Globalistide seis on hapu – Euroopas kogub vääramatult jõudu
vastuseis sellele, milliseks Euroopa Liit on tänaseks kujunenud. Ja seda
kõike on üha raskem tembeldada Putini mõjutustegevuseks. “Euroopa
projekti” päästmiseks tuleks demokraatlikud valimised ära keelata, kuni
rahvas on rahunenud ja “haigus” välja ravitud. Ainult nii saaks peatada
“populismi”, kuid see viiks ELi paratamatu kokkuvarisemiseni, leiab
Objektiivi toimetus.
Kas praegune Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker sarnaneb
pigemini Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei peasekretärile Leonid
Brežnevile või hoopis Konstantin Tšernenkole? Noorematele inimestele
võib selline küsimusepüstitus arusaamatuks jääda.
Aega, mil Leonid Brežnev Nõukogude Liitu juhtis, on tagantjärgi
nimetatud “stagnatsiooniajaks”. Kui Brežnev 1982. aastal suri, tõusid
lühikeseks ajaks Nõukogude Liidu etteotsa haiged ja raugastunud liidrid
Juri Andropov ja Konstantin Tšernenko, kes üksteise järel kiiresti hauda
kanti. 1985. aastal sai Liidu viimaseks juhiks ennekuulmatult noor
(54-aastane) Mihhail Gorbatšov, kes üritas süsteemi ümber kujundada
(perestroika). Talle asetati suuri lootusi, kuid just tema ajal kadus
Nõukogude Liidu nime kandev pehkinud koloss kiiresti ajaloo prügimäele.
Ehkki Nõukogude Liit ja Euroopa Liit on nii geograafiliselt kui ajalooliselt taustalt erinevad nähtused, võib mõlema puhul ka palju ühiseid jooni leida. See on küll mõttemäng, ent kui Junckerit võrrelda Brežneviga, siis peaks (analoogiat järgides) 2019. aastal, kui Junckeri ametiaeg lõpeb, ELi etteotsa upitatama morninäoline ja kõvakäeline süvariigimees, enne kui tuleb nooruslik ja särav reformaator, kelle käe all surmahaige ja seest tühi koloss laiali laguneb.
Kui aga võrrelda Junckerit vanadusnõdra Tšernenkoga, siis peaksid
kannatamatud euroföderalistid juba pärast järgmisi europarlamendi
valimisi mõne noorema ja säravama liidri kasuks otsustama, et “Euroopa
projektiga” jõuliselt edasi liikuda. Mis tõenäoliselt vaid kiirendab ELi
kokkuvarisemist.
Euroopa Liidul puudub visioon, mis ja kuidas olla. (Seda tunnistas
hiljuti ka Eesti endine president Toomas Hendrik Ilves.) EL on nagu
jalgratas, mis seisab püsti vaid liikudes. Aga kui pedaalidel tallaja on
juba väsinud ja tal pole aimu, kuhu edasi sõita, või kui sihtmärgile
jõudmiseks tuleb vändata püstloodis mäkke, kukub ratas külili. Ennekõike
puudub ühendav ideoloogia, mis sisendaks Euroopa rahvastesse usku
sellesse niinimetatud Euroopa projekti.
Ka Nõukogude Liidus oldi hiljemalt Brežnevi ajaks jõudnud
äratundmisele, et mingit kommunistlikku ühiskonda silmapiiril ei
terenda, mistõttu hakati rääkima “küpsest sotsialismist”. Ja nagu peagi
selgus, siis küps oli see tõepoolest… Euroopa Liidu propageerijatelt
kuuleb vaid sisutühje, õõnsaid loosungeid “euroopalikest väärtustest” ja
“liberaalsest demokraatiast”.
Reaalsuses on tegemist bürokraatliku, ebaefektiivse,
ebademokraatliku, üha enam elementaarseid kodanikuvabadusi ahistava ja
silmakirjaliku monstrumiga, mis eksisteerib rahvusluse ja rahvusriikide
ärakaotamise ning utoopilise, globalistliku ja multikultuurilise “avatud
ühiskonna” ülesehitamise instrumendina.
Eesti etendab selles liidus küll keskusest kaugel asuva, kuid
see-eest püüdliku näidisliiduvabariigi rolli, mille “eliit” ootab
pikisilmi aega, mil saaks vabaneda viimastestki suveräänsuse jäänustest
ning astuda nende riikide hulka, mis maksavad ühiskassasse rohkem, kui
tagasi saavad.
Pole raske arvata, et kui EL laguneb ning varemeist tekib mingisugune
“tuumik-Euroopa”, mis püüab hakata veelgi kiiremini integreeruma,
katsub Eesti “euroopameelne” poliitiline ja püsiriiklik nomenklatuur
just selle ree peale hüpata, sest erinevalt näiteks Poola või Ungari
juhtidest ei kujuta nad ette, et Eesti võiks iseseisva riigina hakkama
saada.
Prantsusmaal õnnestus globalistidel rahvuslaste-patriootide pealetung
peatada ning presidendiks upitada Emmanuel Macron, kelle abil suudeti
ära petta vanast poliitilisest eliidist tüdinenud rahvas. Ka Hollandis
hoiti Geert Wilders edukalt võimult eemal, osaliselt tema retoorikat üle
võttes.
Kuid sellele vaatamata on globalistide seis hapu – Suurbritannia on
EList lahkumas, Ida-Euroopa trotsib avalikult Brüsselit, Austrias tulid
võimule parempoolsed, Saksamaal saadi läbi häda kokku uus koalitsioon
ning suurimaks opositsiooniparteiks on saanud “parempopulistlik” AfD,
Itaalias said “paremäärmuslased” ja “populistid” äsjastel valimistel hea
tulemuse. Euroopas kogub vääramatult jõudu vastuseis sellele, milliseks
Euroopa Liit on tänaseks kujunenud. Ja seda kõike on üha raskem
tembeldada Putini mõjutustegevuseks…
“Euroopa projekti” päästmiseks tuleks demokraatlikud valimised ära
keelata, kuni rahvas on rahunenud ja “haigus” välja ravitud. Ainult nii
saaks peatada “populismi”. Aga see meenutaks juba 1991. aastal Nõukogude
Liidus toimunud putši, mis sai ühe võika revolutsioonilise eksperimendi
kirstunaelaks.
0 kommentaari:
Postita kommentaar