RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 30. detsember 2018

Ka sina, Brutus?

 Virumaa Teataja endine peatoimetaja Aarne Mäe. FOTO: Arvet Mägi

 Kui ma stagnaajal koolitunnis salaja Eesti trikoloori vihikukaanele joonistasin, uskusin siiralt, et Eesti saab varem või hiljem vabaks. Ja saigi! Varem, kui uskusin. Hiljem hakkas kõik kiiva kiskuma.
Laulev revolutsioon koos kogu ärkamisajaga oli midagi nii suurt ja erilist, et pärast selle läbielamist oleks ülejäänud elu võinud täiesti elamata jääda.
 
Ma olen käinud miitingutel Hirve- ja Tammsaare pargis, olen Tartu ülikooli Pälsoni ühiselamus fosforiidivastaseid särke maalinud ja muinsuskaitsjatega Rakvere linnusetorni sinimustvalge lipu heisanud, olen käinud Tallinnas öölaulupidudel ja seisnud Raplamaal Balti ketis ... Aga kui ma nüüd näen, et rahvuslust naeruvääristatakse ja rahvuslasi mõnitatakse, siis ma kardan tõsiselt, et varsti kaotame oma suveräänsuse poolvabatahtlikult uuesti.
 
Ligi 25 aastat ajakirjanduses töötanuna näen sedagi, kuidas suur osa ajakirjanikke, kes osutatud ärkamisajal polnud veel sündinudki, kirjutab kaldu. Küsimus on vaid selles, kas omaenese tarkusest või omaenese rumalusest. Ja teate mis – see hoiak on nakkav!
Ausus ja julgus on paljusid maha jätnud või pole neis seda olnudki. Valitseb silmakirjalikkus, negativism ja topeltmoraal. Hirmutatakse hirmutamisega, igas konfliktis reageeritakse sihilikult üle. “Valge keskealine heteroseksuaalne mees” on tänases ühiskonnas aut. Neid diskrimineeritakse. Isegi ülekaalulisi ahistatakse. Kui sa ei uju vooluga kaasa, siis oled seksist, rassist, šovinist ... ja mida kõike veel.
 
Kanada kirjanik Robin Sharma on öelnud: “Ära kiirusta massiga kaasa minema, see võib osutuda matuserongkäiguks.” Ma olen sageli vastuvoolu ujunud. Igav pole hakanud. Praegune olukord, kus maailma kallutatakse tasakaalust välja, paneb mind taas tegutsema, sest lihtsalt niisama mingis klaasist kabinetis tiksuda ma ei suuda.
Kasutades oma põhiseaduslikku õigust kandideerida valimistel, avaldan sel moel oma toetust kõige rahvuslikumale erakonnale.
Võtsin kuulda meie riigipea soovitust, kes läinud suvel Kadrioru roosiaias kutsus oma kõnes üles eri elualade, sealhulgas ajakirjanike esindajaid poliitikas kaasa rääkima ja osalema. See on minu kingitus Eestile tema juubeliaastal.
Igatahes ei häbene ma oma rahvust ja tahan elada vabas, sõltumatus Eestis. Halloo, arvamusliidrid, see ei ole natsism!
 
Õnneks on suurel osal inimestest silmad avatud. Need inimesed – meie enda eesti inimesed – elavad meie seas ja loovad väärtusi, teevad igapäevast rasket ja musta tööd, nende hääl ei jõua tavaliselt kuhugi. Ja kui nad üritavadki häält teha, siis naeravad paljud valgekraed ja mõned tindinäpud nad lihtsalt välja, tõmmates kunstlikult eraldusjooni endasuguste ja “nendesuguste” vahele.
Öeldakse, et see, kes on näinud, kuidas vorsti tehakse, seda enam ei söö. Mina tahan joonistada ilustamata pildi sellest, kuidas riiki tehakse. Mitte keegi ei tohi vastu vaielda püüule hoida ning säilitada siin meie maal eesti keelt ja kultuuri. Üleilmastumise kiuste. Või just selle tõttu. Halb ja lausa valus on vaadata, kuidas neid püüdlusi värve kokku hoidmata alandatakse.
Mind paneb taas ja taas imestama, kuidas väike Eesti tahab ikka ja jälle olla suurem kui kogu maailm kokku. Me peaksime õnnelikud olema, et meil siin on nii rahulik elu, et müksust irvitava eurosaadiku tagumikku kirjutatakse pikki esseesid veel nädalaid hiljem, sellest saab lausa sümbol. Samal ajal kui siinsamas Euroopas – Brüsseli ja Pariisi tänavatel – muutuvad meeleavaldused tõsisteks kokkupõrgeteks, kus põlevad autod ja lendavad kivid. Ka see on demokraatia. Aga seal tuleb valitsus rahva nõudmistele vastu.
 
Meie oleme suutnud end seni vaos hoida, meil ongi väga oluline säilitada rahu, aga seejuures on vaja säilitada ka mõtte- ja sõnavabadus, sest nagu pildilt näha, tahetakse seda igal sammul piirata.
Üha raskem on ilma peal leida kohta, kus saab kallimalt läbi kui Eestis, seejuures arvestades meie palgataset. Üks asi on see, et meie inimesed tellivad üha enam odavat kaupa Ameerikast või Hiinast netipoodide kaudu, kuid riideid käiakse ostmas suisa Londonist ja Berliinist, ning nüüd oleme jõudnud sinnani, et isegi õlu on Soomes odavam. Aga leplikud eestlased ei lähe tänavale meelt avaldama nagu mujal maailmas tavaline, sest niikuinii neid ei kuulata. Ja kui lähekski, siis on kohe hädakisa lahti, et riik on katki ja rahvas lõhki. Meeleavaldajad ise saavad parimal juhul meediapeksu osaliseks, halvimal juhul sinikad. Parem nutame ja maksame ...
 
Ma pole kunagi ülekohut kannatanud, aga ma näen avalikku tagakiusamist. Ma ei ole naiivne. Ma tean, et mu samm ühineda EKRE nimekirjaga toob kaasa osa inimeste distantseerumise. See on loomulik. Kõik ei peagi ühtemoodi mõtlema.
Praegu toimub justkui uus rahvuslik ärkamine. Isegi maailmakord on muutumises. Patt oleks seda kõike kõrvalt vaadata.


0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP