RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 21. märts 2018

Dokument juutide gaasitamise kohta 2 MS ajal.

„Wannsee konverents (saksa k. Wannseekonferenz) oli 20. jaanuari 1942 Berliini äärelinnas Wannsees toimunud viieteistkümne Saksamaa riigi- ja parteiametniku kohtumine, mida juhatas SS-Obergruppenführer Reinhard Heydrich ja mille eesmärgiks oli juudiküsimuse lõplik lahendamine. Kohtumisel esitles Heydrich plaani juutide ümberasustamiseks Ida-Euroopasse, kus juute oleks kasutatud tööjõuna teeehitus projektides. Seejuures eeldas plaan, et antud protsessi käigus hukkub suur osa juute ning alles jäävad ainult vastupanuvõimelisemad. Samas ei mainita konverentsi protokollis kordagi plaani juutide otseseks tapmiseks, vaid räägitakse ainult evakueerimisest itta.“

Just sellist teksti võib lugeda eestikeelsest Wikipediast. Miskipärast päris otsest valet juutide poolt hoolikalt toimetatavast Wikipediast enam ei leia, erinevalt ingliskeelsest Wikipediast, kust saab lugeda: "Heydrich outlined how European Jews would be rounded up and sent to extermination camps in the General Government (the occupied part of Poland), where they would be killed."
Ingliskeelne, nö. Universaalne Wikipedia levitab ikka veel lihtlabast valet Wannsee konverentsi, Suur-Saksa Riigi ja selles välja töötatud „Lõpplahenduse“ kohta. Suuresti toetub see tänapäeva Läänemaailmas levinud harimatusele. Kuigi Wannsee konverentsi protokoll on paljudes keeltes vabalt internetis saadaval, ei ole enamus inimesi seda lugenud ja toetub vaid juutide ja nende käsilaste poolt kujundatud valedele. Miskipärast on Eesti puhul leitud, et otsest valet enam kuulutada ei saa. Wannsee konverentsi protokoll on eesti keelde tõlgituna igaühele vabalt allalaetav ja ju siis mõistavad meie surmavaenlased juudid, et vinti ei tasu ka liialt üle keerata.

Vaatame siis lähemalt, mis tegelikult toimus, millest konverentsil räägiti ning mis seal otsustati. Siinkohal on paslik tsiteerida Tiit Madissoni, kes antud küsimuses suure uurimistöö ära on teinud:
„Kuigi sõja lõpus langes liitlasriikide kätte tuhandeid tonne Saksa Reich´i ametiasutuste pabereid, ei ole säilinud ainsatki dokumenti, kus oleks must-valgel kirjas juutide hävitamise plaan ja mitte ka see, missugusel viisil pidi siionlaste hävitamine praktiliselt läbi viidama. Vastasel juhul oleksid sellised dokumendid kindlasti toodud Nürnbergis lagedale. Kuid, nagu selgus, ei olnud liitlaste korraldatud Nürnbergi tribunalil süüalustele esitada ainsatki dokumenti, mis tõendaks natside poolt planeeritavat juutide massilist tapmist. Leitud on dokument, mille alusel tuli hukata Saksamaa linnade vastastes (väga paljude tsiviilisikute elu nõudnud) terrorirünnakutes allatulistatud Briti-Ameerika lendurid. Dokumendid juutide füüsilise hävitamise ja gaasikambrite ehitamise kohta aga puuduvad. Tundub ju kummaline? Vastavate dokumentide puudumist on holokausti-dogmaatikud põhjendanud naeruväärseina mõjuvate selgitustega. Näiteks: "gaasiga lämmatamise" varjamiseks olevat kasutatud väljendeid "evakueerimine", "ümberasustamine" ja "emigratsioon". Igasuguste kirjalike tõestusmaterjalide puudumise tõttu on eksterministid sunnitud juutide hävitamise kohta gaasikambreis andma dokumentaalse tõestusmaterjalita arvamusi. Leitakse, et "juudiküsimuse lõplik lahendus" peab olema üldsusele vaid üheselt mõistetav - nii nagu holokaustidogmaatikud seda arvukates publikatsioonides on tõlgendanud.“

Hermann Göring kirjutas 31. juulil 1941 Reinhard Heydrichile: 'Täiendusena Teile juba 24. 01. 1939. aasta määrusega antud ülesandele ning vastavalt vajadusele leida võimalikult soodne lahendus meie algeliste võimaluste piires juutide emigreerumise ja evakueerimise küsimusele, määran ma Teile ülesandeks teha kõik nõutavad organisatoorsed, asjakohased ja materiaalsed ettevalmistused juudiküsimuse terviklikuks lahendamiseks Saksa mõjupiirkonnas Euroopas... Ma teen Teile ülesandeks esitada mulle lähemal ajal kogu organisatoorsete ja materiaalsete abinõude plaan, et viia läbi taotletud juudiküsimuse lõpplahendus."
Eeltsiteeritud kirja peavad holokausti-dogmaatikud juutide füüsilise hävitamise stardipauguks, kuigi Wannsee konverentsi otsus oli veel olemata. Kuna sõnad "emigreerumine" ja "evakueerimine" segavad püstitatud teesi paikapidavust, siis on mitmes kirjutises need vahele jäetud, nagu väidab oma kirgi üles kütnud teoses "Holokaustivale" ("Der Holocaust-Schwindel ") Šveitsi revisjonist Jürgen Graf. Üks tuntumaid holokausti-ajaloolasi, Ühendriikides asuva Wermonti Ülikooli juudist politoloogiaprofessor Raul Hilberg (kes on igasuguste "pealtnägijate" ning "ime läbi ellujäänute" tunnistuste suhtes olnud üsnagi kriitiline) on oma korduvalt täiendatud põhiteoses "Euroopa juutide hävitamine" ("The Destruction of the European Jews") kirjutanud, et "pärast Hermann Göringilt saadud kirja alustas Riigi Julgeoleku Peaameti (RSHA) juht Reinhard Tristan Eugen Heydrich juutidevastast genotsiidi".

Samas ei põhjendata, miks pidi natslikus võimuhierarhias teisel kohal olev Göring väidetavat eesmärki oma kirjas varjama - mil moel pidi Heydrich tema kirja sisu "õigesti" mõistma, kui seal oli selgitamata, kuidas juute tuleb tappa? Konverentsi kokkukutsujaks ja juhatajaks oli Heydrich, kes muuhulgas on lausunud, et 31. juulil 1941 oli riigimarssal Göring määranud ta Euroopa juudiküsimuse lõpliku lahendamise ettevalmistamise volinikuks.
Teise maailmasõja sündmustele pühendunud Briti tuntud ajaloolane David Irving töötas läbi mäekõrguse hunniku dokumente, kogudes materjale natsliku Reichi juhi Adolf Hitleri biograafia tarvis ja fikseerides uuringu tulemused 13 000 perfokaardil. Kümne aasta pärast jõudis Irving juutide genotsiidi puudutavale vapustavale järeldusele: "Lõpetades Hitleri biograafiat käsitleva käsikirja, ma avastasin, et tuginedes originaaldokumentidele, on mulle jäänud täiesti selgusetuks juute tabanud genotsiidi üksikasjad. Ma ei leidnud ainsatki dokumenti, mis tõestaks Hitleri osalust juutide genotsiidis, see äratas minus sügavamat huvi. Jätkasin otsinguid. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda ilmset fakti, et holokausti tõestavaid dokumente lihtsalt ei ole." Langedes masendusse, lubas Irving rahalise preemia sellele, kes suudaks dokumentaalselt tõestada Hitleri osaluse juutide füüsilises hävitamises. Preemia jäi välja andmata, kuna keegi vastavat dokumenti ei leidnud.

Lõpuks tuli ajaloolane välja julge hüpoteesiga, et "juudiküsimuse lõplik lahendus" töötati välja Heinrich Himmleri juhitud esseslaste-ekstremistide poolt. Briti ajaloolase hüpoteesi ei pidanud tõenäoliseks enamik Teise maailmasõja sündmusi uurinud ajaloolastest, kes väitsid, et totalitaarsel Saksamaal ei olnud võimalik viia läbi massihukkamisi ilma riigi esimese mehe Hitleri teadmata. Inglise ajaloolane pidas veel mõni aeg pärast "Hitleri sõja" ilmumist juutidevastaste massirepressioonide käsuandjaks ja vastutajaks SS-pealikku Himmlerit, kuid 1988. aasta aprillis ütles Briti ajaloolane oma varasematest seisukohtadest otsustavalt lahti. Hüpotees, nagu oleksid verejanulised esseslased Hitleri selja taga massiliselt juute hävitanud, varises lihtsalt kokku, kuna ka SS-juht Himmlerist mahajäänud dokumentide hulgas ei avastatud ainsatki paberit selle kohta, mis tõendaksid juutide massihukkamisi - holokausti, ehk lahtiseletatult: gaasiga massimürgitamisi natslikes koonduslaagreis ja sellele järgnenud kremeerimist ("toon põletusohvriks!"). Miljonite natsidest allesjäänud paberite hulgast pole avastatud ainsatki Himmleri käsku koonduslaagrite ülematele, kus oleks kästud toime panna juutide massihävitamist.

Eva Schweitzer kirjutas ajalehes "Der Tagesspieger 6. märtsil 2000, et sõja elasid üle ligikaudu 700000 orjatööl kasutatud juuti, neist 350 000-400 000 asusid Reich´i territooriumil ja 300 000 laagrites ja teistes kohtades. Hitleri käsilastel oli võimalik Wannsee konverentsile järgnenud 3 aasta ja 3 kuu pikkuse aja jooksul niivõrd hästi töötava koonduslaagrite süsteemi puhul hävitada kõik okupeeritud Euroopa ja Saksa Reich´i territooriumil asuvad juudid. Miks aga astus koonduslaagrite väravaist välja lausa 600 000 elusat juuti? Kas selle küsimusega ei tõstatu tõeline "juudi paradoks"? Vasturääkivus vasturääkivuse otsa.
Ühest küljest on vaja tõestada Holokausti-usu aluste paikapidavus, teisest küljest ei ole ühtegi dokumenti mis seda tõestaks. Lihtsalt ei ole. On kirjad ja dokumendid, mis kinnitavad sakslaste soovi vabaneda juutidest neid tapmata, lihtsalt väljasaatmise läbi. Mõjukaim neist Wannsee konverentsi protokoll.

Ja mida kirjutab Wannsee konverentsi protokoll?
Julgeolekupolitsei ja SD juht, SS-Obergruppenführer Heydrich teatas alguseks, et riigimarssal on ta nimetanud Euroopa juudiküsimuse lõpliku lahenduse ettevalmistamise volinikuks ja viitas sellele, et oli vestlusele kutsutud, et põhimõttelistes küsimustes selgusele jõuda. Riigimarssal soovis, et talle saadetaks kavand Euroopa juudiküsimuse lõpliku lahendamise organisatsioonilistest, praktilistest ja materiaalsetest vajadustest, mis nõuab kõigi nende küsimuste lahendamisega vahetult tegelevate keskinstantside eelnevat ühist arutelu, et ühtlustada juhtnööride andmine. Seejärel tegi Julgeolekupolitsei ja SD juht lühikese tagasivaate senisele võitlusele selle vaenlase vastu.
Põhilisteks momentideks on:
a) juutide väljatõrjumine saksa rahva üksikutest
eluvaldkondadest
b) juutide väljatõrjumine saksa rahva eluruumist
Nende püüdluste elluviimisel võeti esialgu tugevdatult ja plaanipäraselt kasutusele ainus lahendusvõimalus, juutide Riigi territooriumilt väljarändamise kiirendamine. Riigimarssali määrusega asutati 1939. a jaanuaris Juutide Väljarändamise Üleriiklik Keskus, mille juhtimine tehti ülesandeks Julgeolekupolitsei ja SD Juhile.
Keskuse ülesanneteks olid eriti:
a) võtta tarvitusele kõik abinõud juutide suurema väljarändamise
ettevalmistamiseks
b) väljarändevoolu juhtida
c) väljarändamise läbiviimist üksikjuhtudel kiirendada
Eesmärgiks oli saksa eluruumi puhastamine juutidest legaalsel viisil.
Kõik institutsioonid olid teadlikud puudustest, mis niisuguse forsseeritud väljarändamisega kaasnesid. Esialgu pidid nad aga teiste lahendusvõimaluste puudumisel nendega leppima. Vahepeal keelas Reichsführer-SS ja Saksa Politsei Juht väljarändamise, silmas pidades väljarändamisega seotud ohte sõja ajal ja okupeeritud idaalade võimalusi juutide väljarände sihtkohana. Väljarändamise asemel on nüüd edasise lahendusviisina, vastavalt füüreri eelnevale nõusolekule, asutud juutide evakueerimisele itta.

Neid aktsioone on peetud küll asendusvõimalusteks, kuid juba on saadud ka praktilisi kogemusi, mis tulevase lõpliku lahenduse jaoks on suure tähtsusega. Üksikute suurte evakueerimisaktsioonide algus sõltub paljuski sõjalistest edusammudest. Lõplikku lahenduse läbiviimise küsimuses meie poolt okupeeritud või meie mõju all olevatel Euroopa aladel pannakse ette, et Välisministeeriumi asjassepuutuvad ametnikud räägiksid läbi Julgeolekupolitsei ja SD pädevate referentidega.
Lõpliku lahenduse käigus peavad mõistagi aluseks olema Nürnbergi seadused, kusjuures probleemi jäägitu lahendamise eelduseks on ka segaabielude ja juudi segavereliste probleemi lahendamine.
Evakueerimise alt välja jäetud 1. astme juudi segavereline steriliseeritakse, et vältida järeltulijate sündimist ja et juudi segavereliste probleem lõplikult lahendada. Steriliseerimine on vabatahtlik. See on aga Saksamaale jäämise eelduseks. Steriliseeritud „segavereline” on järgnevalt vabastatud kõigist piirangutest, millele ta oli seni allutatud.

Riigisekretär dr. Bühler jätkas, et juudiküsimuse lahendamine Kindralkubermangus on Julgeoleku-politsei ja SD juhi vastutusel ja tema tööd toetaksid Kindralkubermangu asutused. Tal oleks ainult üks palve, juudiküsimus sellel alal lahendada nii kiiresti kui võimalik. Lõpuks arutati juudiküsimuse lahendamise mitmesuguseid viise, mille juures nii gauleiter dr. Meyer kui ka riigisekretär dr. Bühler olid seisukohal, et võivad teatud ettevalmistustöid kõne all olevatel aladel lõpliku lahenduse elluviimise käigus ka ise läbi viia, misjuures tuleks siiski vältida elanikkonna seas rahutuse tekkimist. Nõupidamine lõpetati Julgeolekupolitsei ja SD juhi palvega kõigile nõupidamisel osalenutele tagada talle lõpliku lahenduse läbiviimise tööde juures asjakohane toetus.
Nagu me näeme, ei ole Wannsee konverentsi protokollis mitte ühtegi sõna juutide massilisest hävitamisest. Mitte ühtegi viidet, mitte ühtegi vihjet. Räägitakse vaid sakslaste loomulikust ja õigustatud soovist saada lahti inimestest, kes oma omaduste ja maailmavaateliste erinevuste tõttu mitte kuidagi Euroopasse ei sobi ja võimalustest teha seda võimalikult humaanselt ning ühiskonda vähimal määral sellega kahjustades.

Täna võime me muidugi kahtluse alla seada selle plaani naiivsuse ja liigse pehmekäelisuse, aga süüdistada sakslasi juutide tahtlikus massitapmises ei saa.

Allikas: Ragnar Küü, Facebook
_______________
Lugege lisaks ka SIIT.
M.I.

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP