Kolumn: eksisõnadest ja võltsväärtustest, ikka puust ja punaseks
Kas ka ärkamisaeg oli paha? Kas rahva ühtsus ja edasikestmise soov on äärmuslik? Kas ka Vabadussõda oli äärmuslik? Kas ka Nõukogude Liidust lahkumine oli äärmuslik, küsib Malle Pärn.
Ära väsitab see sõdimine pimedate ja kurtide vastastega… Muudkui seleta ja seleta, nagu väikestele lastele, aga vastuseks tuleb jälle seesama laul, nendesamade viledakskulunud refräänidega, mis on juba sadu kordi valedeks tunnistatud.
Me ju kirjutame ainult nendele, kes niikuinii saavad aru, mis meie poliitikas toimub. Kas on väikegi lootus, et see ring tänu Objektiivile ja Uutele Uudistele kasvõi natukenegi laieneb, et mingi osa seni neutraalsetest pealtvaatajatest meie poole üle tuleb ja võltsliberaalide valelikud laimukampaaniad hukka mõistab?
Hakkame aga jälle otsast peale.
Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb: “äärmuslik – keskmisest, tavapärasest täiesti erinev, äärmusse kalduv; ekstreemne; ekstremistlik.”
Kuidas on EKRE olnud äärmuslik? Milles? Millega? Tavapärasest täiesti erinev? Missugune punkt nende programmis on äärmuslik? See, et ta põhimõtted ja eesmärgid on ehk äärmuslikult erinevad reformarite ja sotside omadest, ei tee teda veel objektiivselt “äärmuslikuks”.
Äärmuslik oleks ta siis, kui oleks terve mõistuse vastu, kui oleks vägivaldne, kui oleks rahva vastu, kui esitaks absurdseid nõudmisi. Rahva suhtes käituvad praegu äärmuslikult justnimelt sotsid ja refid, samuti presidendi toolil istuv ametnik, kes juba paar aastat igas kõnes (oma) rahvast sõimab.
Uurin veel seda sõnaraamatut: “natslik – natsionaalsotsialistlik, natsismile ja natsidele omane. Näited: natslik Saksamaa, natslikud võimumehed, natslik propaganda.”
Ka selle sõnaga on meie meedias äraspidist tennist mängitud. Miskipärast haaratakse ajaloost mõni pahaks kuulutatud sümbolsõna ja hakatakse ebamugavaid isemõtlejaid sellega tümitama. Meil ei ole ju natsionaalsotsialismi.
Võõrsõnade kummardajad nimetavad rahvuslust natsionalismiks. Aga rahumeelset natsionalisti (rahvuslast) ei saa nimetada natsiks, sest natsil on kindel ajalooline tähendus. Meil ei ole natse.
Rahvuslane peab oluliseks rahvuse ühtsust ja alleshoidmist (nagu käsib meie Põhiseadus), rahvuslane ei ründa ega halvusta sellega mitte ühtki teist rahvust. On ju loogiline, et iga inimene hoiab eelkõige oma perekonnaliikmeid, sest nemad on Jumalast tema hoolde antud. Nõnda peab iga normaalne inimene hoidma ja kalliks pidama eelkõige oma rahvuskaaslasi. Sest teiste rahvustega tegelevad ju nende rahvuskaaslased. Kes meist hoolib, kui me ise endast ei hooli?
Sõnaraamat: “rahvuslus – samast rahvusest inimeste kokkukuuluvustunde ilming, suunatud oma rahvuse säilitamisele ja põlistamisele, natsionalism. Eesti rahvuslus tekkis 19. saj. ärkamisajal.”
Mis selles halba on? Kas seda saab nimetada äärmuslikkuseks? Kelle jaoks on see äärmuslik? Vaid nende jaoks, kes ei soovi rahvuse säilitamist ja kokkukuuluvust, põlistamist, mis sai alguse ärkamisajal, 19. sajandil.
Kas ka ärkamisaeg oli paha? Mitmed meediategelased ja poliitikud on halvustanud rahvuslasi, tituleerinud neid natsideks ja äärmuslasteks ja vihakõnelejateks ja ühiskonna lõhestajateks, – kas nad soovivad eesti rahvuse väljasuremist, kas neid häirib eestlaste kokkukuuluvustunne? Kas rahva ühtsus ja edasikestmise soov on äärmuslik? Kas ka Vabadussõda oli äärmuslik? Kas ka Nõukogude
Liidust lahkumine oli äärmuslik?
Marurahvuslus on hoopis midagi muud, eestlane ei saa olla marurahvuslane. Marurahvuslus on näiteks suur-vene šovinism. See on väiksemate rahvaste allasurumine ühe suure rahva poolt, koguni soov assimileerida väiksemad rahvad, nagu see on toimunud Venemaal ja nagu seda soovis teha Nõukogude Liit. Kõikidest rahvastest üle terve Nõukogude Liidu taheti teha ju vene rahvas.
Ka Euroopa rahvusriikide enesekaitse puhul ei saa rääkida marurahvuslusest, vaid ikka rahvuslusest, mis on igati positiivne nähtus, see on nagu perekonna kokkuhoidmine ja kaitsmine väliste kahjulike sissetungijate vastu. Kummaline, et koguni ortodoksi kiriku kõrge vaimulik, kes peaks ometi valdama hermeneutikat ja oskama sõnu tarvitada nende õiges tähenduses, on euroopa rahvuslasi ekslikult (või pahatahtlikult?) nimetanud “marurahvuslasteks”.
Edasi: “rassistlik – rassismile, rassistidele omane, sellest lähtuv; rassismi toetav, seda pooldav. (näited: Rassistlikud ringkonnad. Põlisrahva rassistlik alavääristamine).”
“Rassism – teooria, mille kohaselt inimkond jaguneb selgelt piiritletud ebavõrdseteks rassideks, rassiteooria; selle rakendus tegelikus poliitikas. Rassism oli natsismi ideoloogiliseks aluseks. Rassismi sünnitatud metsikused. (laiemalt:) halvustav suhtumine teisest rassist, rahvusest ja kultuurist inimestesse.”
Eks ole huvitav näide: “põlisrahva rassistlik alavääristamine”. Kas meil on praegu tegemist sellise nähtusega? Mustanahalisi ei tohi neegriteks nimetada, nende kuritegudestki ei tohi rääkida, neid õnneotsijaid tuleb hellitavalt pagulasteks nimetada, nende mängudega tuleb harjuda, aga valgeid, oma kaasmaalasi, tohib nimetada ekstremistideks, madalalaubalisteks, tagurlasteks, homofoobideks, rassistideks, kurjuse purskajateks, lõhestajateks, vihakõnelejateks… Mustanahalistele võõrastele peame avama oma kodud, aga valged sisepagulased olgu vait ja vaadaku, kuidas ise hakkama saavad.
On vaid üks päris uus ism, mida sallivuslased kasutavad: putinism. Ent keegi pole ära seletanud, mida see õieti tähendab. Minu teada ei ole ajaloos sellist ismi olnud. Või tohib igaüks võtta kasutusele suvalise nimega ismi, nii et meiegi võiksime Kersti Kaljulaidi viimaste kõnede põhjal kasutusele võtta sõna “kaljulaidism”: mis tähendaks oma rahva järjekindlat sõimamist ja halvustamist kõrge tooli peal istuva poliitiku poolt? Ehkki see rahvas peab teda priskelt üleval ja (oma juhmuses!) tunnustab teda tema kõrge tooli peal?
Mõned inimesed ütlevad: “kui mure oma rahva pärast on rassistlik, siis ma olengi rassist…” Nii ei tohi öelda! Sellega annate demagoogidele trumbi kätte: “ta tunnistas ise ennast rassistiks.” Demagoog ei mõista irooniat. Ta haarab ühe lause ja teeb sellest loosungi.
Me peame aina kordama ja kordama nende sõnade tegelikke tähendusi. Ei, me ei ole rassistid, me ei ole homofoobid, me ei ole lõhestajad, me ei ole vihakülvajad, me ei ole äärmuslased, natsid, putinistid, kurjuse purskajad!
Me oleme inimesed, mehed ja naised, eestlased, kelle jaoks Põhiseadus on püha, kes austavad oma esivanemate kultuuri ja traditsioone, kes peavad lugu oma kaasmaalastest, ja kes tahavad, et meie lastel oleks ilus ja turvaline kodu. Siin, meie omal kodumaal, imekaunil (ikka veel!) Eestimaal, imeilusas eesti kirjakeeles. Mitte valelikus globaalkantseliidis!
Miks teie seda ei taha, ainult ühele poole pärani avatud ustega liberalistid, sallivuslased, brüsseli vasallid ja õuelaulikud, plastmassist arvamusliidrid, islami eelvägede ja mustade ülalpeetavate ihalejad, ja – rahva enamikku põlgavad presidenditoolil istujad? Te ei vasta. Te ei vasta mitte kunagi. Te peate konservatiivide mõistlikku kõnet kärbeste suminaks. Ehk ei saa sellest enam arugi?
Mõni sõna ka väärtustest.
Avatud, salliv, võrdne, solidaarne – need on mingit olekut kirjeldavad omadussõnad. Need ei ole väärtused. Need ei ole igasuguses olukorras positiivsed (väärtuslikud) omadused. Teatud olukordades on need hoopis negatiivsed ja kahjulikud. Me ei tohi olla solidaarsed näiteks kurjategijaga, pedofiiliga, rahva raha röövijaga.
Kahemehest kaasõpilaste kiusajat ei saa kohelda võrdselt eeskujuliku õpilasega. Arukas inimene ei ole avatud kahjulikele mõjudele, on otse rumal olla avatud näiteks igasugu nakkustele. (Miks me vaktsineerime lapsi? Olgem avatud!) Arukas ühiskond ei ole salliv promiskuiteedi või kuritegevuse suhtes. Me kitkume peenardelt umbrohtu ja hävitame aiakahjureid. Millal see ära keelatakse?
Ja eks ole need “avatud ja sallivad” inimesed ise ju äärmiselt suletud ja sallimatud, kui neil tegemist tuleb teisitimõtlejatega? Millal on liberaal pidanud ennast konservatiiviga võrdseks, millal ta on olnud temaga solidaarne? Tuletage meelde, isegi konservatiivide valijatest on maalitud inetu karikatuur: madalalaubalised hariduseta poetagused õllejoojad!
Väärtus on alati väärtus, ta ei kaota oma positiivsust üheski olukorras. Vaprus, õiglus, mõõdukus, ausus, tarkus, rahvuslik ühtsus, terve mõistus, rõõmus meel, eneseväärikus, lugupidav suhtumine kaasinimesse, abivalmidus, empaatia, viisakus, teadlikkus, adekvaatne reaalsustaju, usk, lootus, armastus – need on alati väärtused, olenemata olukorrast.
LGBT-inimesed nimetavad inimõiguste rikkumiseks seda, kui nende liitu samast soost isikuga ei taheta tunnistada abieluga võrdväärseks. Abielu samast soost isikuga ei ole inimõigus. Klassikalise moraali mõttes on selline liit hoopiski vastuvõetamatu.
Kes tühistas klassikalised moraalireeglid? Ja kuhu viib inimkonna moraalireeglite hülgamine? See kõik on juba olnud, kullakesed! Lugege Vana Testamendi prohveteid!
Allikas: https://objektiiv.ee/kolumn-eksisonadest-ja-voltsvaartustest-ikka-puust-ja-punaseks/
0 kommentaari:
Postita kommentaar