RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 25. juuli 2019

Puukfirmad viivad ära meie raha

Hiljaaegu võeti Eestis kasutusele uus termin – puuküürnik. Üsna tabav väljend isiku kohta, kes kaasinimese majas elab ja omaniku kulul teenuseid kasutab. Umbes samaviisi võiksime käibesse võtta ka veel ühe uue termini – puukfirma. See sobiks niisuguste ettevõtete kohta, mis kogukonnas olevate ja kogukonnale kuuluvate majandusressursside (maa, mets, kalaveed, kaunid maastikud, tööjõud) arvel raha teenivad ja selle siit kasumina välja viivad.

Tasapisi on praktiliselt kõik majandusressursid läinud puukettevõtete kontrolli alla. Kogukonna liikmed ei kasuta üldjuhul ise oma ressursse ja lepivad peamiselt palgatööst saadava tuluga. Rahaliselt on palgatulud loomulikult palju väiksemad kui ressursikasutusest saadavad kogutulud. Esmalt ema- ja tütarfirmade kasumist. Enamasti me ei tea, kui suurt kasumit ja juhtimistasu saab välismaine emafirma, mille tütarfirma on asutatud siin selleks, et teenida raha Eesti rahva ühisomandis olevate kohalike majandusressursside arvelt. Viimasel ajal on võõrpankade Eestist väljaveetava kasumi küsimuse üles tõstnud endine Hansapanga juht Indrek Neivelt. Tema andmetel viidi Rootsi pankade kaudu Eestist 2018. a. välja 258 miljonit eurot. See oli ju Eesti riigist, st meilt kõigilt kokku korjatud raha! Valitsus ja erakonnad on seni ainult asjade käiku pealt vaadanud ja mitte midagi ette võtnud. Kui kaua ikka võib?

Loomulikult sõltub välismaise ettevõtte siin asuva tütarfirma eestlasest tippjuhi palk otseselt sellest, kui palju raha tema juhitav tütarettevõte siin teenib ja kui suur osa sellest emafirmasse jõuab.

Oleme juba piisavalt näinud-kuulnud juhtumitest, kus eestlastest palgalised tippjuhid kiiresti ametist maha võetakse, kui tulud pole välismaiste omanike arvates olnud piisavalt suured. Samuti on juhtunud nii siis, kui välismaise firma eestlasest tippjuht on asunud „liigselt” toetama kohalikku kogukonda või kultuuri või sporti või tervishoidu jne.

Siin me ei tohiks mingil juhul etteheiteid teha isiklikult palgalistele tippjuhtidele, kes tõemeeli püüavad meie kogukondi aidata. Nemad peavad aga oma rahvustunde maha suruma ja toimetama rahvusvahelise kapitalismi reeglite järgi. Loomulikult ei kuulu nende eelistuste hulka ei meie rahvuse säilimine, ei kogukondade ega põlisrahva heaolu ega tööliste palga tõstmine. Nemad peavad teenima välismaistele omanikele kasumit ja ainult kasumit. Kui kaua nende närv, südametunnistus ning tervis sellisele ülekohtule vastu peab on iseasi.

Puukettevõtted tegutsevad eestlaste heaolu vastu. Kurioosse näitena tooksin esile, et Eesti riik on lasknud puukettevõtetel tegutseda ka sellistes valdkondades, kus neid kogukonna heaolu huvides ei tohiks üldse olla.

Siia kuuluvad välismaalaste omanduses olevad paljud energia-, soojuse-, kütuse-, vee-, prügi-, pangandus-, kaubandus- jt kohalikku kogukonda teenindavad ettevõtted. Puukfirmad koguvad endale ja viivad siit välja kokku ca 10 miljardit (!) eurot või rohkemgi aastas (kasum + kõikvõimalikud juhtimis- ja teenindusmaksud).

Loomulikult ei jagu meil niiviisi raha ei õpetajatele, päästjatele, pensionäridele, arstidele jne. Kui keegi väidab, et saame ise toetustena Euroopa Liidult rohkem raha, kui sinna maksame, siis räägib ta mingist muust rahast, mille hulka pole arvatud puukfirmade Eestist välja viidavat raha. Ajakirjanduse kaudu anti meile teada, et näiteks Poolast viivad Euroopa puuk?rmad välja rohkem raha kui Euroopa Liit Poolale toetustena maksab. Eesti kohta pole selliseid andmeid avaldatud. Tundub, et Euroopa Liidu meeletu bürokraatia- masin põhjustas ka Brexiti ehk Inglismaa väljumise Euroopa Liidust.

Kuidas raha Eestisse jätta? Reaalne oleks kehtestada nn Tobini maks, millega maksustatakse Eestist väljaviidav (ülekantav) raha. Idee on väga vana, kuid rahavõimul on seni õnnestunud vältida selle seadustamist.

Ma ei poolda puukettevõtete kasumi tulumaksustamist, sest väga suur osa tuludest kanditakse välismaale mitte kasumina, vaid mitmesuguste teenusmaksetena. Sellele võis hiljaaegu ajakirjandusest head tõestust lugeda. Selgus, et kõik välismaised jaekaubandusketid olid 2012. aastal millegipärast kahjumis, kasumit oli teeninud vaid mõni Eesti ettevõte.

Küsin: Mis mõtet on välismaisel emafirmal hoida Eestis tütarfirmat, kui see kasumit ei teeni? Aga sellepärast, et kui on võimalus lihtsate ülekannetega viia Eestist välja juhtimis-, teenindus- jm raha, siis pole ju kasumi teenimine Eestis enam üldse vajalik! Pealegi maksavad igasuguse maksu kinni ikkagi lõpptarbijad ehk meie ise.

Kogukonnad (külad, vallad, linnad) peaksid kõikide valimiste eel tõsiselt mõtlema, kui kaua nad sellise olukorraga lepivad. Ma aktsepteerin täielikult selliste välisfirmade kohalolekut, mis Eestisse sissetoodava tooraine ja teabe baasil meile tulusat tööd ja tegevust pakuvad ning ka õiglast tulu ja kasumit teenivad.

Sootuks teisiti tuleks aga suhtuda avalikke teenuseid pakkuvatesse või kohalikul toorainel (maa, mets, kalavarud, maavarad jms) parasiteerivatesse välisfirmadesse. Totaalne vabaturg ning kapitali ja tööjõu vaba liikumine on head ainult seal ja seni, kuni nad on meie kogukonnale kasulikud. Kui nad aga hakkavad omakasu huvides kogukondi ja kohalikku elanikkonda vaeseks tegema ja ikestama, tuleb kogukondadel jõuliselt sekkuda.

Puukfirmade rohkuse tõttu jäävad Eesti kogukonnad järjest vaesemaks ning neil ei ole puuk?rmade arvukuse ja turuvõimekuse suurenedes praktiliselt mingeid võimalusi oma rahva keskmise palga suurendamiseks. Puuk?rmad jt kasumile orienteeritud ettevõtted viivad kogukonnast tulud ja raha lihtsalt ära. Ainuüksi välismaiste kommertspankade turuosa on ligi 100% ja nende intressideks lisatakse meil mis tahes kauba hinnale mõnedel andmetel koguni ligi 40%.

Kui see ei ole röövkapitalism, siis mis see siis on? Tagajärjeks on elujõulise elanikkonna lahkumine riigist, mille tulemusel käib alla ka kogu ühiskond: moraal, kohaliku tööjõu kvalifikatsioon, ettevõtluse tase… Nii tohutut väljarännet kui viimastel aastatel pole Eestis ka kõige viletsamatel aegadel toimunud. See on rahvuse katastroof. Seda teavad suurepäraselt ka meie võimulolijad.

Kuid tundub, et valitsuse ja riigikogu käed ja suud on rahavõim nii tugevasti kinni sidunud, et nad suudavad väliskapitalile ainult hosiannat laulda, sisuliselt oma inimeste heaks mitte midagi muutmata. Tegeldakse üksnes kosmeetiliste parandustega (nt rahvakogu, peenhäälestamine, toetuste lubamine jne), mis üldist olukorda ei muuda.

Nii oleme nõiaringis, millest väljapääsu valitsuselt ja riigikogult pole loota. Tuleb ise hakata oma elu korraldama. Vajadusel tuleb kohalikel volikogudel ka puukfirmadele ja valitsusele vastu hakata ning omapoolseid tingimusi esitada. Radikaalselt tuleb tegutsema hakata kogukondadel (linnadel ja valdadel) ja ise ühiselt poliitikat tegema hakata.

Enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides pööratakse järjest rohkem tähelepanu kohalike väikeettevõtjate, talude ja ühistute arendamisele. Lisaks on EL vastu võtnud ühistegevust toetavaid akte, millest meie valitsejad pole vist kuulnudki, kuid mille rakendamine oleks meile suureks abiks. Tundub, et terve kapitalistlik maailm on muutuste lävel. Ka Eesti võiks eeskujuks võtta näiteks Guyana Kooperatiivse Vabariigi ja viia riik ühistegevuslikele alustele. Alustada võiks koondumisest Eesti Ühistegevuse Liidu ridadesse.

Jaan Leetsar, majandusdoktor

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP