RAHVUSLANE

Rahvuslane

esmaspäev, 21. veebruar 2011

Teateid rubriigist “Erinevus rikastab”

Delfi vahendab, et Prantsusmaal mõisteti “rassiviha õhutamises” kohtulikult süüdi ajakirjanik Éric Zemmour, kes ütles telesaates, et narkodiilerid on peamiselt mustanahalised või araablased. Meest karistati rahatrahviga:
“Kohtusaaga tekitas ka Prantsuse ühiskonnas terava vaidluse sõnavabaduse ja rassismi teemadel. Zemmour, kes kirjutab peamiselt ajalehes Le Figaro, on öelnud, et näeb end vastukaaluna “poliitkorrektsetele liberaalidele”, vahendab Guardian.
Käesolev juhtum sai alguse eelmisel aastal, kui ühes telesaates vaieldi selle üle, kas Prantsuse politsei keskendub kontrolle läbi viies liiga palju rahvusvähemustele. “Kuid miks neid peatatakse 17 korda? Miks? Sest suurem osa diileritest ongi mustad või araablased. Ja see on fakt,” sõnas Zemmour vaidluse käigus.
Prantsusmaal kehtiva korra kohaselt ei tee riik kodanikel rahvuse ja religiooni alusel vahet ning vastava statistika tegemine on keelatud. Seega pole ka ametlikke arve selle kohta, kui palju on kurjategijate seas mitteprantslasi.
Samuti trahviti Zemmouri selle eest, et ta ütles ühes teises telesaates, et tööandjatel on täielik õigus mustanahalisi või araablasi mitte tööle võtta.”
Tegu on poliitilise korrektsuse musternäitega, mille käekiri näib olevat põhimõtteliselt identne juhtumiga Kanadast, kus üks professor mõisteti süüdi selle eest, et ta rääkis avalikult ja detailselt sellest, kui tervistkahjustav on homoseksuaalne eluviis.
Kui inimesi karistatakse tõe rääkimise eest — olgugi, et see tõde võib olla väga ebamugav –, siis on midagi väga-väga valesti. Selline on selle ideoloogia tegelik nägu, mis maskeerib end retoorikaga sallivusest, rikastavast erinevusest, pluralismist jms-st. Et inimesed ei peaks kuulama ebamugavat tõde, mis võib pealegi põhjustada ühiskondlikke pingeid, ongi “vaja” seada sisse ühiskonna psühholoogiline kaitse (vt lähemalt siit), mis ei ole sisuliselt midagi muud kui osake meelsuspolitseist ja lõpp-astmes relativismi diktatuurist.
Selliste juhtumite (eeldatavasti taotluslikuks) tagajärjeks on see, et teatud teemadel suretatakse igasugune avalik arutelu. Keegi ei julge enam poliitiliselt ebakorrektseid seisukohti väljendada, eriti veel avalikkuses, sest sellega võib kaasneda mitte üksi tema häbimärgistamine, vaid koguni tema kriminaalkorras karistamine ja seeläbi temst kurjategija tegemine. Tulemuseks ongi see, et meie “avalikud arutelud” on täpselt nii ühekülgsed, nagu juuresolev pilt Postimehe veebist näitab.
Näide poliitkorrektsest "avalikust arutelust" kvaliteetajalehes Postimees. Küsimuse all "Kas homopartnerlus tuleks seadustada?" on kolm artiklit, mis kõik vastavad selgelt "jah". Kui ühiskondlik arvamus on nii uniformseks kujunenud, siis jääb üle vaid asjakohased seadusemuudatuse ellu viia.
Mäletan hästi, kuidas sügisel toimunud “Erinevus rikastab” propagandaüritusel (mida nimetati arusaamatul põhjusel konverentsiks) selgitasid meie juhtivad “progressiivid” ülevoolate emotsioonidega, miks karistusseadustiku § 151 (vaenu õhutamine) vajaks reformimist, et see ikka reaalselt toimiks (st, et inimesi saaks ikka reaalselt selle alusel süüdi mõista üksnes poliitilise korrektsuse piiride ületamise eest, ilma et peaks näitama, et nende sõnade tulemusel on reaalselt kellelegi kahju sündinud). Nagu näha, Prantsusmaal asi toimib. Toimib ka Kanadas ja paljudes teistes riikides. Seega peab toimima ka meil!

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP