RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 28. juuli 2019

Juri Toomepuu: Juuli 26, 1994, must päev Eesti ajaloos.

Sõnadega „Jeltsin ja Meri võtsid viina ning leppisid kokku Vene vägede lahkumises,“ kirjeldas naiivselt juuli lepingute sõlmimist Päevalehe reporter Joosep Tiks (EP 25 juuli 2019).

Allakirjutamine oli Jeltsini, mitte Mere otsus.
Võib uskuda, et viinalembesed Jeltsin ja Meri ohtralt vodkat kallutasid. Mart Helme, tolleaegne saadik Moskvas, väitis, et alustati tervitus šampanjaga ja seejärel joodi pudel vodkat, pool pudelit konjakit ja kohvi kõrvale ka veel Amarettot. Aga väide, et kokkulepe sündis joomalauas, on pigem tolleaegse välisministri ja Mere kannupoisi Jüri Luige fantaasia. Otsus ei sündinud kohapeal, lõunasöögisaali nurgas, nagu väitis Luik Maalehe reporterile Argon Ideonile antud intervjuus (Maaleht, 25 juuli, 2019). Otsuse oli Jeltsin juba teinud kui ta Mere Moskvasse käsutas. Selleks, et alla kirjutada venelaste poolt valmistatud, venekeelsetele, Eestile kahjulikele lepingutele oli Jeltsin ta Moskvasse käsutanudki. Jeltsin oli kindel, et Meri ta käske vastuvaidlematult täidab, sest mahukas toimik, pealkirjaks Mere KGB agendi nimi „Nikolajev,“ oli Jeltsini valduses. Vanade roomlaste tähelepanek „Cuius testiculos habes, habes cardia et cerebellum kehtib ka tänapäeval.

Sunnist või veendumusest?
On muidugi ka võimalik, et Meri oli okupatsiooni ajal nii põhjaliku ajupesu saanud, et isegi pärast Eesti Vabariigi presidendiks saamist toetas ta neid keda ta oli palju aastaid truualamlikult teeninud. Okupatsiooniajal väljendas ta oma veendumust E. Nõmme varjunime all järgmiselt: “Marxi-Engelsi-Lenini-Stalini ideed on surematud, sest nad on ainuõiged. Nad juhivad inimkonda tema helgesse tulevikku – kommunismi.“ Lennarti ja ta isa Georgi tegevust ja seoseid on detailselt kirjeldanud andekas uuriv ajakirjanik Virkko Lepassalu oma hästi dokumenteeritud raamatus "Süümepiinadeta. Georg ja Lennart Meri sidemetest eriteenistustega ja selle tagajärgedest." Neid seoseid on samuti kirjeldanud ja dokumenteerinud Riigikogu esimees Henn Põlluaas oma raamatus "Lennart Meri, vabaduse valus valgus" Kõige lihtsamalt ja selgemalt selgitab seda, kes Meri tõeliselt oli, fakt, et ta tegi 22 välisreisi ajal, kui seda said teha ainult KGB poolt laitmatult ustavaks tunnistatud kommunistid – aus eestlane ei saanud sellest unistadagi.
Meri ise on uhkeldanud: „Maailm on pidanud Moskvas-käiku Eesti diplomaatia üheks kõige meisterlikumaks läbimurdeks.” Maailm päris kindlasti ta alkoholi uimas veedetud Moskva külastamisest ei hoolinud, aga vähemalt oma kiitmisest Meri ei väsinud.

Väed oleks lahkunud ka ilma lepinguta.
Jeltsin sai aru, et ta peab pärast Eesti iseseisvuse tunnustamist vene väed Eestist varem või hiljem välja viima kui ta tahab kokku varisenud Nõukogude Liidust väljunud ja kommunismi ikkest vabanenud Venemaale rahvusvahelist tunnustust ja eelkõige läänemaailma toetust saada. Meri käsutas ta Moskvasse ainult selleks, et jätkata ta eelkäijate poolt alustatud Eesti venestamist jättes suure hulga venelasi, rohkem kui kümnendiku Eestis elavate eestlaste arvust, Eesti alalisteks elanikeks ja kohustada Eesti maksumaksjaid neile tasuma Eesti riigi pensionid, haigekassa kulud ja muud toetused., lisaks nende Punaarmee, KGB või GRU pensionitele.
Mingeid plaane vene vägede väljaviimiseks arutati juba 1992 aasta Helsingi tippkohtumisel, millele järgnes Balti riikide välisministrite külaskäik Vene välisministrile. Seal teatati, et Vene väed viiakse välja aastal 1994. Tähtsam kui Balti välisministrite külaskäik Moskvasse oli Eesti ja Leedu presidentide ja Läti Ülemnõukogu esimehe kohtumine Washingtonis 1993 aasta aprillis USA presidendiga, kes muide pakkus toetust ka lahkuvate vene ohvitseride elamute ehitamiseks Venemaal. Jeltsinile suutsid USA võimukandjad selgeks teha, et tal muud üle ei jää kui vene väed Eestist välja viia. Sama aasta novembris asetleidnud läbirääkimistel Lohusalus teatas Vene esindaja Vassili Sverin, et viimane Vene sõjaväelane lahkub Eestist 31, augustil 1994, aga tingimusel, et Eestisse jäävad vene erusõjaväelased kellel antakse alaline elamisluba ja hiljem Eesti Vabariigi kodakondsus ja Eesti annab ka 23 miljonit dollarit Venemaale elamute ehitamiseks. Selle lükkasid Eesti läbirääkijad küll ebasobivate tingimuste tõttu tollal tagasi, aga see oli suurelt osalt leping millele Meri alla kirjutas. Elamute ehitamise raha oli vahepeal USA poolt annetatud, aga Mere abil sai Jeltsin eestlastele nende endiste rõhujate sotsiaalhoolde kohustused kaela määrida.

Vägede väljaviimise aeg otsustatud juba aastal 1991.
Minule kinnitas üks vägede väljaviimise plaanidest ilmselt hästi informeeritud vene kindral Moskvas juba novembris, 1991, kolm kuud pärast Nõukogude Liidu presidendi Gorbatšovi vastast vanade kommunistide ülestõusu, mis ebaõnnestus suurelt osalt tänu Vene presidendile Jeltsinile, ja kuu aega enne Nõukogude Liidu ametlikku lõppu, et Eestist viiakse vene väed välja 31 augustiks, 1994. Näib, et selleks tähtpäevaks olid venelased vägede väljaviimist planeerinud juba kaua enne igasuguseid läbirääkimisi ja seetõttu seda hilisemates läbirääkimistes mainitigi. Sain kindraliga sel, minule väga tähtsal teemal, pikemalt vestelda lääneriikide kõrgemate sõjaväelaste ja teadlaste poolt korraldatud konverentsil ametliku nimega International Conference on the Armed Forces and Military Service in a Democratic State. Kohe pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist lootsid paljud lääneriikide võimukandjad, et Venemaast saab demokraatlik riik. Lääneriikide kõrgemad sõjaväelased tahtsid selleks anda oma panuse. Konverentsil osales üks Ühendatud Kuningriikide Kuningliku Õhuväe marssal ja nelja-tähe kindraleid ning tuntud teadlasi mitmetest teistest riikidest. Konverentsi juhatajate tribüünil oli lisaks lääneriikide esindajatele ka neli vene kõrgemat kindralit. Kõik sõnavõtud tõlgiti sünkroonselt nelja keelde.

Minule suutis mu hea sõber ja sõdurite kvaliteedi propageerimise aatekaaslane, tuntud Northwestern Ülikooli professor ja organisatsiooni Armed Forces and Society president Charles Moskos saada USA sõjaväelt, kus ma tollal tsiviilteadlasene töötasin, loa konverentsil osaleda. Tegin ettekande kaitsevägede värbamise teemal konverentsil ja ka Nõukogude Liidu Poliithariduse Instituudis.

Konverentsi asukoht oli Nõukogude Liidu võimukandjate, kaunis pargis asuvate dachade rajoon. Park oli ümbritsetud kõrge müüriga millel oli tihe valve. Selle keskel oli konverentsiks sobiv kena hotell mitmete koosoleku- ja suurte söögisaalidega. Mulle tuli Zil-limusiiniga lennuväljale vastu üks vene lennuväe kolonel, kes kandis ka mu kohvreid kuni olin majutatud ühte, tollal arvatavasti vangis viibiva endise võimukandja dachasse.

Järeldan, et Vene vägede väljaviimiseks 31. augustiks 1994 olid juba kohe pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist kindlad plaanid ja kõik järgnevad läbirääkimised olid korraldatud ainult selleks, et ikkest vabastatud riikidelt bluffidega välja pressida niipalju kui võimalik. Juulilepete sõlmimisega õnnestus Jeltsinil hoiduda Genfi konventsiooni sättest, mis nõuab kõikide okupantide lahkumist okupatsiooni lõppedes. Tema muidugi ei tunnistanud, et Eesti oli okupeeritud, aga kuna lääneriigid jätkasid kogu okupatsiooni vältel Balti Vabariikide tunnustamist ja pidasid neid okupeerituks, oli talle kasulik, et Eesti valitsus eiraks Genfi konventsiooni ja Meri kirjutaks alla lepingule mis lubab umbes 20 000 punaarmeelasel ja 2000 julgeoleku töötajal, koos perekondadega umbes 100 000 eriti Eestivaenulikul venelasel, jääda alaliste elanikena ja seega tulevaste kodanikena Eesti venestamist jätkama.

Juulilepete tagajärjed.
Molotovi-Ribbentropi salajase pakti paljastaja akadeemik Endel Lippmaa avaldas Meri lepingute kohta arvamust, et need on Eesti iseseisvusele sama ohtlikud kui 1939.–40. aastal otsese sõjalise ähvarduse tagajärjel alla kirjutatud dokumendid (Hommikuleht, 23. august 1994, lk 3).
Lippmaal oli tuline õigus, sest lepinguga Eestisse põlistatud Eestivaenulikud venelased, rohkem kui 10 protsenti eestlaste koguarvust, on oluline tegur järjest kiirenevas Eesti venestamise protsessis.

Lennart „Nikolajev“ Mere muistend.
Miks ei taha paljud eestlased ikka veel hulgalisi, hästi dokumenteerituid fakte Lennart Merest tunnistada? Mere eestkostjatest Eestis ikka veel puudust pole. Nad on suutnud korraldada Mere mälestusüritusi, konverentse ja andud isegi Ülemiste lennuväljale uue nime. Eestile ja eestlastele kahjulikum on see, et nad on suutnud summutada ausa arutelu juulilepetest ja tohtust kahjust mis need on tekitanud Eestile ja eestlastele.
Näib, et peamine põhjus on ta eestkostjate samasugune okupatsiooniaegne tegevus. Nad tunnevad, et kui üks omasugune sai Eesti presidendiks ega siis ka nende tegevust kommunistidena, okupantide truualamlike teenritena või kaasjooksikutena ei saa hukka mõista. Paljud nendest suutsid omale taasiseseisvumise käigus hulgaliselt varandust koguda ? rahaga kaasneb mõju, võim ja tunnustus.

Okupatsioonijärgse põhiseaduse tegijate hulgas oli küllalt neid, kes suutsid jätta rakendusseaduse teise lõiguga kehtima nõukogudeaegsed seadused. See kindlustas, et isegi neid ei karistatud kes sooritasid okupantide teenistuses raskeid inimsusevastaseid kuritegusid. Nad õigustavad ka kõige raskemaid kuritegusid väitega „ajad olid sellised.“ Paljud on ikka veel aktiivsed meie võimuladvikus, paljud tegutsevad ikka veel arvamusliidritena.

Need "endised" ongi eriti raevukad kui Lennart Nikolajevist ja "endistest" faktidele toetudes tõtt räägitakse. Paljud nendest kontrollivad ka meie peavoolumeediat, mis nagu Lennart ise, Lennart Merd kunagi kiitmast ei väsi.

Allikas: Facebook

1 kommentaari:

Unknown 29. juuli 2019 22:27  

Kas Lätti Leetu jäeti ka veneohvitsere?

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP