RAHVUSLANE

Rahvuslane

esmaspäev, 23. veebruar 2015

Andres Arrak: Ehk ei ole veel hilja?

Viimased iseseisvuskümnendid on domineerinud trend: maalt linna (saarelt mandrile), sealt suuremasse linna ja edasi välismaale. Erinevalt loodusseadustest voolab tööjõud ülesmäge ehk siis madalamalt (palgatasemelt) kõrgemale, kirjutab majanduspublitsist Andres Arrak (pildil).
Andres ArrakEestis on keskmine palk täna tuhat eurot, Soomes kolm korda rohkem. Aga laevapilet maksab ju ainult mõned kümned ja aega kulub paar tundi. Nii ongi kerge tekkima otsus jätta oma pere ja sõbrad ja siirduda marjamaale kanu kitkuma või siibrit vahetama.
Üks on selge: nende voogude jätkudes on kahekümne aasta pärast Eestis poolteist linna ja sealt edasi veel kahekümne aasta pärast näidatakse viimaseid mulgikuubedes või murumütsides pärismaalasi Rocca al Mare vabaõhumuuseumis raha eest välisturistidele. Ja SKP elaniku kohta on suur, sest piletiraha on kallis.
Tegelikult ongi asi väga hull
Eesti on tasahilju aga järjekindlalt muutumas lõuna Sahara (Mali) või mõne Venemaa oblasti taoliseks linnriigiks, kus kogu elanikkond on kolinud pealinna ainsa hamburgeriputka või bensiinijaama ümber. Üleskutsed – "tulge Tallinna, siin pudru paksem ja taevas sinisem!" – on igal juhul enesehukatuslikud (mis on ka muidugi arvestatav ja laialdaselt praktiseeritav käitumisvariant). Tegelikult on pudru Soomes ju veel paksem, rääkimata Norrast. Kõik need, kes arvavad, et Eesti võiks toimida kui üks suur pommiauk, mille põhjaservas sädeleb päikese käes üksik kuldmuna, need eksivad. Ükski oaas ega heaolusaar ei saa eksisteerida ilma tagalata.
Teisena tuleb mainida suur- ja väikeettevõtete erinevust. Esimesed loovad küll vähe töökohti, kuid annavad põhiosa (eksport)toodangust. Viimane on kusjuures maailmaturul täiesti konkurentsivõimeline. Väikesed ja keskmised (maa)ettevõtted loovad aga enamuse töökohti ning võivad tegutseda nii teeninduse kui tootmise sfääris. Ent pangad sellistele heal meelel laenu ei anna, rääkigu nad mida tahes. Seega on maaelu kui sellise säilitamine eelkõige väikeettevõtluse küsimus.
Selge on see, et valdav enamus maaettevõtlusest on nn elustiiliettevõtlus (mis ei ole välistatud ka linnas). Eesmärk ei ole (kiiresti) rikkaks saamine vaid pere ära toitmine. Maaelu on täna kahtlemata luksus ja selle eest tuleb peale maksta. Minu kodukülas (Konguta vald, Mõrgi küla, Arraku talu – muuseas, sinna laekuvad ka minu maksud) kadus viimane lüpsilehm viis aastat tagasi. Õnneks naaberkülas mõni veel on, kust oma piima-või-kohupiima ostan. Muuseas: teisest naaberkülast Puhja vallas ostan kõik lihasaadused. Miskipärast on Leedus suur osa mõnelehma majapidamisi alles. Kasvav osa eesti maaperesid ei suuda end aga ära toita ehk elus püsida. Siit siis põgenemine linna parketi peale või Tallinki laevale.
Niisiis, see jõgi ise tagurpidi ei pöördu. Selleks on vaja väga konkreetseid, selgesõnalisi ning jõulisi samme ja signaale valitsejate poolt. Eelkõige on aga vaja probleemi olemust aduda ja tunnetada. Kurb on tõdeda, et lähenevate valimiste eel mingit arutelu sellel suunal ei kostu ühestki parteist Justkui asuksid kõik KOV’d (Tallinna kesk)linnas. Me elame ikka stiilis: äkki läheb mööda või ehk ei saabugi. Enesepettus pidi olema meeldivaim ja laialdasemalt kasutatav käepärase pettuse vorm. Poliitikute puhul saab seda lugeda kuritahtlikuks kanapimeduseks ja süüdimatuks vastutustundetuseks.
Sestap mõned konkreetsed ettepanekud
Arvestades, et varsti tahab maakeral süüa üheksa miljardit inimest, muutub muld piltlikult kallimaks kui kuld. Hiinlased juba ostavad seda üleilma kokku. Hiljaaegu rentisid nad Ukrainalt viiekümneks aastaks Belgia suuruse põllumajandusliku maaala. Paradoksaalsel moel on Eestis (selles kehvas suusailmas) ühed maailma paremad tingimused liha ja piima tootmiseks ja seda nn mahetingimustes – meie veisele jagub karjamaad vabaks jalutamiseks. Eestis on viljakandvat maad, meil on hõreasustus ja üle poole on metsaga kaetud. Eestis on pool hektarit haritavat maad elaniku kohta. Rohkem on seda vaid Austraalias, Ukrainas, Kasahstanis, Lätis, Leedus ja Venemaal. Viimase puhul on muidugi kasutusefektiivsus küsimuse all.
Toidu (ja energia) julgeolek muutub väga kiiresti oluliseks teguriks. Eestil on selles kontekstis erakordne võimalus osutuda päeva lõpuks üheks elamisväärsemaks paigaks üldse. Kusjuures meil on veel meeles, mispidi labidas pihku käib ja kuidas vikatiga niita. Minu kadunud isa õpetas seda mulle. Kusjuures ka vikatile vart taha panema, mis on juba tõeline meistritrikk. Keskmine sakslane kasutas aga juba põlvkond tagasi mehhaanilist muruniidukit. Lisaks pole viimane põlvkond sakslasi kunagi metsa all jalutanud. Koolilapsed käivad loomaaias lehmi ja looduspargis õunapuid uudistamas. Kirvega puulõhkumine lapse poolt viib südameinfarktini suvalise lapsevanema.
Siit esimene konkreetne ettepanek – maa müük tuleks välismaalastele keelata homme. Ja kui tööpäev ei ole veel lõppenud, siis täna. Euroopa Liidus sees seda teha ei saa, aga muudest riikidest ostjate suhtes kindlasti. Ja see peab olema eranditeta ning absoluutne. Rentida küll, aga mitte müüa. Lihtne tõde on – maad ei müüda. Küll aga okupeeritakse seda vahel juurde. Hollandlased näiteks kuivendavad.
Teiseks – infrastruktuur. Mina Konguta valla maksumaksjana tean, et lõuna Eestis on sadu kilomeetreid kruusateid sealhulgas viis kilomeetrit minu taluni. Mõne mõttetu viadukti ehitamise asemel kuskil kiirteel oleks need kruusateed olnud ammu kõva kattega.
Kolmandaks – maksud. Tegelikult suisa kaks ettepanekut. Esiteks sotsiaalmaks. Et stimuleerida uute töökohtade loomist, miks mitte kaaluda sotsiaalmaksu vabastust mingiks perioodiks. Kui pikaks on võimalik, on juba arvutamise küsimus.
Lisaks – ettevõtte tulumaks. Lihtsalt mõtlemisaineks – mis oleks kui kehtestaks ettevõtetele 10%’lise tulumaksu …. aga seda Tallinnas. Liikudes väiksemate linnade, ja keskuste poole oleks maksumäär väiksem (Tartus näiteks 7%, Põltsamaal 1%). Kallastel ja Mehikoormas ja kõigis tõelistes maapiirkondades (mitte Peetri külas ega Viimsis), ehk siis enamusel Eestimaast oleks maksumäär endiselt 0%.
Neljandaks – haldusreform. Aga kuna olen käesolevaga juba niigi palju vaenlasi juurde kogunud, siis parem jätan selle teema vahele. Siim-Valner Kiislerist on siiski kahju kui üksi ulgumere jäetud merehädalisest.
Viiendaks – valitsemismudel. Lihtviisil esitatuna on ettepanek järgmine. Me niikuinii püüame Eestis matkida rikaste riikide valitsemismudelit. Minu ettepanek on: ühendada põllumajandus- ja keskkonnaministeerium ning nimetada see ümber maaelu-ministeeriumiks. Lisaks – siseauditit vajaksid Politsei ja Piirivalveameti eeskujul kõik riigiasutused ja omavalitsused. Jüri Raidla mantrana esitatud üleskutse ei ole hoolimata IRL tagasihoidlikest taotlustest siiani realiseerimist leidnud. Ehk peale valimisi.

Andres Arrak, majanduspublitsist

Allikas: http://online.le.ee/2015/01/08/andres-arrak-ehk-ei-ole-veel-hilja/

2 kommentaari:

Anonüümne 24. veebruar 2015 00:31  

Asjata loodab isand Arrak valimistele.Sealt tuleb samasugune tulemus, kui eelnevatelgi kordadel -midagi ei muutu. Sest kogu see valimissüsteem haiseb hirmsasti samamoodi nagu kogu ühiskondki. E-arvutimäng käib täies hoos ja klõbistatake klahvidel hääli kuhu vaja.Parlament võtab viimast ja klõbistab klahvidel seadusi, milled homme rahvas prügikasti viskab. Hukatuse hõngu on kõik kohad täis . Seega Arraku kui-teha-kui-olla heietused on võimetud lükkama protsessi käima.

Silver Suvisild 24. veebruar 2015 00:37  

Kana kitkub ja siibrit vahetab õige väike protsent, seda fakti tühikargaja Arrak ilmselt teab, kuid teatud asjaoludel eirab. See jutupaunik teeb suuga suure linna, käega ei kärbsepesagi ja Eesti riigi kahjuks on selliseid tegelasi kuhjaga.

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP