Raivo Orgusaar: kooselu- ja lastekaitse seadus tuleks tühistada

Riigikogu valimistel Iseseisvuspartei nimekirjas kandideeriv Raivo Orgusaar kirjutab, et nii kooselu- kui uus lastekaitse seadus tuleks võimalikult kiiresti tühistada. Postimees avaldab tema seisukohad täismahus.

Jälgides äsjaalanud valimisrallit ja sellega kaasas käivaid lubadusi, mis kohati küündivad justkui lausa «kuldajastu» aega välja ning aina helgemate lubadustega tuleviku suunas edasiarenguni, pole ma kahjuks hoomanud kedagi, kes oleks veel pööranud tähelepanu ühele praeguse aja kõige olulisemale tegevusele, just sellisele, mis üldse pikemast tulevikust kõneledes ja üldse kogu tulevikku suunatud tegevuse tuumikuks on ning just selleks tuumikuks, millele aga kogu tegelik valimiseelne tähelepanu üldse koonduma peaks.
Ma kirjutan lastest, sest just nendes, nende vaimses, füüsilises tervises ning heaolus, nende arvukuses, arukuses ja loovuses seisneb meie edasine edukas elukäik. Just needsamad meie lapsed on need, kes teevad meie asemel järgmised sammud siin maamunal ja kannavad kunagi edasi kõiki vanu elutarkusi ja loovad uusi inimväärtusi. Kuna see just nii on, siis ma tahaksin küsida kõikidelt, kes kas toetavad otseselt kooselu- ja uut lastekaitse seadust või on nende seaduste läbisurumisel võtnud kummaliselt vaikiva ja justkui pelgliku ja «õigel ajal» plehkupistva hoiaku: kelle huvides need kaks seadust ikkagi nüüd vastu võeti, kas euroisandate käske täites või oma rahva arvamust kuulda võttes? Täpsustuseks lisan, et just need kaks vastuvõetud seadust on ju otseselt keskendunud Meie järeltulevate põlvede moraali hävitamisele ja tervete ning lasterikaste samasooliste perede ning üldse perekondlike väärtuste edasikestmise ärahävitamisele.
Ei pea nimelt kaugele vaatama, mõistmaks, mida nende kahe seaduse vastuvõtmisega tegelikult teha kavatsetakse, sest seda saab juba Lääne-Euroopas toimuva põhjal ka tõdeda. On väga kahetsusväärne, et Eesti, mis on tänaseks päevaks kaotanud täieliku iseseisvuse ja meie valitsejad teevad vaid nägu, et see oleks justkui veel olemas, täidab kõrvalt vaadates ülima sõnakuulekuse või lausa piinliku alandlikkusega kõiki Brüsselist saabuvaid suuniseid ning veel ka sellise järjekindlusega, et selle täideviijad Toompeal ei märka ega suvatsegi seejuures märgata seda, mida rahvas ühest või teisest seadusest – ja mitte vaid nendest kahest vastuvõetust – üldse arvavad.
Tahaks tõesti teada, kas kooseluseaduse sääraste vangerduste, saadikute ähvarduste ja mõjutamistega selgelt vastu rahva enamuse tahet vastuvõtmine on siis nüüdsel ajal oma rahva huvides tegutsemine või selle enamuse reetmine. Kuidas saab üldsegi seadus, mis loob aluse mehe ja naise kooselu kui oma rahvuslikkuse edasikandumise avalikule mahaparseldamisele ja selle asemel avalikult samasoolisi abielusid toetava abielu esiletõstmisele ehk on otseselt suunatud inimelu loomuliku alge ja rahvuse taassünni ärahävitamisele, olla ühe riigi (mida, jah, juba ju ammu siin ka pole) valitsuse nii suureks eelistuseks, et seda lausa sellisel moel, ühe iseseisva rahva aluspõhja, laste edaspidise aina enama sündimata jätmise hinnaga läbi surutakse ja seejuures rahvale veel valimiste eel taas ka mingisugusest helgemast tulevikust kuvandeid maalitakse?
Kas tõesti selle taustal veel ka usutakse, et võimulejäämine on jälle enamgi kui loomulik käik säärasele tegevusele või loodetakse ka sel korral päästvatele e-valimistele ja just nende e-valimiste, valimisserveri «ajutisele kokkujooksmisele» häältelugemise lõpuminutitel?
Lahates kooseluseadust, ei pea olema telepaat, vaid piisab kainest alkovabast mõtlemisest mõistmaks seda, et need kooseluseadusega aina enam paari minevad mis tahes soost samasoolised (või nagu nüüd neid jällegi eurosuuniseid järgides sootuteks nimetama kavatsetakse hakata) tahavad ju, nagu euroameerikalik kogemus juba ammu näitab, ka arvukalt lapsi lapsendada. Kuid siin tekib kogu selle loomuliku inimsoovina tunduva loo tegelik kitsaskoht, sest sellises koguses orbudest ja valitsejate lubatavatest üleriiklikest alkoreklaamidest end segijoonud vanematelt äravõetud lastest kõikidele ju ei piisagi! Just selleks puhuks on aga kohe nagu paarisrakendina vastu võetud ka teine oma rahva huvide vastane lastekaitse seadus, mis lausa ÜRO laste õiguste konventsiooniga (LÕK) vastuollu on läinud, sest sellesse natukenegi süvenedes tundub see olevat pigem lastekaitsjaid lastevanemate eest kaitsev seadus.
On hämmastav, et uus lastekaitse seadus sätestab küll vanemate õigused ja ka kohustused oma laste kasvatamisel, kuid pole üldse jätnud õigusi lastele ja just selles osas, et lapsel oleks vastavalt LÕKile olemas õigus omada oma lihast ja luust pärisvanemaid. Selle taustal ei saa ilmselt enamik inimestest jätta küsimata, miks end heaoluühiskonda liigitav Eesti on seda seadust vastu võttes läinud mööda ÜRO LÕKist ja isegi ka pärast LÕKi Eestile antud soovitust jätnud inimõigustest ilma Meie lapsed, andes nende asemel aga väga suured õigused lastekaitseametnikele, kes neid õigusi kasutades aina kergekäelisemalt ja nüüd juba kohtu loata lapsi peredest eraldama hakkavad?
Ka pole seaduses selgelt väljendatud mitmeid lähtepunkte, mida lastele parema teenuse pakkumise mõiste all silmas peetakse, ega avaldatud ka nende teenuste loetelu, millistest lastekaitsjate pakutavatest teenustest lapse hooldusõigust teostavad isikud ehk ennekõike just lapse lihased vanemad keelduda ei tohi. Vaadates Suurbritannias lahvatanud pedofiiliaskandaali ja sealtsamast läänest Meile pealesurutavat uut lastekaitse seadust, jääb väga paljugi küsitavaks. Seoses samaaegselt laste varajase ja jällegi Lääne-Euroopa eeskujul juba lasteaedades ja algkoolides kavandatava laste sundseksualiseerimisega, mille käigus hakatakse juba Euroopas teadaolevalt toimivalt õpetama lastele oma «kehanaudingute võlusid», tekib mul ja ka paljudel teiselgi mõtlevatel ja enda lastest hoolivatel vanematel sügav arusaamatus, milliseid teenuseid need uue seaduse järgi end lastekaitsjateks nimetavad isikud siis ikkagi oma lihaste vanemate asemel, lapsi kodudest ärakiskudes ja ütleme otseselt, samasoolistele paaridele lapsendamiseks andes lastele pakkuda kavatsevad ja kes üldse tegelikult neid teenuseid lastele pakkuda kavatsevad.
Selles, et kõik kodudest äravõetavad lapsed saavad varjupaikades ja asenduskodudes sundkoolituse samasooliste kooselu «võludest», Euroopas toimuvatele kogemustele tuginedes me enam ei kahtlegi, kuid nähes Euroopas aina enam kõrgel tasemel paljastuvaid pedofiiliaskandaale, tekib vägisi küsimus, mis saab siis, kui ka pedofiilid, zoo-, nekro- ja muud euroopalikele õigustele tuginevad kõiksuguste kõrvalekalletega muud fiilid oma ihade rahuldamiseks õigused, täpsemalt kah justkui inimlikud õigused saavad ja mis hakkab siis saama raskustesse sattunud või oma lapsi mitte just valitsejate poolt suunatud viisil, vaid omal moel kasvatavatelt vanematelt, lastekaitsjate või õigemini laste äravõtmisametnike poolt äravõetud lastest täpsemalt saama hakkab?
On jällegi Lääne-Euroopa asitõenditele tuginedes arvata, et säärastesse olukordadesse sattunud lapsevanemad ei saa sellisel ähmasel ja selgelt lahtiseletamata moel vastuvõetud lastekaitse seaduse alusel enam peaaegu ealeski õigust ja kohtuveskid hakkavad aina järjekindlamalt just niinimetatud lastekaitsjaid selles seadusetuses lastevanemate eest kaitsma. Õigusetus on aina enam maad võtmas ja lausa sel määral, et MTÜ Eesti Vanemad poolt juba enne 26. novembrit õiguskantslerile saadetud pöördumisele ÜRO LÕKist ja perekonnaseadusest möödapõikavalt vastuvõetud lastekaitse seaduse kohta ei suvatseta enam kui kahe kuu jooksul vastatagi!?
Valimistsirkus jätkub ja ikka lubatakse nagu alati valijatele kulda ja karda, tehakse veel terve kuu ja enamgi jagu nägusid ning räägitakse kaunislugusid edukast ning aina enam euroopalikuks heaoluõigusriigiks muutuvast Eestist, mainimata ja seejuures silmagi pilgutamata seda, mis aga tegelikkuses nende poolt praegusel kujul elavate lastega perede, laste suureneva sündimuse vastase poliitika näol tegelikkuses toime pannakse.
Eesti Iseseisvusparteil on kindel seisukoht – mõlemad seadused saavad tühistatud kohe, kui rahvas erakonnale vaid selleks volitused annab, ja riik hakkab taas kaitsma perekondi ja nende lapsi lastekaitseametnike eest, kellele selle uue seadusega on pandud vaid ilmselge kohustus aina enam lapsi oma pärisperedest eemaldada ning samasoolistele paaridele lapsendada anda ja seejuures veel ka laste vaimsele arengule nende lasteaedades läbiviidava varajase sundseksualiseerimise ehk otse ja varjamata öelduna: onaneerimisõpetuse läbiviimise kaudu täielik pidur peale panna.
Orgusaar kandideerib riigikogu valimistel Iseseisvuspartei nimekirjas Haabersti, Kristiine ja Põhja-Tallinna valimisringkonnas. Riigikogu valimised toimuvad 1. märtsil.

Allikas: http://poliitika.postimees.ee/3094653/raivo-orgusaar-kooselu-ja-lastekaitse-seadus-tuleks-tuhistada