RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 25. märts 2018

Juudi „revolutsionäärid“ maailma ümber kujundamas, 5. osa

1. OSA: http://rahvuslane.blogspot.com.ee/2017/12/juudi-revolutsionaarid-maailma-umber.html
2. OSA: http://rahvuslane.blogspot.com.ee/2018/01/juudi-revolutsionaarid-maailma-umber.html
3. OSA: http://rahvuslane.blogspot.com.ee/2018/01/juudi-revolutsionaarid-maailma-umber_5.html
4. OSA: http://rahvuslane.blogspot.com.ee/2018/01/juudi-revolutsionaarid-maailma-umber_25.html
_____________
  Selleski numbris jätkub teema, mis meetoditega on sionistlikud rahajuudid suutnud läänemaailmale peale suruda oma ülemuslikkuse dogma. Kasutatud on selleks valele põhinevat holokausti ajupesu, milles kahtlejaid on Lääne „demokraatlikes“ ühiskondades peavoolu meedia vaikimisel represseeritud.
                                           Toimetus.

„IME LÄBI PÄÄSENUTEST“
 Kauaaegne Maailma Juudi Kongressi president Nahum Goldmann kirjutas oma raamatus „Juudi paradoks“ järgmist: „1945. aastal oli koonduslaagreis 600 000 ellujäänud juuti, keda ükski maa ei tahtnud vastu võtta.“ 1990. aastate lõpul käivitasid sionistlikud organisatsioonid järjekordse väljapressimiskampaania. Peale seda, kui oli USA valitsuse kaasabil edukalt lõppenud Šveitsi pankade vastane kampaania (mille käigus pidi Šveitsi valitsus vastu võtma holokausti eitamist kriminaliseeriva seaduse), sest juutide isu oli piiritu ja sionistlikele organisatsioonidele ei suutnud pangad niipalju maksta kui USA sionistlikud organisatsioonid nõudsid.
Uue väljapressimiskampaaniaga hakati Saksa tööstureilt nõudma kahjutasu maksmist juutidele, kes töötasid sõja ajal sakslastele kuulunud tehastes. Conference on Jewish Material Claims Against Germany esindaja Eva Schweitzer kirjutas ajalehes „Der Tagesspiegel“ 6. märtsil 2000, et sõja elasid üle ligikaudu  700 000 orjatööl kasutatud juuti. Kummaline, et nii palju juute suutis säilitada elu, kui natsid korraldasid oma „lõpplahenduse“ järgi süstemaatilist gaasitamist! Kas eelpool tsiteeritud tunnistustes ei peitugi tõeline juudi paradoks?

Maailma tuntuim holokausti-propagandist, kes kasseeris iga oma loengu eest sisse 25 000 dollarit, endine koonduslaagri vang ja Nobeli rahupreemia laureaat Elie Wiesel (1928-2016) kirjutas, et tal jäi 1945. aastal surmalaagris Auschwitzis haigeks jalg. 10-aastane haige jalaga poiss oleks vastavalt „lõpplahendusele“ pidanud sattuma ju gaasikambrisse. Mida tegi aga „natslikest timukatest“ laagripersonal? Haige jalaga poiss saadeti hoopis haiglasse ja raviti seal terveks. See ei takistanud tal 1958. aastal ilmunud autobiograafilises raamatus „The Night“ kirjeldamast, kuidas natsid tema silme all olid heitnud imikuid tulle ja lükanud täiskasvanud juute teise suuremasse tulekoldesse, kus nad tunde (!) leekides vaevlesid ja millest tema koos isaga vaid ime läbi pääses!
Kõrges vanuses surnud, Läänes tuntud natsikütt Simon Wiesenthal (1908-2005) kirjeldas 1948. ja 1967. aastal trükist tulnud elulugudes, kuidas ta arreteeritud vastupanuvõitlejana Auschwitzis vangistuses viibinuna püüdis 15. juunil 1944 enesetappu sooritada, lõigates läbi käeveenid. „Sadistlikud“ SS-arstid saatsid ta surralaskmise asemel hoopis laagri haiglasse, kus teda toideti kahekordsete toiduportsudega ja raviti terveks. Pärast haiglast vabanemist viibis Wiesenthal veel paljudes laagrites, kokku oma vangistuse jooksul koguni 11-s „hävituslaagris“, sellest mitu korda „surmalaagris“ Auschwitzis. 5. mail 1945 vabanes Wiesenthal ameeriklaste poolt vabastatud Mauthausenist, kus „totaalsele hävitamisele“ kuulunutest viibis „Encyclopaedia Judaica“ andmeil vabastamise hetkel 212 000 (!) vangi. 1946. aastal Austria juudilehes „Der Neue Weg“ kirja pandud juudirasvast seebilugude (mis tänaseks on ka sionistide poolt väljamõeldiseks kuulutatud) autor Simon Wiesenthal väitis veel 1983. aastal tõsimeeli, et oli üks 34 vangist, kes Mauthausenis ellu jäid.  

Olen oma raamatus „Holokaust: XX sajandi masendavaim sionistlik vale“ ära toonud kümneid taolisi holokaustiteooriat kinnitavaid valesid, millel „ohvrirahva“ kallal korraldatud holokaust tänaseni püsti seisab. Kuna holokaustis kahtlemine on paljudes Lääne riikides kriminaliseeritud, ei juleta reeglina seda ajaloolist sündmust uurida. Seega lepitakse vastu vaidlemata laialtlevitatud valega, nagu oleksid natsid Teise maailmasõja ajal tapnud 6 miljonit juuti.

KATSED TUVASTADA HOLOKAUSTIS HUKKUNUTE TÕEPÄRANE ARV
Saksamaal tegutseb Arolseni eri-perekonnaarhiiv, mille 1993. aasta 1. jaanuari andmed on publitseeritud kogumikus „Dissecting the Holocaust“. Seal äratoodud, suuremas 14 laagris ja ühes juudigetos surnud 296 081 isiku kohta on andmestik olemas: Auschwitzi – 60 056, Buchenwaldi – 20 687, Majdaneki (Lublin) – 8 831, Stutthofi – 12 634 jne hukkunu kohta. Loomulikult ei pretendeeri Arolseni andmestik kõigis laagreis ja getodes hukkunud juutide kohta, kuna seal puuduvad ka Poolas olnud laagrid,  v a Auschwitzi ja enamik juudigetode ohvrite info.
Kuigi holokaustis hukkunud 6 miljoni juudi dogmas kahtlemine on paljudes Euroopa riikides kriminaliseeritud ja Saksamaal ning Austrias heidetakse revisioniste selle eest ka vanglaisse, on ikka leidunud ajaloolise tõe eest seisvaid ajaloolasi ja uurijaid, kes oma teostes püüavad avaldada tõele vastavaid andmeid. 1993. aastal Baselis ilmunud raamatu „Holokausti pettus“ (saksa k „Holocaust – Schwindel“) pedagoogist autor Jürgen Graf mõisteti Šveitsis holokausti eitamise eest tagasiulatuvalt (juudiorganisatsioonide survel vastu võetud seaduse järgi) 1,5 aastaks vanglasse. Kuid ta ei jäänud kohtuotsuse täideviimist ootama, vaid põgenes Venemaale, kus sai poliitilise varjupaiga. Moskva   arhiivis (vene k Gosudarstvennõi Arhiv Russkoj Federatzii) tublit uurimistööd tehes leidis Jürgen Graf uusi dokumente Auschwitzi kohta, mis puudutasid 1941. aasta augustist kuni 1943. aasta detsembrini selles laagris hukkunuid – kokku ca 74 000 nime. 

Kuna Reich-i suurima töö- ja trantsiitlaagri Auschwitz-Birkenau kohta usaldusväärne kõikehõlmav dokumentatsioon tänini puudub, on ka revisionistlikud uurijad sunnitud tegema kaudseid arvestusi selles laagris haiguste, nälja, raske töö, piinamiste, hukkamiste, enesetappude ja vähesel määral ka meditsiiniliste eksperimentide tagajärjel hukkunute kohta. Nende arvestuste järgi võis selles hiiglasliku tööstuskompleksiga laagris nelja aasta jooksul hukkuda 100 000– 170 000 paljudest rahvustest vangi, neist 80–90 protsenti juute.
Reich-i tööjõu eest vastutava WVHA (saksa k Wirtschaftsverwaltungshauptamt) ülem SS-kindral Oswald Pohl, kes Nürnbergis surma mõisteti, tegi oma šefile Heinrich Himmlerile ettekande, millest nähtub, et 1. juulist 1942 kuni 30. juunini 1943 suri kõigis koonduslaagreis kokku 110 812 kinnipeetavat. Eriti ohvriterohke aeg oli 1942. aasta suvi ja sügis, kui vange ja isegi SS-lastest valvepersonali suri massiliselt tähnilise tüüfuse tagajärjel. Auschwitz-Birkenau harulaagris olevat iga päev surnud ligikaudu 300 inimest. Selles laagris, kus viibisid ka tööks kõlbmatud vangid, vanurid ja haiged, võis kogu sõja vältel hukkuda revisionistide arvates 100 000–120 000 vangi. Seetõttu sai see laager külge surmalaagri nime. Kuna paljudes laagrites (nagu ka Soome armees Jätkusõja ajal) kasutati nakkushaigusi levitavate täide tõrjeks gaasi Zyklon-B, siis levisid vangide hulgas kuuldused, et seda gaasi kasutati vangide surmamiseks. See kuulujutt sai „Nürnbergi tõeks“, kuigi ainsatki seadeldist, kus vange gaasitati ja seejärel kremeeriti (nn gaasiahju) ei ole säilinud. Nagu pole olemas ainsatki skeemi ega joonist, mis selgitaks selle salapärase agregaadi töötamise viisi, kuidas kohe peale gaasitamist muudeti see „gaasiahi“ krematooriumiks jne.

Kuna koonduslaagrite vange pidas natslik riik väärtuslikuks tööjõuks, mida rindele sõdima võetud vabrikutööliste tõttu Saksamaal nappis, siis saatis SS laagrivalitsuse ülem 28. detsembril 1942 Auschwitzi ja teistesse laagritesse direktiivi, milles kritiseeri teravalt nakkushaiguste tagajärjel suurt suremust. SS ametkonna ülema Heinrich Himmleri poolt anti vali käsk, et „laagrite arstid peavad kasutama kõiki nende käsutuses olevaid vahendeid, et vähendada surmajuhtumite arvu laagreis “.
Kuigi holokausti-entusiastid püüavad seda mitte tunnistada, teatas Rahvusvaheline Punase Risti Komitee (RPRK), et pärast liitlasvägede sissetungi Saksamaale seal alanud kaose ja terroristlike õhurünnakute  tagajärjel halvenes märgatavalt koonduslaagreis olnud vangide olukord. Kuna suurte koonduslaagrite juures olid sõjavarustust tootvad tehased, mille tööjõuks vange kasutati, langesid ka laagrid Briti-USA lennuväe rünnakute alla, kus hukkus tuhandete kaupa ka vange. Mitmed tuhanded surid (raudteede ja maanteede hävitamise tõttu, mistõttu ei suudetud laagreisse toitu ja ravimeid toimetada) nälja ja haiguste tagajärjel, millest teavitas RPRK-d 1. veebruaril 1945 Saksa valitsus. Natsid palusid abi vangide elus hoidmiseks: „Edaspidi loodame Punase Risti peale, samuti on ühel teie töötajal võimalus viibida igas laagris.“ Kahe viimase sõja-aasta jooksul abistas Punane Rist nii toiduainete kui ravimitega kõiki koonduslaagreid. Pärast sõda avaldatud raportist selgub, et „alates 1943. aasta sügisest kuni 1945. aasta maini saatis RPRK Saksa laagreisse 4500 tonni toitu ehk 1 112 000 abipakki “. 
 
1983. aastal ilmus saksa päritolu ameeriklase Walter Sanningi raamat „Die Auflösung“, milles püüti Teises maailmasõjas hukkunud juutide arv tõele võimalikult lähedaselt kindlaks teha. Uurija tugines oma otsingutes mitme Poola (kus elas enne Teist maailmasõda 3,5 miljonit juuti) rahvaloenduse andmetele, kusjuures on põhimõtteliselt kasutatud vaid juutide ja liitlasriikide statistilisi andmeid. Sanningi arvestuste järgi võis Reich-i poolt okupeeritud Euroopa riikides hukkuda kokku umbes 300 000 juudi rahvusest isikut. Koos NSV Liidu territooriumil „loojakarja läinutega“ võis see arv ulatuda poole miljonini. Enamik revisionistlikke uurijaid tunnistab, et Teise maailmasõja ajal Euroopas hukkunud juutide arv võib ulatuda kõige rohkem miljonini, enam levinud hinnanguks on siiski – 600 000–800 000 ohvrit.

Kasutatud kirjandus:
Madisson, Tiit. Holokaust. XX sajandi masendavaim sionistlik vale. Lihula, 2006.
Graf, Jürgen. Velikaja lož XX veka. Sankt-Peterburg, 1997.
Graf, Jürgen. Holokaust luubi all. Pärnu, 2001.
                          
TIIT MADISSON
                                parteitu vaatleja

                                            JÄRGNEB

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP