KIRIKIRI: Energiasõjad

Hiina sõjakunstigeenius Sun Zi ütles: “Sõda on riigile suur asi, elu ja surma pinnas, allesjäämise ja hävingu kulg, mida ei tohi jätta tähelepanuta.”

Maailmas tihenev konkurents on toonud enesega termini "energiasõjad" üha laiema kasutuse, järelikult siis ka tähtsuse. Mõiste "energiasõda" kätkeb endas vähemalt kaht osa, esimesena ilmub meie ette just sõda oma tavatähenduses, inetuses. See on otsene relvastatud võitlus ressursside ja energiamajandusele strateegiliselt tähtsate alade hõivamise nimel. (Näiteks võimalik Iraani ründamine.) Või siis sõda varjatumalt, läbi luure, sabotaaži ja mässuleõhutamiste.

Teisena ilmub sõda selles kontekstis aga kui võitlus erinevate nägemuste vahel, kuidas peaks maailmamajandus edasi toimima. Kuidas ta üldse saakski. Need mõlemad osad on meie arvates tihedas vastastikkuses seoses.

Tänasega avame niisiis teema "energiasõjad", me ei üritagi midagi ära öelda, lihtsalt juhime tähelepanu mõningatele võimalikkustele. Alustuseks siiski mõningaid andmeid, mis meie arvates äramärkimist väärt.

Viimased sada viiskümmend aastat on tööstusühiskonnad õilmitsenud fossiilsetel energiavarudel, maa seest tuli rikkus, mis lubas rajada ülemaailmseid kaubandusimpeeriume, toita uute tehnoloogiate leiutamist ja rahastada kiiret ja külluslikku elustiili. Otsekui oleks osale inimkonnast kingitud ootamatu rikkus ja selle süllekukkunud varandusega korraldati ekstravagantne pidu. Kuid liigagi kiiresti läheneb aeg, mil pidu jäävad meenutama karmis päevavalguses piinav pohmell ja äraraisatud rikkus. Maha on jäänud vaid võlad ja lämmatavad jäätmekuhjad.

Meie sajandi palge kujundavad kliimamuutus, ressursside väljakurnamine ja see, kas tehnoloogilised arengud suudavad nende väljakutsetega toime tulla.
Juhtiva riigi - Ameerika Ühendriikide - poliitika on selles valguses küll kaheldava väärtusega. Iga riik vajab ressurssi, kuid kui ameeriklased nõuavad õigust sõita hiiglaslike autodega, tekitada kohutavates kogustes rämpsu, ignoreerida rahvusvahelisi keskkonnakaitselisi kokkuleppeid, siis on nende käitumine ebamoraalne, vastutustundetu ja ohtlik.
Ja kuidas USA ees, nii teised järel, üleüldine viimasevõtmine mõjutab kogu planeeti.

Kliima muutub

Üsna selgelt inimtegevusega seotud kliimamuutus toob kõige muu kõrval kaasa geopoliitilise kaose. Näiteks võib kõrgmägede liustike sulamine - mis on praegu selgelt jälgitav protsess - viia suurte näljahädadeni nii Kesk-Aasias kui Indias ja Hiinas. Neid maid veega varustavad suured jõed nagu näiteks Ganges, Brahmaputra, Mekong ja Jangtse saavad alguse just Aasia sisemaal asuvatest kõrgmäestikest. Ressursside kahanemine viib vältimatult vägivallani. Pakistani-sarnastes riikides lisandub veel usulise ekstremismi oht, mida olukord Afganistanis ja Iraagis vaid süvendab. Pakistan on muuseas üks sealseist tuumariikidest.

USA tungimine Iraaki andis igale ohustatud riigile ühemõttelise sõnumi: Saddam Hussein alistati, sest tal EI OLNUD massihävitusrelvi, järelikult on ainus kaitse nende omamine. Põhja-Korea ja Iraan on sellest oma järeldused juba teinud. Tõenäoliselt ka mitmed teised.
Üleujutused, kuumalained ja tormid, kõrbestumine, nälg, epideemiad ja sõda on majanduskasvu hinnaks.

Kätte on jõudmas “naftatipp.”

Sun Zi ütles: “Kui keelata ended, siis kaovad kõhklused. Tulgu või surm, vankuma ei lööda.”
Prognoosimine ei ole tänuväärt tegevus, kuid sellega tegeldakse innukalt. Ja viimasel ajal on lisaks katsetele ennustada kasvuhooneefektist põhjustatud kliimamuutusi, päevakorras ka fossiilkütuste lõppemisest tulenev majanduskriis lähitulevikus.

Nimelt on teada, et kriis ei saabu mitte siis, kui kaob viimane naftatilk, vaid siis, kui nafta hulk hakkab vähenema ja see hetk on lähemal, kui me arvasime.
„Tipu“ kontseptsioon pärineb ameerika geofüüsik M. King Hubbertilt ja on lühidalt järgmine: naftat toodetakse normaaljaotuskõvera kohaselt. Tootmine tõuseb alguses kiiresti, ajal mil kasutusele võetakse suurimad ja kõige kättesaadavamad leiukohad, lõpuks saavutab päevatootlus oma maksimaalse taseme, tipu ja siis hakkab tootmismaht liikuma vastupidises suunas - kahanema, kuni kõik on otsas. Hubbert määratles, et tipp-tootlus saabub siis, kui varud on poole peal.

Tipu hetk on otsustav, sest ehkki nõudlus kasvab, ei suuda pakkumine enam sellega kaasa minna. Tekib puudujääk ja samas sunnib nõudlussurve naftat ammutama raiskavamalt...
Hetk, mil tootmise tipp kätte jõuab, on teadaolevate varude koguse põhjal väljaarvutatav.

Hubbert arvutas oma metodoloogiaga 1950ndatel välja Ühendriikide naftavarude tipu, ja tegi seda täpselt - tipp saabuski 1970. Sellal polnud veel piisavalt informatsiooni üleilmsete varude kohta, kuid nüüdseks on sama metodoloogiaga välja arvutatud ka maailma varude tipp. Ja seda oodatakse lähima kümne aasta jooksul.

Intensiivne “ebakonventsionaalsete” varude kasutuselevõtmine - nagu näiteks süvamerepuurimine, naftatootmine polaaraladel või nafta tootmine oil-sand maardlate bituumenist võib seda kümnendi võrra edasilükata. (www.peakoil.net.)

Siiski on süvamere ja Siberi nafta ning ebakonventsionaalsete leiukohtade kasutuselevõtmine liiga kulukas, liiga riskantne ja liiga keskkonnaohtlik, et aidata korvata puudujäävat naftat.
Vesinik ja taastuvad energiad võivad mingist hetkest pakkuda küll arvestatavat alternatiivi naftale, kuid nende arendamine on liiga aeglane selleks, et asendada lähikümnenditel kaduvat naftat.

Jätkuv sõltumine naftast ja teistest fossiilkütustest (kivisüsi, maagaas) - intensiivistab ka soojuslõksu tekitavate kasvuhoonegaaside atmosfääri paiskamist, mis põhjustab kliimamuutust: põuda, hiidlaineid, merepinna tõusu.

Sun Zi ütles: “Sõda ju püsib pettusel, liigub kasul, jagamise ja ühendamisega loob muutusi.”
Ameerika poliitilised liidrid, nagu ka enamuse ülejäänud maade omad, on liiga palju seotud industriaalse status quo-ga, et pakkuda energilist ja visionäärilist juhtimist, mida on vaja globaalseks üleminekuks naftajärgsele majandusele. Enamgi veel, suured energiakompaniid võitlevad otsustavalt selle vastu.

Mitte lastes kiiresti käiku vastuprogrammi, vajume veel sügavamale naftast sõltuvusse ja nõnda haavatus tipujärgsest energiakriisist aina kasvab.
Kuna varude lõppemine on silmaga näha, on suurriikide geopoliitiline mäng võtmas karmimaid pöördeid. Sun Zi ütles: “Üldiselt on see, kes jõuab varem lahinguväljale ja jääb vaenlast ootama, puhanud; see, kes jõuab hiljem lahinguväljale ja kiirustab lahingusse, on väsinud. Sellepärast suunab hea võitleja vastast ega lase vastasel ennast suunata.”

Draakonil hambad

Veetilgas peegeldub universum, ühes majandusimes kõik. Hiina vaimustab maailma 9,5 % majanduskasvuga. OpenDemocracy’s - ka sealset ülemaailmset arutelu kliimamuutusest tasub kindlasti lugeda - avaldati intervjuu Hiina Riikliku Keskkonnakaitse Administratsiooni aseministri Pan Yue’ga, kus avalikustati selle ime tagamaid.

Hiina tarbib tohutult toorainet. Näiteks, et toota 10 000 dollari väärtuses kaupu, vajab Hiina seitse korda enam ressursse kui Jaapan ja peaaegu kuus korda enam kui USA. Ja isegi kolm korda enam kui India.

Hiina keskkonnakriisil on palju põhjuseid. Esiteks napib toorainet ja maad ning elanikkond kasvab pidevalt. Hetkel elab Hiinas 1,3 miljardit inimest- kaks korda enam kui viiekümne aasta eest. Linnad on kasvanud, kuid kasvanud on ka kõrbed, viiekümne aastaga on elamiskõlblikud alad vähenenud kaks korda.

Peagi saab Hiina majandusime läbi, sest viis kümnest kõige reostunumast linnast maailmas asuvad Hiinas. Happevihmad teevad oma hävitustööd juba kolmandikul riigi territooriumist, pool Hiina seitsme suurima jõe veest on täiesti kasutamiskõlbmatu. Veerandil elanikkonnast puudub ligipääs puhtale joogiveele, kolmandik linnaelanikest hingab saastunud õhku, vähem kui viiendik linnade prügist käideldakse keskkonda säästval moel.

Keskkonna kahju annab pidevalt majanduslikke tagasilööke. Õhu ja vee reostumine kahandab SKP-d 8-15 %. Sinna pole arvestatud tervise- ja inimkannatusekulusid: vaid Pekingis üksi on 70-80% surmavatest vähijuhtumitest seotud keskkonna olukorraga. Kopsuvähist on saanud levinuim surmapõhjus.

Reostumine muudab suured alad elamiskõlbmatuks. Lähitulevikus peab 186 miljonit Hiina elanikku ümber asuma kahekümne kahest provintsist ja suurlinnast. Reaalsed võimalused vähemsaastunumatel piirkondadel inimesi vastu võtta on aga vaid 33 miljoni inimese jaoks. See ennustab Hiinas 150 miljonit keskkonnapõgenikku.

Hiina keskkonna kaitseks vastuvõetavad meetmed ei suuda majanduskasvu tekitavat kahju korvata. Hiinas loodetakse, et raha aitab neid imelisel moel probleemidest üle saada, kuid ilma poliitiliste reformideta on sotsiaalsed pinged hoopis kasvamas. Ka ei suudeta jõuda sellisele rikkuse astmele, et see suudaks reaalselt tagada keskkonna taastamise ja majanduskasvust tingitud keskkonnakahjustuste ja inimeste tervisekahjude korvamise. Enne kui Hiina jõuab isegi sinna lähedale, on mitmed kriisid ta juba maha murdnud.

Lõpumärkuseks peame pöörama piinatud pilgu jällegi kodumaale. On valminud uurimus põlevkivienergeetika ohtlikkusest: Eesti põlevkivitööstuse elutsükli analüüs .

Allikas: http://www.kirikiri.ee/ 

_______________________

Praegust Liibüa sõda võib nimetada klassikaliseks energiasõjaks, naftasõjaks.

M.I.