud hüppasid kiiresti üle 50% kaitsekulutustest. Kui tuli masu, ei tekkinud meie lõunanaabritel suuremaid kõhklusi - nii tagasihoidlikud väevõimekuseesmärgid on võimalik täita ka SKTst 1 protsendiliste kaitsekulutuste juures.
Meilgi oli vahepeal üsna tugev surve ajateenistuse lühendamiseks ning kaitsekulutuste vähendamiseks. Need, kes selle taga seisid, ei taha seda enam isegi meenutada stiilis „kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast väljaˮ. Suuremat katastroofi õnnestus vältida, kuid Läti-Leedu teest ei pääsenud me lõppkokkuvõttes ikkagi.
„Jõukohase riigikaitseˮ doktriin
Kindral Ants Laaneots ütles juba 1992. aastal, et Eesti kaitsmiseks on vaja vähemalt kuus brigaadi ekvivalenti vägesid. See määratlus pädeb ka täna ning jääb kehtima ka kahekümne aasta pärast. Lati kõrgus, millest kaitseplaneerimisel ja sõjaaja kaitseväe ülesehitamisel on vaja üle hüpata, on selgelt paigas.
Venemaa-Ukraina sõda on minu raamatus „Ukraina häirekell. Takerdunud rünnak IIˮ esitatud viimase riigikaitse arenguplaani kriitikat mitmekordselt võimendanud. Eelmisel aastal kopeeris Eesti üks-ühele Läti-Leedu juhtimisstruktuuri (mis on optimeeritud riigiväliste operatsioonide läbiviimiseks). Kaitseringkonnad kuulutati „õõnesarmeeksˮ ja likvideeriti (kaotades neli väekoondist, mida oleks praeguses julgeolekuolukorras vaja palavikulises tempos edasi arendada). Sõjaaja kaitseväge vähendati peaaegu poole võrra. Peavastutus Eesti territooriumi kaitsmise eest lükati Kaitseliidu kaela (jällegi täpselt samamoodi nagu Lätis-Leedus), samas meie vabatahtlikule riigikaitseorganisatsioonile selleks vajalikku personali ja muid ressursse üle andmata. Ühtegi võimelünka ei likvideerita ning ajateenistuse maht ei suurene.
Nii näeb siis välja „jõukohase riigikaitseˮ mudel - Eesti vastus nelja aasta eest käivitatud Vene relvajõudude moderniseerimise hiigelprogrammile ja Venemaa-Ukraina sõjale.
Vastuseks oma kriitikale olen ametiisikute suust kuulnud põhiliselt kolme väidet: 1) Eestit kaitseb NATO aluslepingu artikkel 5; 2) Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem ning 3) kuna meie riik on nii hästi kaitstud, ei ole meil vaja teha oma riigikaitse arendamiseks erilisi lisajõupingutusi.
NATO aluslepingu artikkel 5 ei kaitse iseenesest kedagi, seda teevad ikkagi Eesti oma ja liitlasväed. Kas kahe brigaadi ja Kaitseliiduga on võimalik sõja korral Eestit kuni liitlasvägede saabumiseni enda käes hoida? Ei ole. Kuidas on võimalik väita, et oleme hübriidsõjaks valmis, kui laiapõhjalise riigikaitse võtmevaldkonnad on üles ehitamata ning meil pole isegi sõjaväestatud piirivalvet?
Putini-Venemaa kolm liitlast: rahuaja relvajõud, sõjaaja relvajõud ja tuumajõud
2014. aasta lõpus kinnitas president Vladimir Putin Venemaa uue sõjalise doktriini. Selle punkt 12a määratleb NATO, NATO laienemise, alliansile globaalsete funktsioonide andmise ning liikmesriikide sõjalise infrastruktuuri Venemaa piiridele lähemale nihkumise meie idanaabri peamise sõjalise ohuna.
Venemaa relvajõudude moderniseerimisprogrammi viiakse täie hooga ellu. Eesmärk on varustada kümnendi lõpuks Vene relvajõud 70% ulatuses uue relvastuse ja varustusega, alates tuumarelvadest kuni üksikvõitleja varustuseni välja. Mõned näited: hangitakse umbes 11 000 soomusmasinat, 14 000 muud sõidukit, 1500 lennukit ja 1000 helikopterit.
Olen võrrelnud neid jõupingutusi mastaabilt Stalini-aegse Punaarmee uuendamisega 1930. aastate esimesel poolel. Oleks naiivne loota, et rubla kursi langus või Venemaa majanduse halvenev olukord selle plaani täitmise peataksid. Venemaa sõjatööstus ei sõltu välistarnijatest.
19. sajandil ütles üks Vene keisritest, et Venemaal on kaks liitlast: armee ja laevastik. Seda parafraseerides võib täna väita, et Putini-Venemaal on neid kolm - rahuaja relvajõud, sõjaaja relvajõud ja tuumajõud.
Venemaal kutsutakse aastas ajateenistusse umbes 400 000 kutsealust. See võimaldab meie idanaabril ülal pidada umbes 6 miljoni inimesega sõjaaja relvajõude. Venemaal on reserve ja varustust umbes 200 tanki- ja motolaskurbrigaadi tarbeks. See näitaja paraneb seoses Vene armee ümberrelvastamisega veelgi, sest vana relvastust ja tehnikat ei utiliseerita, vaid ladustatakse sõjaaja relvajõudude vajadusteks.
Enamik Lääne analüütikuid pole NATO ja Venemaa jõuvahekordade hindamisel Venemaa sõjaaja relvajõududega kunagi arvestanud.
NATO kaitseplaneerimine vajab U-pööret
Pärast Venemaa-Ukraina sõja puhkemist on NATO lahendanud Eesti õhuturbe küsimuse, USA on paigutanud kolme Balti riiki kompaniisuurused maavägede üksused ning hiljuti otsustati NATO Ida-Euroopa rinderiikidesse (lisaks Baltikumile ja Poolale ka Rumeeniasse ja Bulgaariasse) luua neis riikides paiknevate liitlasvägede juhtimiseks vastavad organid.
Positiivsed sammud iseenesest, aga tegu on siiski kõigest kümme aastat tagasi tegemata jäänud tööde järeltöödega.
NATO seisab praegu väga põhimõttelise ja suure probleemi ees - viimased poolteist aastakümmet on allianss valmistunud hoopis millekski muuks kui liikmesriikide territooriumi kaitsmiseks ning Venemaa kasvava sõjalise jõu tasakaalustamiseks Ida-Euroopas ja Baltikumis. Et selleks valmis olla, et piisa kosmeetilistes abinõudest stiilis „loome suurema reageerimisüksuse ja tõstame selle reageerimiskiirustˮ.
Kogu NATO kaitseplaneerimine vajab U-pööret. Alliansi Ida-Euroopa rinderiigid vajavad väevõimekuseesmärke, mis võimaldaksid neil üles esitada relvajõud, mis suudaksid Venemaale vastu seista, s.t need riigid vajavad oma territooriumi kaitsmiseks eelkõige kohapeal paiknevaid üksusi (in place forces).
Eesti ja Läti väevõimekuseesmärk võiks olla kummalgi kaks manööverbrigaadi, Leedul kolm. Neile lisanduks veel territoriaalkaitsesüsteem kõigis kolmes riigis, mis jääks väljapoole alliansi väevõimekuseesmärke.
Liitlased peaksid paigutama igasse Balti riiki ühe maavägede brigaadi ning keskmaa- või kaugõhutõrje üksused ning Poolasse kolm brigaadi (neist vähemalt kaks soomusbrigaadi) operatiivstrateegilise reservina. Külma sõja ajal NATOs kehtinud ennetamisprintsiip tuleb uuesti ausse tõsta.
Kas säärast U-pööret on NATO kaitseplaneerimises kerge teostada? Ei ole. NATO on nagu hiigelsuur laev, kus kapten võib küll kaptenisillal hüüda, et muutke kurssi, ning tüürimees elu eest rooliratast keerata, kuid ega laev selle peale veel kohe vastassuunas sõitma hakka. See võtab aega.
Ning inimesed, kes nii NATO juhtstruktuurides kui ka liikmesriikides kaitseplaneerimisega tegelevad, on ikka samad. Mida suurem viga, mida sügavam ämber, seda raskem on seda tunnistada. See on inimlik.
Veel ei ole liiga hilja. President Vladimir Putin ja Venemaa kindralstaap usuvad, et aeg töötab nende kasuks. Nad usuvad, et Venemaa jõuab oma relvajõud moderniseerida enne, kui NATO sellele adekvaatselt reageerida suudab.

Allikas: http://www.delfi.ee/archive/print.php?id=70838971
_______________
Lugege lisaks NATOst SIIT.
M.I.

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP