Euroopa ja tema kolm kulmineeruvat kriisi
Euroopa praegust olukorda on hakatud kõrvutama 1930ndate aastate
majandusliku depressiooni ning poliitilise ebastabiilsusega, kirjutab
Financial Timesi kolumnist Gideon Rachman.
Kontinenti
kiusavad kolm kriisi. Kaks neist kobrutavad piiride ääres: sõjakas
Venemaa ja plahvatusohtlik Lähis-Ida. Kolmas kogub hoogu Euroopa Liidus endas – kasvama on hakanud nii poliitilised, majanduslikud kui diplomaatilised pinged.
Viimase kuuga on kõik kolm kriisi ägenenud.
Terrorirünnak Pariisis toonitas, kui suur on vägivallalaine oht Lähis-Idast. Süüria ja Liibüa on riikidena kokkukukkumise veerel, palju paremad pole lood Jeemenis ja Iraagis. Põgenikud tunglevad Euroopa uste taga ja tekitavad paljudes ebakindlust.
Venemaa poolt toetatud Ukraina separatistid on taas asunud pealetungile. Kremli enda hoiak läheb aja möödudes pigem ähvardavamaks.
Syriza võit Kreekas tähistab esimese radikaalse vasakpartei võimuletulekut ELi liikmesriigis pärast eurokriisi puhkemist. Optimistid kinnitavad küll tänaseni, et küllap Ateena ja Brüssel lõpuks ikka käed löövad, kuid esimesed märgid ei tõota head – vastuseis süveneb.
Kõige selle keskel on Saksa kantsler ja Euroopa juhtiv poliitiline figuur Angela Merkel parajas piiramisrõngas. Kodus oodatakse temalt karmust Kreeka suhtes. Rahvusvaheline üldsus soovib kokkulepet. Kreeka flirt Venemaaga on lisanud eurokriisile poliitilise mõõtme ning toob ilmselt kaasa USA poolse surve Kreekat ELi rüpes pidada.
Raske on Merkelil ka Ukraina osas. Ühelt poolt oodatakse ukrainlaste varustamist lahingumoonaga. Venemaa hirmutab aga sel puhul tagajärgedega, mis panevad ahastama Saksamaa patsifistliku publiku.
Saksamaal on vähemalt majandus korras. Seda ei saa aga öelda teiste ELi võtmeriikide Hispaania, Itaalia ja Prantsusmaa kohta, kus võib tunnetada tugevat sotsiaalset ja majanduslikku kriisi. Kõigis kolmes võib vabalt korduda Kreeka-stiilis kasinuse-vastane mäss.
1930ndatel tõi sarnane olukord kaasa poliitilise ekstremismi kasvu ja siis kõnelesid juba relvad. Õnneks ei saa maailmasõdade vahelise perioodiga tõmmata liiga tugevaid paralleele. Tol ajal olid eelmise konflikti haavad veel värsked, ühtlasi puudus Euroopa riikides sotsiaalkindlustuse süsteem, mistõttu pikem majandulangus tõi kiiresti kaasa massilise viletsuse.
Praegu on Euroopas rohkem poliitilist ja majanduslikku paindlikkust, samuti teatud varaline alus. Kuid niivõrd ebastabiilset ja etteaimamatut atmosfääri pole siin juba aastakümneid kogetud.
Viimase kuuga on kõik kolm kriisi ägenenud.
Terrorirünnak Pariisis toonitas, kui suur on vägivallalaine oht Lähis-Idast. Süüria ja Liibüa on riikidena kokkukukkumise veerel, palju paremad pole lood Jeemenis ja Iraagis. Põgenikud tunglevad Euroopa uste taga ja tekitavad paljudes ebakindlust.
Venemaa poolt toetatud Ukraina separatistid on taas asunud pealetungile. Kremli enda hoiak läheb aja möödudes pigem ähvardavamaks.
Syriza võit Kreekas tähistab esimese radikaalse vasakpartei võimuletulekut ELi liikmesriigis pärast eurokriisi puhkemist. Optimistid kinnitavad küll tänaseni, et küllap Ateena ja Brüssel lõpuks ikka käed löövad, kuid esimesed märgid ei tõota head – vastuseis süveneb.
Kõige selle keskel on Saksa kantsler ja Euroopa juhtiv poliitiline figuur Angela Merkel parajas piiramisrõngas. Kodus oodatakse temalt karmust Kreeka suhtes. Rahvusvaheline üldsus soovib kokkulepet. Kreeka flirt Venemaaga on lisanud eurokriisile poliitilise mõõtme ning toob ilmselt kaasa USA poolse surve Kreekat ELi rüpes pidada.
Raske on Merkelil ka Ukraina osas. Ühelt poolt oodatakse ukrainlaste varustamist lahingumoonaga. Venemaa hirmutab aga sel puhul tagajärgedega, mis panevad ahastama Saksamaa patsifistliku publiku.
Saksamaal on vähemalt majandus korras. Seda ei saa aga öelda teiste ELi võtmeriikide Hispaania, Itaalia ja Prantsusmaa kohta, kus võib tunnetada tugevat sotsiaalset ja majanduslikku kriisi. Kõigis kolmes võib vabalt korduda Kreeka-stiilis kasinuse-vastane mäss.
1930ndatel tõi sarnane olukord kaasa poliitilise ekstremismi kasvu ja siis kõnelesid juba relvad. Õnneks ei saa maailmasõdade vahelise perioodiga tõmmata liiga tugevaid paralleele. Tol ajal olid eelmise konflikti haavad veel värsked, ühtlasi puudus Euroopa riikides sotsiaalkindlustuse süsteem, mistõttu pikem majandulangus tõi kiiresti kaasa massilise viletsuse.
Praegu on Euroopas rohkem poliitilist ja majanduslikku paindlikkust, samuti teatud varaline alus. Kuid niivõrd ebastabiilset ja etteaimamatut atmosfääri pole siin juba aastakümneid kogetud.
0 kommentaari:
Postita kommentaar