RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 26. detsember 2018

Igor Gräzin | Reformierakonnast on saanud vasakpartei

Paradoksaalne küll, aga suhteliselt parempoolses Eestis parempoolse maailmavaatega erakondi ja inimesi justkui ei ole. Äärmiselt vasakul on sotsiaaldemokraadid (bolševikud) ja nende kõrval menševikud (Reformierakond), tsentris on Keskerakond (osalt kadetid ja osalt oktobristid) ja siis hästi natukene paremal ekrelased, umbes nagu Vene duuma üksildane Puriškevitš, kes kord teatas, et „siin ruumis on minust paremal pool ainult sein“.

Sotsialistlik Reformierakond
Mis ühendab radikaalseid sotsialiste? Sügav usk sellesse, et ainult nemad suudavad juhtida ühiskonda õnnele ja tagada kõigi rikkuste õiglane ümberjaotus: Reformierakond võtab raha ära elektritarbijatelt, riigivaraomanikelt ja palka saavatelt töölistelt koos nendega, kes töölistele palka annavad. Sotsid teevad sedasama näiteks alkoholi, kütuse ja tubakaga, kusjuures arvestamata seda, et erinevalt Reformierakonnast riisuvad nad raha vaestelt.

Ent mõlema sõsarerakonna tulemus on sama: raha inimestelt ära ja sotsialistlik-reformistlike riigijuhtide kätte. Vaevalt tasub nimetada, et selle ümberjagamise juurde kuulub ka suure osa ümberjagatava raha sotsialistlike liidrite taskusse jäämine. Nagu ütles üks tuntud tänapäeva leiborist äsjase sõidu ajal Inglismaale: „Tänapäevast leiboristi ei huvita mitte töö- ja palgatingimused Inglise vabrikutes, vaid kahe luige tervis tema lossitaguselt tiigil.“
Kuna pahempoolsed parteid on siirdunud sotsialismi ehitamisele riikliku omandi kaudu, siis ongi meil nüüd olemas Eesti Energia (mis võtab elektrimaksu, aga ei tegele elektriga), RKAS (kes nöörib kundedelt ca 50% rohkem, kui turul olev hind seda oleks) ja meil on Nordica (Poola firma, kes lendab, nagu juhtub ja raha eest, mis „vägagi juhtub“). Rahvamuuseumis annab riik riigisööklas isegi suppi; riik on osanud hukka keerata kogu praamide ühenduse Väinamerel ja allpool; raudtee sõidab nagu ise tahab ja isegi lihtlabaseid ronge ei viitsita osta, sest piletitulu tuleb niigi.
Riigi ehitatud Mäo teerist (üks kriminaalasi ja 12 hukkaaetud äri, pluss ühendustest ilmajäänud Paide); kahekordsed ristid Jõhvi ja Narva suunas; Tootsi kruusatee valgustet nagu Hollywoodi paviljon; Valka saabub rong nõnda, et Riia rong on just ära läinud („meie sõidame nagu meie tahame“ – Elroni äsjane pealik Andrus Ossip).

Mis ühendab kõnealusel juhul kõiki pahempoolseid? Pahempoolsed ütlevad, kui palju peab maksma elekter ja kui palju seda tuleb toota; sotsialistid ütlevad, kas tissidega naist tohib televiisoris näidata, kas liha tohib üldse süüa ja mismoodi tehtult. Kuna tootmisvahendid kuuluvad riigile, siis vasakpoolsete poolt inimestelt võetav raha ei ole hind, vaid maks, sest hind kujuneb vaid vabalt turul, mida sotsialistlikus majanduses ei ole.
Kui te olete näiteks sotsialistliku saapavabriku direktor (nagu mu kadunud vanaisa „Kommunaaris“ ka oli), siis mis oli tema esimene ülesanne? Toota niipalju saapaid, kui riikliku plaaniga oli talle ette nähtaud. Kvaliteet, fassong ja mugavus ei puutunud asjasse. Nagu öeldi: „Halb uudis on see, et „Kommunaari“ saabast on väga valus kanda, aga hea uudis on, et see kestab igavesti.“

Direktori ja tema alluvate karjäär olenes plaani täitmisest ja olukorras, kus muid saapaid ei olnud, osteti ära ka need. Ehk siis: sotsialistlikus ettevõttes on tähtis aruanne (Eesti Energias nn kasum, tulu, käive, mis on tegelikult ministeeriumis väljamõeldud arvud, mis on tehtud üksnes selleks, et neid aruandes kasutada – elektritootmine nagu ka rongiga vedamine ei puutu asjasse). Sotsialistliku ettevõtte juht tahab saada head aruannet, mitte head toodangut. Sest mitte tarbijad ei otsusta seda, mida nad tahavad – jäätist, piduriõli või Hiina massaaži, vaid seda otsustab sotsialist.

On üks huvitav dokument, NLKP poliitbüroo otsus, milles on kirjas, mida tuli anda maailma esimesele kosmonaudile Juri Gagarinile: neli komplekti voodipesu, kuus paari sokke, neli paari aluspükse, viis maikasärki, üks sõiduauto „Volga“, 12 purki vihmakindlat õlivärvi...

Kuhu kadus turumajandus?
Vabaturumajandus lähtub teisest põhimõttest: kui inimesel on midagi tõeliselt vaja ja ta on selle eest valmis maksma, siis see asi turule ka ilmub. Kui sotsialist küsib ülevalt, mida ja kui palju ma teie jaoks tegema pean ja millal tuleb esitada aruanne, siis kapitalist küsib: mida ma teie heaks teha saan? Ja kui ta hakkabki tegema seda, mida vaja on, ja sellise hinna eest, mida inimesed suudavad ja tahavad maksta, siis juhtubki nii, et see, mida vaja on, tuuakse turule. Kusjuures kõigile võrdselt.
Kui turul on leiba vaja, siis ei anna riik eelist ühele või teisele pagarile, vaid turul võidab see, kelle leib on parim ja odavaim. Sotsialismis aga on vastupidi: eelis sokutatakse „omadele“ (Saaremaa laevaliinidele Leedo vastu, Ilvesele Ärma, Tallinna Sadamale kõigi ülejäänute vastu, Nordicale „ joonistatakse“ omad lennuplaanid, ERMile ja NO-teatrile antakse presidendi vastuvõtu korraldamise võimalus olenemata sellest, millise käki nad kokku keeravad).

Sotsialistlikul majandusel, millest sotsiaaldemokraadid teoreetiliselt teavad ja millele Reformierakond riigimajanduse taastamisel tagasi läks, on üks psühholoogiline eelis: võimalus eelarvet ennustada. Kui me toodame 1000 paari kirsasaapaid hinnaga 15 eurot paar ning omahind on 2 eurot, siis meil on teada, et riigile laekub saapamaksuna 13 000 eurot, mida saab jagada igasugusteks toredateks asjadeks: tasuta koolilõunateks, ilma rahata ühistranspordiks vms. Turumajanduses see nii ei ole. Kuigi majandusreegel ütleb, et vabaturu tingimustes toodang tõuseb ja seega ka maksude mass (kui me kaotasime ettevõtlustulumaksu, siis maksutulu tõusis!), on see suuresti ikkagi teooria ja usu küsimus. Seega – riskantne.

Kuna aga nüüd on juhtunud nõnda, et poliitilise elu paremal poolel turumajandusse uskujaid enam ei ole ja kõik see mees meie poliitikalaevukesel on läinud vasakule pakpoordi, siis ongi laev üsna kreenis ja vaid mõned erakonnad hoiavad veel masti küljest kinni.
Kui saabuvate valimistega paremale pardale mingit raskust ei teki, siis lähme tulevasele majanduskriisile vastu üsna vasakule viltu vajanud laevas lootuses, et millalgi tuleb laevale kapten, kes suudab meie Eesti majanduse ja poliitika taas õigeks käänata.

Allikas: https://www.ohtuleht.ee/905331/igor-grazin-reformierakonnast-on-saanud-vasakpartei

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP