RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 26. juuni 2016

JAAN HATTO: Ilusate naiste mõrvadega päästetakse Euroopa Liitu

Fotol Anna Lindh

Ilusate naiste hästikavandatud teatraalsete mõrvadega püütakse  päästa Euroopa Liitu ja eurot. 16. juunil 2016 mõrvatakse briti alamkoja liige Joanne Helen Cox – backbencher Bristallis, kust ta oli valitud briti alamkotta. 22. juunil oleks Joanne Cox saanud 42 aastaseks.
Fotol Joanne Cox

Miks teatraalne mõrv? Ohver lüüakse jalust maha ja mõrvar pussitab maaslamajat seitse korda ja tulistab veel kolm korda, samas hüüab: „Britain first, Britain first, Britain first!“ Niimoodi kirjutavad ajalehed. Muidugi on asjaolu, mida vaid vähesed teavad – kogu lugu muutub teatraalseks alles massimeedias. Koha peal ei kuulnud keegi mainitud karjumist, keegi ei ole näinud verist ja haavatud Joanne Cox-i. Kuriteopaigas pole sillutisel ainsatki vereplekki, kuule ega kuuliauke Vaene Joanne pidi olema vait kui lammas, sest keegi pole isegi kuulnud karjeid. Ta toimetati kriitilises seisus helikopteriga haiglasse. Milline ühiskonna hoolitsus! Aga, oh häda! Keegi ei näinud Bristallis sellel päeval helikopterit ega ka kuulnud.  Kas mõrvar tabati kuriteopaigas? Ei! Mis siis on kindlalt teada? Politseisse helistati kell 12.53 – Bristallis, Market Street-il on „neljakümnendates aastates naine saanud raskelt viga ja on kriitilises seisus“. Meedia andmetel oli ohver teel Bristalli raamatukokku kahe mehe saatel ja peale selle oli veel üks „pealtnägija-kõrvalseisja“.

Kuriteo hetkel pidi tema juures olema vähemalt kolm täisealaist meest ja keegi suutnud neist, ega nad kolmekesi kokku, teda kaista. Tahaksin küsida: kas nad kõik olid poliitikud? Pärast õnnetu Joanne Cox-i lahkumist siit ilmast polnud kulunud päevagi vaid tunnid ja juba toimusid... matused – 17. juunil,  mustades ülikondades poliitiline eliit, sügavas leinas, kõige nähes televiisoris. Laupäeval 18. juunil toimus kohus mõrvari vahistamiseks. Kas laupäev ei pidanud olema mitte puhkepäev? Kas esmaspäevani ei andnud oodata? Kuidas on võimalik kellegi süüdistusmaterjalid mõrvas kokku koguda vaid ainsa päevaga? See olevat olnud rekord briti kohtupraktikas. Põhjus selgub kohe. See on ju näitemäng, kus päriselt tapetakse. Mõrvar-näitleja pidi kohtusaalis hüüdma: „My name is death to traitors, freedom for Britain! Death to traitors, freedom for Britain!“ ja seda võimalikult aegsasti enne referendumit.

Kes oli siis mõrvar:  52 aastane Thomas Mair– muruniitja, endasse tõmbunud nohik, kes polnud selle õnnetu hetkeni näidanud üles mingit huvi ei poliitika ega Brexiti vastu, oli saanud psühhiaatrilist ravi? Politsei tabas ta tänu oma „valvsusele“, must rullnokk – baseball cap on verine. Kohe leitakse tema juurest mingi tulirelv, padrunid ja verine nuga..., nagu valmis pakitud näitemängu järgmiseks vaatuseks. Tal ei tulnud pähegi neid visata kasvõi esimesse ettejuhtuvasse prügikasti. Kohtus esitasid „tunnistajad“ veel tunnistusi: verest ja karjumisest.Täpselt sellest, mida kohapeal keegi ei näinud ega kuulnud. Ahjaa, mõrvar kandis hoopis valget rullnokka. Sellest me ei räägi – tegijal juhtub.

Üks asi on siiski eksimata kindel: Britannia Euroopa Liitu kuulumise vastastelt lasti selle massimeedia etendusega korralikult tuul välja. Poolehoid kuulumisele Euroopa Liitu tõusis 5- 8 %, mõnede vaatlejate hinnangul koguni 10% ja ületas esmakordselt lahkujate oma. Joanne Cox oli kirglik Euroopa Liitu kuulumise eeskõneleja. Nüüd oli sellest saanud tundeline võitlus headuse ja kurjuse, armastuse ja viha, arukuse ja kiivuse vahel. Millisel poolel seisab euroimpeerium – on ilmselt liigne küsimus? Huvitav oleks küsida, kui palju on nende ridade lugijaid, kes teavad, et kõik see on juba kord toimunud? Pärast pikka poliitilist karjääri sai Rootsi välisministriks 1998.  aastal Anna Lindh. Kaunitar oli käilakujuks Rootsi europooldajate kampaanias kehtestamaks Rootsis krooni asemel euro.

Küsimuses toimus, erinevalt Eestist, rahvahääletus – samal päeval Eesti rahvahääletusega 14. septembril 2003. Kuigi Anna Lindh täitis oma osa edukalt ei tahtnud toetus eurorahale rootslaste hulgas kasvada ja ei jõudnudki kunagi plussi poolele. Kuigi põhjendused euro kasuks, nagu ikka, olid majanduslikud ja terve meedia näis seisat euro kehtestamise poolt. Sellest hoolimata ei-poole edumaa vahetult enne rahvahääletust hoopis kasvas (nagu Britannias). 10. septembri pärastlõunal 2003 läks Anna Lindh koos sõbrannaga Stockholmi kesklinna NK kaubamajja ostma uusi kehakatteid. Hea palk ja naisterahva asi, mis seal ikka, ainult siit algab küsimärkide meri. Miks jättis kaitsepolitsei välisministri ilma igasugusest kaitsest, kui ta oli lahkunud oma turvalistest ametiruumidest? Teisel korrusel pussitab teda äkitselt keegi tundmatu isik. Ja jälle! Kaubamaja turvakaamerad on just sellel korrusel ja sellel ajal juhuslikult väljalülitatud.
Ohvri vigastused ei olnud eluohtlikud ja ta oli kogu aeg teadvusel, kuid siiski millegipärast suri järgmise päeva
varahommikul.

Rahvahääletuseni jäi täpselt kolm täispäeva. Juba päev hiljem esitas pervode ja hälvikute partei „Rahvapartei-liberaalid“ esimees Lars Leijonborg TV-s Anna Lindhi kujutisega mälestusmünte – rootsi eurosid. Poolehoid eurole hääletajate hulgas sööstis üles kõrgusele, kus ta kunagi varem polnud olnud. Naiste hulgad tormasid euro poolt hääletama tundes end isiklikult haavatuna. Rootsi rahapaja Myntverket-i järgi kulub ühe mündi või näidismündi valmistamiseks umbes kuu: kujundamine, graveerimine, matriitsid ja valu. Vanad roomlased ütlesid sapienti sat, maakeeles – targale piisab. Vaene Anna Lindh ei suutnud päästa Rootsis eurot – ei elavana ega surnuna – koguni 55,9% hääletas euro vastu ja see oli õige otsus. Seda on möönnud isegi tolleaegsed europooldajad. Seeläbi saadud majandustõus on vedanud kaasa isegi Eesti majandust.
Kaks nädalat hiljem vahistatakse keegi 24 aastane Serbia juurtega Mijailo Mijailović, kes kannatas vaimsete häirete käes ja oli saanud ravi. Kohtusaalis ei lubatud tal terve protsessi ajal sõnagi lausuda. Kui saabus naljakas olukord, kus süüalune ise pidi ka midagi ütlema, kamandati ajakirjanikud saalist välja. Teda oli vallanud meeltesegadus ja vastupandamatu soov kellegile noaga susata. Siis ta suskaski esimesele ettejuhtuvale ja see oli juhuslikult välisminister. Ma tahaksin küsida, kas leidub üldse kedagi, kes sellist lugu suudab uskuda? Aga näe suudab – terve rahvas suudab, kui TV-s maha lugeda. Sellega lõpetaks, ühte vanaroomlaste ütlust sai juba eespool korratud.

Muideks Mijailo Mijailović kandis samuti teo toimepanemise ajal musta rullnokka, mis on väljapandud Rootsi politseimuuseumis kui „suursaavutus“. Kabala-sõpradele veel midagi: Joanne Cox mõrvati 16.6.2016 – 666.


0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP