RAHVUSLANE

Rahvuslane

laupäev, 6. oktoober 2012

HENN PÕLLUAAS: "Lennart Meri, vabaduse valus valgus"

Täna, 6. oktoobril 1992. aastal andis presidendivande Lennart Meri ja ongi õige aeg tuua väljavõtted Henn Põlluaasa suurepärasest raamatust Merist. Nii, kui toodud tsitaatidest selgub, loobus president  ja teised tollased poliitikud järk-järgult Eesti riigi huvide eest seismisest, tehes lõputuid järeleandmisi nii Venemaale kui ka Lääne poliitikutele.
Soovitan kõigil seda 2011. aastal väljaantud raamatut lugeda!
M.I.

Hiljem on Meri väitnud, et "mulle valmistas see kaherööpalisus isiklikke raskusi."
Selles pihtimuses pole põhjust kahelda, kuid kõigele vaatamata oli kaherööpalisus olnud tema käitumismalliks juba aastaid - näiteks oli ta üks vähestest Eesti kultuuritegelastest, kes 1980. aastal, pärast Tallinna noorterahutusi, keeldus alla kirjutamast avalikule nn neljakümne kirjale, milles astuti noorte kaitseks välja, väljendati südamevalu eesti rahva ja keele püsimajäämise pärast ning kritiseeriti tollastes oludes enneolematult julgesõnaliselt Eestis nõukogude võimu läbiviidavat venestamispoliitikat.
__________________
Lennart Meri ilmselt kartis ega soovinud kirjas osalemisega oma head positsiooni ohustada. "Meril olid omad projektid - raamatud, filmid jne," ütles Andres Tarand, üks kirja autoreist, kui temalt küsiti, miks Lennart Meri keeldus allkirja andmast.
__________________
Üks neist, kes Tartu rahu tähistamist hukka mõitstnud pöördumisele allkirja andis oli ka Lennart Meri. Lisaks temale veel Jaak Allik, Eino Baskin, Ignar Fjuk, Siim Kallas, Jaan Kross, Tiit Made, Paul-Eerik Rummo, Matti Talvik, Mihkel Tiks, Mikk Titma, Mati Unt, Heinz Valk, Rein Veideman jt.
__________________
23. juulil 1988 võttis rahvarinde algatuskeskus, mille liige oli ka Lennart Meri, vastu seisukoha enesemääramise küsimuses, milles öeldi muuhulgas: "Rahvarinde algatuskeskus ei pea õigeks separatistlikke taotlusi, mis ei arvesta Eesti olukorda reaalselt mõjutavaid rahvusvahelisi, majanduslikke, poliitilisi ja etnilisi tegureid. Püüdlused ja üleskutsed, mis neist asjaoludest mööda vaatavad, võivad raskelt kahjustada soodsat väljavaadet, mille avab Eestile jätkuv perestroika ja üleminek isemajandamisele. Eesti poliitiline suveräänsus võib tänapäeva maailmas teostuda üksnes enesemääramiseõigusel rajaneva sotsialistliku rahvusriigina. Kõige valutum tee sellele on Nõukogude Liidu muutumine liitriigist riikide liiduks.
__________________
Oleks aga ülekohtune väita, et Meri istus käed rüpes ja pildus iseseisvuse püüdlejatele kaikaid kodaratesse. Nii ei olnud see sugagi. Näiteks asutas ta 1988. aastal läänega kultuurisidemete arendamiseks ja noorte välismaale õppima suunamiseks valitsusvälise Eesti Instituudi.
__________________
Meri poliitilised oponendid on väitnud, et see ei saanud toimuda ilma võimude mahituse ja KGB kontrollita analoogiliselt VEKSA-ga (Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühing), mis kujutas endast sisuliselt KGB käepikendust. Oli sellega kuidas oli, kuid igatahes täitsid Eesti Instituudi rajatud kultuuriesindused Kopenhaagenis, Stocholmis, Londonis, Bonnis, Pariisis ja Helsingis positiivset rolli, hakkasid õige pea sisuliselt katma ka Eesti saatkondade funktsioone ja saidki ametlikeks suursaatkondadeks 1991. aasta augustis...
__________________
Nagu Lennart Meri ja paljud rahvarindelased, kuulus ka rahvarinde juht Edkar Savisaar Eesti Kongressi koosseisu. 11. märtsil 1990, mil Eesti Kongress võttis vastu taasiseseisvumise programmi ja üleminekuajastu kuulutati alanuks, sulandusid mõlemad suunad hetkeks ühte. Samas tekkisid kongressil pinged Eesti NSV ülemnõukogu tegelastega, kes esindasid rahvarinde ideed "kolmandast vabariigist", et seeläbi luua legimatsiooni okupatsiooniaastate kvislingitele ja muidugi eetkätt iseendale - nõukogude nomenklatuurile.
Kongressil võeti vastu ka tervitused ja toetusavaldus Leedu rahvale ja ülemnõukogule, kes kuulutas Leedu iseseisvuse välja just Eesti Kongressi toimunise ajal. Tervituse saatmisele oli teravalt vastu Lennart Meri, kes põhjendas oma vastuhäält "stiililiste vastuoludega" tekstis.
__________________
Pole ka imestada, sest kui asi küps, olid vabadusvõitlust asunud juhtima kompartei ja ENSV nomeklatuur, kes seni olid kuulekalt täitnud ainult Moskvast tulnud korraldusi. Ühekorraga olid nad hakanud rääkima endise jutuga risti vastupidist juttu ning nende käes hoitud massiteabevahendite abil oli neil ka populaarsus ja usaldus paugupealt käes. Vastavad kavad olid kõrgemalt poolt juba varakult välja töötatud. ENSV KGB juht Rein Sillar on tunnistanud: Juba 1990. aasta algul ei teinud Nõukogude Liidu KGB enam mingeid illusioone ja teadis selgelt, et Eesti ei jää Nõukogude Liidu koosseisu".
__________________ 
Tegelikkus polnud sugugi nii rahulik ja heroiline. Ajakirjanik Tuuli Koch on oma Savisaarest kõnelevas raamatus "Savisaar - tujukas mängur" esitanud episoodi, mis kõneleb hoopis Toompeal valitsenud hirmudest ja peataolekust. Tema sõnul rääkis Meri oma lähikondlastele loo, millest ta avalikuse ees on vaikinud. Ajal, mil interrinne ründas Toompead, istus Savisaar oma kabinetis. Rahvast tuli aina juurde, punalippude lehvides oli õhus vaimset ja füüsilist rüselemist. Toompea lossist läheb mäe peale mitmeid salakäike. Savisaar olevat Meri meenustuste kohaselt soovinud lossist ühe käigu kaudu väljuda. Kuna neid käike polnud aga keegi pikka aega kasutanud, lõppes põgenemine ühe roostetanud lukuga ukse taga, mis jonnakalt ei avanenudki. Teekond jäi katki ja sündisid Savisaare legendaarsed raadioeetrisse edastatud laused: "Toompead rünnatakse. Ma kordan Toompead rünnatakse". Tõenäoliselt polnud Savisaar üksi, sest vaevalt Meri sellest loost teadlik olnuks, kui ta ise poleks peaministriga kaasas olnud. Egaõnnestunud põgenemine tegi neist kangelased.
_________________
Majanduskriisi tõttu oli Nõukogude Liit nõustunud oma välislaenu taotluste läbivaatamisega, seepärast oleks tal väga raske vastu vaielda ettepanekule lahendada ka majandusvaidlused Eestiga sama tasemega organis. Meri kuulutas: "Me oleme valmis arveldama konverteeritavas valuutas ja maailmaturu hindadega, kuid me veel vaatame, kes kellele võlgu on."
Tegelikult ei olnud kremlil kavatsust lasta okupeeritud riikidel ennast vabaks osta - nende seatud hind ja nõudmised olid sedavõrd kõrged ja absurdsed.
_________________
Teisalt pakkus konksu allaneelamine Nõukogude Liidule suurepärase võimaluse muuta okupatsioon pelgaks majandusküsimuseks.
Isegi Rootsi peaminister Sten Andresson ütles, et Lennart Meri tegevat oma avaldusega Balti küsimuse majandusküsimuseks ja Rootsi valitsuse elu sellega kergemaks. Mäletatavasti oli Rootsi ainus lääneriik, kes oli kunagi ametlikult tunnustanud Nõukogude okupatsiooni ja võimu legitiimsust Balti riikides.
Äritehingust ja miljardipakkumisest ei saanud asja.
_________________
Tuleb mainida, et kuigi Soome valitsevad ringkonnad Eesti isesesivumist avalikult ei toetanud, sai Eesti Soomelt märkimisväärselt palju muud toetust, rääkimata üksikisikute ja kodanikeorganisatsioonide suurest poolehoiust ja abist. Ka Merile osteti Helsingis eraisikute annetatud raha eest uued, esinduslikud riided selga ja limusiinifirma andis ühe oma auto Merile tasuta kasutada. Tuglase Selts toetas Eesti välisministeeriumi tegevust kõnealuse aasta suvel ja sügisel 250 000 Soome margaga, millest Lennart Meri mobiiltelefoniarved ulatusid sel ajavahemikul tervelt 40 000 margani (ligikaudu 100 000 Eesti kroonini). Meenutuseks - keskmine palk Eestis oli vaid mõnisada krooni. Lisaks saadi suuri summasid Meri ja tema abiliste kulude katmiseks ka muudelt fondidelt ja sihtasutustelt.
_________________
Lennart Meri sattus valimisvõitluse käigus tule alla ning džinn, kelle ta ise pudelist välja lasi, püüdes Rüütlit CIA agendiks tembeldada, hakkas nüüd teda ennast lämmatama. Lisaks sellele, et talle pandi süüks nõukogude ajal ideoloogilise kaasajooksiku ja kollaborandina tegutsemist, toodi esile kahtlused, nagu oleks ta isa olnud KGB kaastööline.
_________________
Liivimaa Kroonikasse sokutati fabritseeritud kiri. "Selles keegi pensionär kirjutas, et Lennarti isa oli jube lurjus, töötanud Lääne-Saksa luure ja Iisraeli luure Mossadi heaks. Keerasime Lepsi skeemi absurdi. Päev hiljem tuli Lepsi lugu ja inimesed vaatasidki, et järgmine hull pensionär on välja ilmunud," Meenutas Pruuli, kinnitades aga, et tema selle võltsingu autor pole. ...
Meride suunas sihitud süüdistuste tulv muudeti meisterliku käiguga absurdseks. Paljud inimesed, sealhulgas ka Riigikogu liikmed, jätsid need "tervet mõistust kasutades" lihtsalt tähelepanuta.
_________________
President Meri lai riigi rahaga ümberkäimine ja suurejoomeline laristamine tekitas probleeme kuni tema teise ametiperioodi lõpuni. Ja isegi kauem.
_________________
Esimene vastse kaitseväe juhataja Einelni allkirjastatud käskkiri, mis anti välja ajal, kui Venemaa oli rünnanud Tšetšeeniat, oli sedavõrd oluline, et toon selle tuumiku siin ära: "Käsin: 1. Kehtestada sõjaseisukord Eesti väbariigi territooriumil hetkest, mil vaenlase relvastatud üksused või formeeringud ületavad omavoliliselt riikidevahelise kontrolljoone (riigipiiri). 2. Kaitseväel, Kaitseliidul ja sõjaaja riigikaitse seadusega minule allutatud siseministeeriumi valitsusalas sõjaväeliselt korraldatud asutustel ning üksustel osutada sõjaseisukorra kehtestamisel aktiivset vastupanu agressorile vastavalt püstitatud ülesannetele. 3. Mitte lõpetada ilma põhiseaduslikus korras valitud Eesti Vabariigi presidendi kirjaliku korralduseta vastupanu vastase suhtes."
Kindral Einselni sõnul olevat Lennart Meri ärritanud tema käskkirja preambulis leidunud lausekatke peale: "...lähtudes põhimõttest, et parem on surra vaba mehena kui elada orjaahelates." Huvitav miks? ---
Ei ole kuulda olnud, et Einselni käsku oleks tühistatud.
__________________
Et Einelni kartus asjatu polnud, näitas hästi ajaloolase Mati Õuna meenutus kaitseministeeriumis töötatud ajast: "1991, Eesti Vabariik oli juba välja kuulutatud. Eesti Vabariigi kaitseministeeriumis , kus ka minul oli au töötada, kutsuti mind ühel päeval hr kantsleri juurde nõupidamisele. Nõu peeti selle üle, kui kaua peaks Eesti Vabariiki kaitsma? Hr kantsler ja teised kõrgemad ametnikud arvasid, et Eesti Vabariiki peaks kaitsma umbes kaks päeva. Miks kaks päeva? Aga sellepärast, et kahe päevaga saab Eesti eliit (Eesti jaguneb eliidiks ja pööbliks, ka mina olen pööbli esindaja) põgeneda. Muidugi hr kantsleri ajalooteadmine oli natukene vähene selles mõttes, et aastal 1940 algas agressioon peale õhublokaadiga just sellepärast, et eliit ei saaks põgeneda. Tõepoolest, kahepäevane tärmin pandi seal paika, mida ülejäänud seltskond siin pärast seda teeb, see on nende asi.
__________________
Pärset Einelni tagandamist edutas Meri, murdes riigikogu vastuseisu, kaitsejõude juhtima kehalise kasvatuse õpetaja ja Harkovi tankikooli haridusega Johannes Kerdi, kellest sai tema tänuvõlglane kiire karjääri eest. Nõukogude leitnandi pagunitega Kerdist sai mõne aastaga kindral.
__________________
Võõrvägede viibimine teise riigi territooriumil ilma selle riigi nõusolekuta on teatavasti lubamatu. ...
Pealegi on rahvusvaheline kokkulepe nende väljaviimise kohta olemas ja pole mingit põhjust seda täiendada.
Niisiis - okupatsioonivägede väljaviimise leping ei töötaks meie kasuks, vaid kahjuks.
__________________
Kõige jahmatuseks kuulutas ta seejärel: "Lõpetuseks, mu sõbrad, tahaksin peatuda probleemil, mis on tuttav meile kõigile. Selleks on läbirääkimised Vane vägede Eestist väljaviimise üle 31. augustiks 1994. Mu hea sõber suursaadik Trofimov kuulab pingsalt ja ma tahan kinnitada nii kui ka kõigile juuresolijaile: Eesti soovib vene vägede väljaviimise lepingut, Eesti on nõus lubama enamusel Vene eruohvitseridel jääda meie maale ja Eesti soovib häid suhteid Venemaaga. Heitkem kõrvale propagandaloosungid ja lahendagem see probleem. ...
Meri avaldus kutsus Eesti avalikkuses esile suurt pahameelt ja proteste.... Teravasti reageerisid presidendi sõnadele ka peaminister Mart Laar ja riigikogu spiiker Ülo Nugis...
__________________
President L. Meri järgnenud kohtumisel Venemaa saadikuga tuletati meelde EV valitsuse 1. detsembri 1993 määrust mis tõepoolest avaski tee mainitud erusõjaväelaste enamusele Eestisse jäämiseks.
Mõistagi kerkib küsimus - kas peaminister oli tõesti unustanud määruse nr 379,  millel on tema enda ja Peeter Oleski allkiri.
__________________
Lepinguga võimaldati Venemaal siia jätta ligi 20 000 parimas eas väljaõpetatud "sõjaväevaterani", kellest üle 2000 olid KGB ja sõjaväeluure ohvitserid koos perekondadega. Kokku enam kui 40 000 inimest.
__________________
Tegelikkuses võimaldati lisaks neile saata okupatsiooniarmeel erru veel suur osa siin teenivatest tegevväelastest ja välja viia ainult sümboolne väeüksus - paljud Punaarmee väeosad lahkusid siit ainult kirjade järgi, sest põhiosa nende ohvitseridest ja ajateenijatest jäi demobiliseeritult Eestisse.
__________________
Ennekuulmatu oli asjaolu, et lepingus ei lähtutud Eesti territooriumi määramisel mitte Tartu rahulepingust, nagu põhiseadus ja vaevalt kuu aega tagasi vastu võetud riigipiiriseadus sätestas. Lähtuti ülemnõukogu poolt ebaseaduslikuks ja kehtetuks tunnistatud stalinlikust ENSV piirist...
__________________
Grabbi viitas faktile, et juulilepete näol oli tegemist okupeerija ja okupeeritava kokkuleppega, millel Genfi konvensiooni järgi pole õiguslikku jõudu. Järeleandmiste teele aga taheti minna.
__________________
Kuigi algselt ei olnud presidendi osalemist ratifitseerimiskirjade vahetamises planeeritud, siis pärast seda, kui Trofimov oli välisministeeriumis Eesti ühe ratifitseerimiskirja ja lisadeklaratsioonid välja naernud, kutsis Meri kõik asjaosalised suursaadik Trofimovist ja lõpetades välisminister Siim Kallasega õhtuks Kadriorgu. Kiiresti tehti valmis teinegi ratifitseerimiskiri ja venelased said jälle oma tahtmise. ...
Olukord oli enam kui piinlik. Eesti president Lennart Meri talus presidendilossis vaguralt, justkui Kremli alandlik vasall, Moskva emissari enneolematut häbematust, alandavat ja ebadiplomaatilist räuskamist. Kord juba libedale teele läinud, pidi Meri ilmselt ka lõpuni tantsima. Ja seda vaatamata tugevale kriitikale ning sellele, et Venenaa diplomaatide arvates polnud Eesti-Vene suhted mitte lihtsalt jahedad, vaid lausa külmad.
Nagu nägime aitasid okupatsioonaarmee tsiviilgarnisoniks vormistamise protsessile aktiivselt kaasa nii president, valitsus kui ka riigikogu. Ükshaaval olid vaikinud kõik kritiseeriad, kelle sõnast Toompeal midagi olenenuks. Moskvasse viiidud KGB toimikute roll, äraostmine ja šantaaž selles protsessis ei ole välistatav.
___________________
Ühiskonnas tugevnesid aga hääled, mis protesteerisid piirilepingu vastu ja nõudsid rahvahääletuse korraldamist. Isamaaliit esitas riigikogule vastava eelnõu, mis 17. detsembril 1996 toimunud Vähi valitsuse istungil ühehäälse otsusega tagasi lükati
___________________
Petserimaale ja Narva jõe tagustele aladele jäid kümnete tuhandete eestlaste kodud, maad ja muu vara, mille omandiõigus- ja omandisuhted ei ole selle tõttu muutunud, et need alad on Venemaa halduses. Ainuüksi maa maksumus ulatud kümnetesse miljarditesse. Okupeeritud Petserimaal elab veel tänagi umbkaudu 15 000 Eesti kodanikku, kes on unustatus ja jäätud täielikult Venemaa meelevalda ja represseerida. Seal asub unikaalne Petseri klooster, mis kuulutati Venemaa seitsmendaks maailmaimeks ja mis säilis ainult tänu sellele, et asus Eesti Vabariigi territooriumil - miks ei võiks see olla Eesti ime ja meelitada ligi tuhandeid turiste kogu maailmast? Petserimaal leidub ulatuslikult klaasiliiva, asbesti, keraamikasavi ja kriiti, mille väärtust ei oska mina kokku arvestada, kuid mida peaks tegema riik kui omanik. Kõige tähtsam - energeetilise julgeoleku küsimus: Eestil on teisel pool Narva jõge umbes 400 miljonit tonni põlevkivi. Sellest toodetud diiselkütus kataks Eesti vajaduse 75-80 aastaks. Me oleksime selles osas sõltumatud tervalt kolmveerand sajandit! Rahas teeks see üle triljoni krooni - kõik Eesti riigi eelarved kokku ei küüni sinna ligilähedalegi. ...
Täiesti arusaamatu on asjaolu, et Narva veehoidla lüüsid jäeti Vene poolele. Piisab vaid nende avamisest ja veetaseme mõnekümnesentimeetrisest alanemisest, ning meie soojuselektrijaamad seiskuvad. Terve Eesti riigi elektrivarustuse võti anti sellega Kremli kätte!
____________________
Meri käis Moskvas KGB Lubljanka majja sisse ja välja nagu oma koju ja kodust. Sellega ei tekkinud tal mitte mingeid probleeme. Meri sai ilma raskusteta ükskõik millisest Siberi väeosast sõjaväehelikoptereid kasutada. Tal oli võimalus lennata sellistesse kohtadese ja niisuguste paikade kohal, kuhu lihtsurelik ligi ei pääsenud. Temaga seoses ei kehtinud justnagu mitte ühegi keelutsooni klausel, ei sildid ega okastraadid. Selliseid asju ei saanud endale lubada ükski tavaline nõukogude kirjanik, tevakodanikust rääkimata.
Suursaadik Mart Helme hinnangul pidi Meril olema nii vägevad paberid, et nende ees kahvatasid kõik kohalikud võimumehed, sõjaväeesindajad ja isegi kohalik KGB.
____________________
Pärast Indrek Jürjo raamatu ilmumist kirjutas Jüri Toomepuu Eesti Päevalehes, et Meri varjab tõde oma mineviku kohta. "Iga eestlane, kes teab midagi Nõukogude süsteemist ja selle võimuorganitest, saab aru, mis tagapõhi on inimesel, kes sooritas nõukogude ajal 22 reisi välismaale, palju neist hästi tuntud KGB filiaalide VEKSA, RODINA, APN-i ja NSV Liidu Rahukaitse Komitee ülesannetes. See oli ajal, kui aus eestlane ei võinud isegi unistada reisist välismaale," kirjutas ta. Lisaks tegeles Meri kõrgete välismaiste külaliste saatja ja giidina, mis eeldas täielikku usaldust võimude ja julgeolekuasutuste poolt.
____________________
Washinton Posti informatsiooni põhjal andis Nõukogude Liidu KGB ülem Krjutškov 1991. aastal Poola endiste agentide kohta välja salajase käskkirja, milles nähti ette nende agentide šantažeerimist, kes on loobunud koostööst KGB-ga. Pole vähimatki alust arvata, et KGB/FSB oleks oma Eestis asuvaid endiseid kaastöötajaid ära unustanud ja rahule jätnud.
____________________
Juba järgmisel päeval, 17. septembril 1996 vaidlustasid president Lennart Meri süümevande riigikogu liikmed Eldur Parder, Villu Müüripel ning ajakirja Kultuur ja Elu peatoimetaja Jüri Estam. ...
Tallinna Linnakohtu kohtunik Tiiu Hiiuväin tagastas aga oma määrusega avalduse president Lennart Meri süümevande vaidlustamiseks eriti huvitaval ettekäändel. Ta väitis, et selle lahendamine ei kuulu linnakohtu pädevusse.
____________________
Riigikohus eesotsas sovetiaja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna partorgi Rait Marustega ei võtnud asja arutuselegi.
____________________
President Merit kaitsnud advokaat, hilisem õiguskansler Indrek Teder, ei tegelnud samuti asja sisulise külje ehk süüdistuse ümberlükkamisega, vaid ründas demagoogiliste vahenditega hoopis Jüri Estamit, Eldur Parderit ja Villu Müüripealt ning kuulutas, et presidend Meri süümevande vaidlustamise näol on tegemist jõhkralt laimava avaldusega ja rünnakuga mitte ainult Meri, vaid terve presidendiintitutsiooni vastu. "Selline rünnak ei jää vastulöögita, selle saab anda õiguslikus vormis," ähvardas Teder. Vastulööki loomulikult ei järgnenud, sest see oleks toonud tagajärjeks Meri KGB-ga seotuse kohtuliku uurimise, kuid süümevande vaidlustamine ei takistanud Lennart Meri presideniks kandideerida ja selleks saada.
____________________
Keeletsensus viidi 1999. aasta lõpus KOV seadusse sisse. ... Vaevalt aasta hiljem tühistati keeletsensus Isamaaliidu ettepanekul Lennart Meri õnnistusel lõplikult. Riigikogu võttis 2001. aastal vastu Isamaaliidu eelnõu, millega jäeti riigikogu ja kohalike omavalitsususte valimiste seadusest välja sätted, mis nõudsid, et saadikukandidaat peab tõendama oma eesti keele oskust. Sisuliselt tähendas see suurt sammu kakskeelsuse poole.
Vene keele kasutusala ja vene kultuuriruum Eestis laienes järjekordselt - Eesti Vabariigis (mis põhiseaduse järgi on rahvusriik) ei ole eesti keele oskus valitsemisel enam vajalik. OSCE ja teised kremlimeelsed olid saanud järjekordse võidu Eesti kui rahvusriigi murendamiseks.
____________________
Toimunu on klassikaline näide sellest, kuidas Venemaa ajab oma lähivälismaa poliitikat, edukalt läänt ja lääne foobiaid meie vastu ära kasutades ja kuidas meie valitsus, president ja riigikogu murduvad ja hülgavad Eesti rahvuslikud huvid juba väiksmagi surve all.
____________________
Igal aastal prantsuse ajakirja La Vie algatusel kokku tulev rahvusvaheline žürii andis 1998. aastal Eesti vabariigi presidendile Lennart Merile aasta eurooplase tiitli, millega tunnustati Meri panust Eesti rahva taassünnis ning Eesti integreerumisel Euroopasse.
____________________
Meri nägi Euroopa ühiskodu idealiseeritult. Sellisena, millest Euroopa Liidu Lissaboni leppe ühtlustumise ja pea religioossele tasemele tõstetud äärmusliku sundtolerantsuse ja multikultuursuse lipu all üha enam eemaldub. Paralüseerivas hirmus islamimaailma ekspansiooni ees lääne-kristlikest põhimõtetest ja väärtustest Euroopa Liidus enam ei räägita. Euroopa Liit on muutumas konföderatsioonist unitaarriigiks. Eesti suveräänsus on vaid deklaratiivne ja Euroopa Liit ei liigu sugugi selles suunas, nagu Lennart Meri kinnitas.
____________________
Kuigi kaasmaalaste seaduse vastuvõtmine ja Kremli esitatud kodakonsuse andmise nõuded tähendasid sekkumist Balti riikide siseasjusse, sattusid need nii lääne kui Eesti juhtivates ringondades viljakasse pinda. Lennart Meri asus mittekodanike lastele kodakonsuse andmist toetama ning tegi selleks jõulist lobitööd.
____________________
Riigikogule polnud saladuseks, et OSCE vähemusrahvuste ülemvolinik Max van der Stoel oli seadnud vastava sätte sisseviimise kodakonsusseadusse vaat et kohustuslikuks tingimuseks Euroopa Liitu pürgimisel. Tegemist oli otsese Eesti siseasjadesse sekkumisega, mis oli seda taunitavam, et kodakonsus- ja keeleküsimused ei kuulunud siis ega kuulu praegu Euroopa Liidu kompendenssi...
____________________
8. detsembril 1998 tegigi riigikogu taas nii idast kui läänest tulevale survele alludes kingituse siin elanud asustuskolonistidele ja võttis 55. poolthäälega vastu seadusparanduse, mis annab lihtsustatud korras kodakonsuse mittekodanike lastele, kes on sündinud taasiseseisvunud Eestis. ...
President Lennart Meri kinnitas "Vene diplomaatia võidu" pikema jututa ära.
____________________
Kõik, kes Lennart Merit mäletavad, teavad, et ta oli suur kõnemees. Tema kõned olid oodatud, tema kõnedest räägiti. ...
Ainuüksi peresidendiks oleku ajal pidas Meri rohkem kui 500 kõnet, teist samapalju oli lühemaid sõnavõtte.
____________________
Tänaseni kardetakse ja korrutatakse, et Eesti huvide eest seismise korral (mis on normaalne ja milles pole midagi taunitavat) võidakse meid pidada "ühe teema" riigiks.
Selliselt arutledes on vaid suurriiklikud sihid tunnistatud (rahvusvahelise) huvi vääriliseks ja õigustatuks, väikeriikidel pole aga üldse iseseivat tähendust. Lennart Meri alustatud reaalpoliitiline käitumismall, praktikas rahvusvahelisest õigusest, väärtuspõhisest poliitikast taganemine on viinud meid lubamatute järeleandmiste ja korduvate rahvuslike huvide kahjustamisteni. Endine riigikogu liige õigusdoktor Ando Leps on kinnitanud, et Eestil polegi enam omaenda välispoliitikat: "Ta on nagu nöörist tõmmatav nukk."

---------------------------
Henn Põlluaas on  Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna volikogu esimees
M.I.

4 kommentaari:

Anonüümne 6. oktoober 2012 13:57  

Olen lugenud, superhea raamat!

Anonüümne 9. oktoober 2012 23:19  

Ühed kgb-šnikud kõik (ps. sh. Põlluaas). Iseseisvuspartei lehel kirjas mis rolli mängib "perestroika". Malemängu slängis Lipugambiit või "viguri ohverdus" paljus suuremate ambitsioonide nimel! Šahh-matiks oleks võitjale ühendatud ülemvõim kogu maailma ressursi (malendid-rahvas + ruutudega ruum-maavarad) üle. Võitjaks tõenäoliselt mõni Gasparov, Botvinnik, Fischer, Karpov..päris palju ikka juute male maailmameistrite seas. Ühesõnaga moodustavad maailmavalitsuse teadlikult aretatud saksajuudi kuninglikest sugupuudest ogardid. Esmalt aga alustagem Venemaa ja Euroopa ühendamisest! See oli nüüd uue seaduse kohaselt "vaenu õhutamine".

Mm

Matti Ilves 11. oktoober 2012 00:19  

Ei nõustu teiega, Põlluaasa tunnen isiklikult. Kui teie mõtetest lähtuda, siis on võitlus iseseisvuse eest üsna mõttetu ja tuleks pillid kotti panna, lihtsalt alistuda. Need maailma vägevad on kogu aeg saavutanud vaid ajutisi võite, kõik nende suurprojektid on ajaloos läbi kukkunud, sest nende vastas seisavad neist palju tugevamad jõud, rahvad ja riigid ning neid pole võimalik hävitada.

Anonüümne 11. oktoober 2012 22:36  

4Ma pole kuskil väljendanud mõtet, et võitlus iseseisvuse eest oleks "üsna mõtetu ja tuleks pillid kotti panna"! Vastupidi. Olen üritanud väljendada tähelepanekuid metoodikast ja suurustest, millega tegemist on, niipalju kui selles võiks tõtt olla. Alistujad on tegelikuses need, kes ei mõtle üldse midagi. Arvamused tulevad lugemisest. Mis puudutab Hr. Põlluaasa, siis loomulikult väidet ei saa kohe tõeks pidada. Juhin lihtsalt tähelepanu sellele, et meil on "rahvuslased" ja "eurorahvuslased". Esimesed tunnistavad kogu süsteemi olemust ja pooldavad Eesti täielikku iseseisvumist. Viimased tunnistavad Eesti eksisteerimist Euroopa Liidus etnilise killuna, ehk jaatavad euroopa liitu kuulumist üldiselt. Lisaks sellele on meil hulk "sumbutajaid", kes mängivad rahvameest, kuid jätavad taibukalt puudutamata süsteemi olemuse ja alused ja koos sellega ka õiged lahendused. Sellega nad koguvad valmistel suure osa rahvuslikult meelestatud hääled enda portfelli.
Kõik see teaduslik propaganda ning agenditöö ja sellepärast ei saagi milleski kindlaid seisukohti võtta, mis võibki jätta arvamustest Teie sõnul "alistuva" mulje.

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP