Lp. pr. Mari-Liis Sepper!
Soovin Teile õnne soolise võdõigluslikkuse voliniku vastutusrikkale ametikohale asumise puhul! Te olete nüüd lausa võitluse eesliinil, et kehtestada ka Eestis Uue Maailmakorra ehitajatele ja Euroopa Liidule omane moraalitu liberaaldemokraatia ja sundtolerats. Selline ülesanne nõuab kahtlemata suuri jõupingutusi, olete aga mõtelnud selle peale, kas see tuleb eesti rahva ja kultuuri säilimisele läbi aegade (nii ütleb veel kehtiv põhiseadus) ka kasuks?
Tutvustan Teile sundtolerantsi sündi:
"Elas 1889-1979. aastal juudi päritolu filosoof H. Marcuse. Ta oli marksist, kuid erinevalt oma rahvuskaaslasest, kommunismi isast K. Marxist ei pidanud tema revolutsiooniliseks klassiks mitte proletariaati, vaid, igasuguseid vähemusi. Just nende vähemuste abil soovitakse lammutada varasem ühiskond, kindlustamaks omale sobiv võim.
Marcuse kirjeldab oma raamatus “Repressive tolerance,” kuidas kõik normaalne tuleb kuulutada ebanormaalsuseks, et vähendada enamuse nö lööki. Enamuse haarde vähendamisel on kasuks kõik vähemused, kes aitavad lagundada senist ühiskonda. Kõikide “piinatud” vähemuste – anarhistid, immigrandid, peded, jne - taotluseid tuleb teatud piirideni soodustada, kuniks varasem ühiskonnamudel on muutunud ebakindlaks, et sellele suurem hoop anda. Enamuse jõu vähendamiseks tuleb vähendada põlisrahva rolli (sh protsentuaalset osa rahvastikus aga ka osa juhtivrollides) nende omas riigis, sest see aitab enamuse soove alla suruda.
Seejärel tuleb anda otsustav löök ja tuua senise võimu asemele “uus” marksistlikule eliidile kasumlik ja lojaalne süsteem.
Samat efekti omab ka poliitkorrektsus, kus sa pead (Mingit avalikku arutelu neil teemadel lihtsalt pole!) olema tolerantne, isegi nii tolerantne, et kõik mis nende dogmadega ei haaku, tuleb ründeobjektiks muuta. Poliitkorrektsus on võimutsev suund Euroopa Liidus, mille seadustik üha rohkem mitte sarnane, vaid identne NSVLi rahvaid alla suruvatele seadustele, kuid mis surub jõuga (mingit alternatiivi lihtsalt ei antagi!) peale ebanormaalsete vähemuste soove, millisest eesmärgist ka Marcuse kõneles." (Tekst NSBogist)
Teie põhivaldkond on naiste-meeste võrdõiguslikkus. Väga hästi kõneleb meeste ja naiste vahelistest suhetest Einar Laigna:
"Inimolendiga on juhtunud midagi kummalist – ta on unustanud vana tarkuse, milles maailm ja elu püsib. Ja hoiakud on niisugused, nagu võiks mingi inimkooslus häälteenamusega otsustada ja muuta looduse seadusi endid. Räägitakse uuest maailmakorrast – eks olnud see kogu lähimineviku mõtteviisi keskne sisu. Kõik tuleb teha teisiti kui seni. Selgub, et tuhanded aastad on inimesed elanud valesti.
Eks inimtervik koosne ju mehest ja naisest. Need kaks koos moodustavad täiusliku inimterviku ja abielu on täiuslik inimene. Kas ei kõnelegi tühi küla sellest uuest maailmakorrast?
Elu pinge on kahe pooluse vahel, ka sugupoolte vaheline pinge on eeltingimus igale loomingule. Elu sellel pingel püsibki. Selles ei ole midagi naisevaenulikku, et mees ületab naist pea kõikides eluvaldkondades, rääkimata sellest, et iga rahvuse ja riigi loojad on olnud mehed. Kuid nende kõrval on seisnud naised naistena. Tihti varjus. Naised võivad meeletult tugevad olla. Mees esindab loovat isaprintsiipi. Ta on talupoeg, ja talupoeg on kuningas. Just patriarhaalne ühiskond lõi erilise naiseaustuse ja -kultuse, kurtuaasia, kus naine oli austatud daami ja emana.
Kui mees mandub ja feminiseerub, ilmub selle protestina emantsipeeritud naine kui nähtus kultuuri langusest ja rahvuse lagunemisest. Naine emantsipeerub, kui mehes ei ole enam meest, kes kehastab mõõka ja vaimu, rahvast ja riiki, võimu ja kultuuri; kui ta on lakanud olemast meheliku kuningliku energia kandja."
Lisan lõpuks Laigna repliigi isamaast:
"Isamaa on isade maa, kes puhkavad selle mullas. Mina olen seda tundnud: ükski maa ei tuksu mulle vastu, kui ma heidan ta peale puhkama, ainult ühest mullapõuest koputatakse vastu. Meil on ainult üks isamaa, hoiame me teda endale, s.t. oma lastele. Esiisadele mõteldes nutan su pärast, Eestimaa."
Meeldiv oleks teada ka Teie arvamust sellest kirjast ja siin tõstatatud küsimustest.
Lugupidamisega,
Matti Ilves
VASTUS:
Lp M. Ilves
Tänud heade soovide eest!
Mina lähtun oma tegevuses ja oma asutuse eesmärkide seadmisel soolise võrdõiguslikkuse seadusest ja võrdse kohtlemise seadusest, eelkõige §-st 16, mis loetleb voliniku ülesanded. Näiteks pean mh analüüsima seaduste mõju rahvus-, usu- ja seksuaalvähemustele, puuetega ning erinevas eas inimestele ning naistele ja meestele (naised ja mehed kui kaks kõige suuremat sotsiaalset gruppi).
Samuti jälgin seda, et kõigis eluvaldkondades järgitaks soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet (v.a pere- ja eraelus). Soolise võrdõiguslikkuse seaduse näol on Eesti riik mh väljendanud soovi tagada naistele ja meestele võrdne kohtlemine, samuti on naiste ja meeste võrdõiguslikkus seaduslikult kehtestatud põhimõte, millel on põhilise inimõiguse tähendus (vt § 1).
Minu seisukohad erinevad ilmselgelt Teie omadest. Leian, et inimeste seas valitsev mitmekesisus on rikkus, mõnda vähemusgruppi kuulumine või naisena sündimine ei tohi olla tööturul ega mujal valdkonnas takistuseks või ebavõrdse kohtlemise põhjuseks. Tööandjad, riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused ning haridus- ja teadusasutused peavad oma tegevuses arvestama seadusliku kohustusega edendada soolist võrdõiguslikkust ja võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist. Ajalooline ebavõrdsus ning teatud sotsiaalsete gruppide haavatav olukord on midagi, mida tuleb täna erinevate meetmetega tasandada ja võimalusel kaotada. Eestil seisab selles küsimuses ees veel pikk tee.
Lugupidamisega
Mari-Liis Sepper
Read more...
Hiljuti alustas gümnaasiumides sotsiaalministeeriumi naistöötajate organiseeritud nn teavitusprogramm, mille eesmärk olevat aidata ümberkujundada soolisistereotüüpe ja naiste rolli ühiskonnas. Mees kosmeetikuks ja naine nt riigijuhiks, pakuvad organiseerijad. Nö sterotüüpide ja soorollide muutmine olevat modernsele ühiskonnale kohane. Võrdõiguslikkus nagu nad ise seda nimetavad. Uurigem neid eeskujuks võetud katastrofaalselt vananevaid ühiskondi, mida meile eeskujuks tuuakse.
