Juhtkiri: kelle riik see on?

Kassinurme küla. FOTO: Kristjan Teedema

 Postimees kirjutab tänases lehes inimeste elu ja tervist otseselt puudutavast probleemist, mis on mitme ametkonna tööst hoolimata lahenduseta. Kõik tunnistavad, et vesi kaevus on mürgitatud, kuid seisu parandamise asemel kehitatakse õlgu ja põrgatatakse isekeskis vastutust.

Aga alustame algusest: Jõgevamaal Kassinurmes elav vanapaar ei saa oma kaevuvett juua. Mitte et kaevul midagi viga oleks. Kaev on korralik, kuid nii terviseamet kui ka teised ametkonnad on andnud soovituse oma kaevust võetud vett mitte juua, sest lämmastikuühendite sisaldus selles on lubatust kaks-kolm korda suurem. Säärase veega võib küll pesta hambaid, ka põrandat, aknaid, autot või mida tahes, aga juua ei tohi seda kindlasti mitte.

Kõik märgid viitavad, et kaevuvee reostuse taga on maja kõigist külgedest ümbritsevad põllud, mida põllumajandusfirma hoolikalt väetab, reostades niimoodi teistegi ümberkaudsete talude joogivett.

Niisiis: probleem on olemas, selle olemasolu tunnistavad terviseamet, keskkonnainspektsioon, vald ja lõppude lõpuks ka riigikontroll. Mida aga ei ole, on vastutus ja lahendus.

Esimene oleks riikliku abiprogrammi näol justkui võimalik, see tähendaks uue puurkaevu rajamist. See on aga suur töö, mis eeldab kulukat omaosalust, mida vanad inimesed endale lubada ei saa. Rahalist abi on küsitud küll kohalikult omavalitsuselt, kuid ka vald ei taha vastu tulla – seesuguse pretsedendiga avaks nad ukse paljudele teistele analoogsetele nõuetele.

Samal ajal, kui vanapaar peab iga nädal sõitma läbi pikki kilomeetreid, et tassida autoga koju joogivett, jätkab põllumajandaja väetamist… Juriidiliselt on kõik justkui korras: kõnealust piirkonda pole kuulutatud nitraaditundlikuks, kuigi vastava piiranguala piir jookseb sellest vaid mõne kilomeetri kauguselt. Nõnda võib arvata, et väheke nõrgem, kuid siiski tajutav nitraaditundlikkus on omane ka Kassinurmele.

Kõlab kahetsusväärselt tuttav mantra: «Meie ei saa teid aidata, aga pöörduge õige hoopis ametkonna X poole.»

Ilmselt on põllumajandaja oma tegevuse tagajärjel tekkinud olukorrast teadlik, kuid näib, et tegemist on ükskõiksusega – naabri kaev, naabri mure. Samas paneb jahmatama, et ühegi riikliku instantsi hammas pahalase peale ei hakka. Kui uskuda õiguskantslerit, peaks juriidilisi võimalusi ometi leiduma. Ja ometi on praegu jõutud lahenduseni, et lahendust ei ole. Naaber sigatseb, teie makske uue kaevu eest tuhandeid eurosid või käige muudkui aga linnast vett nõutamas.

Juhtum paneks nördima juba siis, kui tegemist oleks üksiknäitega. Paraku paistab siit aga rohkelt paralleele vaid mõni nädal tagasi avalikuks tulnud mürgitatud toiduainete probleemiga. Nagu selles loos, nii kõlab ka nüüd kahetsusväärselt tuttav mantra: «Meie ei saa teid aidata, aga pöörduge õige hoopis ametkonna X poole.» See paneb omakorda küsima: kelle riik see on, kellele kuulub Eesti loodus ja Eesti keskkond, kui ta ei kuulu inimestele, kes siin elavad?

Allikas: https://arvamus.postimees.ee/6718388/juhtkiri-kelle-riik-see-on?