RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 1. juuni 2016

See kõik on juba olnud…

Vabadussõjalaste liikumise juhid Artur Sirk ja Andres Larka

Vabadusvõitleja ja publitsist Tiit Madisson heidab tänase poliitilise võitluse taustal pilgu Eesti vabadussõjalastele ja nende taotlustele 1930. aastatel ning rahvaliikumise likvideerimisele klikivõimu poolt.

Hiljaaegu tuli sotside juht, miljonäripojukesest härrassots Jevgeni Ossinovski välja tõdemusega, et etniline rahvusriik, mida kaitseb ja propageerib Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) ja mis on põhiseaduse järgi eesti rahva ja kultuuri kaitsja, on “ohtlik ja ebainimlik düstoopia”. Ossinovskile sekundeeris tema võitluskaaslane ja sotside aseesimees, Keskerakonnast üle hüpanud Rainer Vakra, kes omakorda tõdes, et eesti rahvuse säilimise eest võitlev EKRE olevat Eesti julgeolekurisk number üks.
Pole raske eeltoodu põhjal tõdeda, et küsitluste järgi EKRE-st populaarsuselt mitme protsendipunkti võrra alla jäänuna on homode “õiguste” eest võitlevad ja massimigratsiooni propageerivad sotsiaaldemokraadid hüsteerias, kuna näevad, et just EKRE juhtimisel on eestlased asunud oma riigi ja rahvuse tuleviku nimel seisma. Rahvuskonservatiivide populaarsuse kasv sunnib valitsejaid mõtlema, kuidas tülikast EKRE-st lahti saada, kuna sildistamine, laimamine ja sõimamine ei ole ilmselt paljudele eestlastele soovitud mõju avaldanud. Kuigi sildistajad-laimajad seisaksid nagu inimõiguste, sallivuse, vabaduse, avatuse, solidaarsuse, läänemeelsuse ja demokraatia eest, paistavad vale pikad kõrvad selle kõige tagant siiski välja. Ja tundub, et vaatamata varsti juba 20 aastat kestnud peavoolu meedia poolt tehtavale “demokraatlikule” ajupesule on veel küllaltki suur protsent eestlasi säilitanud individuaalse mõtlemise võime ega soovi oma rahvuse väljasuretamist – saada ilma rahvustunnuste ja -kultuurita massiks, pankurite ja suurkorporatsioonide orjakarjaks, Brüsseli võimumeeste kohalike kiltrite-kubjaste-aidameeste tegevuse vastuvaidlematuiks heakskiitjaiks.
Seega on konkreetne oht, et valitsuserakonnad võivad Brüsseli peremeeste heakskiitmisel vastu võtta otsuse elimineerida tülikaks muutunud EKRE. Peetakse ju ka Brüsselis rahvuslust kõige suuremaks ohuks föderaalriigiks muutuvale Euroopa Liidule, nagu on avalikult kuulutanud mitmed EL-i juhid. Sama ju arvavad ka meie võimurid, eesotsas presidendiga.
Nagu teada, sooritasid Konstantin Päts ja kindral Johan Laidoner 1934. aastal riigipöörde, millega ühtlasi lõpetati tollastele kartellipoliitikuile ohtlikuks muutunud vabadussõjalaste tegevus. Alljärgnevalt püüan Objektiivi lugejaile pisut tutvustada aastail 1929–1934 legaalselt tegutsenud vabadussõjalaste rahvaliikumist, mida pidevalt ründasid tänaste sotside eelkäijad Eesti Sotsialistlikust Tööliste Parteist (ESTP). Ja millega see kõik lõppes.

Suund uuele põhiseadusele

1929. aastal loodud Eesti Vabadussõjalaste Keskliit (EVKL) muutus 1931. aastal seni vaid Vabadussõjas osalenute kutsehuvisid kaitsvast ühingust poliitiliseks organisatsiooniks, mis oma teisel kongressil 22. märtsil 1931 alustas 1920. aasta põhiseaduse muutmise kampaaniat. Sellel kongressil kritiseeris riigis valitsevat olukorda EVKL-i aseesimees, Vabadussõjas välja paistnud väejuht admiral Johan Pitka: “Liig ükskõikselt, hoolimatult kitsarinnaliselt, suurema vastutustundeta ja liialt isiklike huvide suunas on tegutsenud  üksteise järele meie rahvaesindused ja riigivalitsused. Erakondades võimule pääsenud inimeste ja nende toetajate oskamatuse ja saamatuse kui ka Eesti olude võõriti hindamise läbi on riigi ja rahva majandusele tehtud nii suurt kahju, et peab otse imestama seda visadust ja vastupanu, mille najal Eesti ikka veel püsib.” Kui tabavalt kõlab J. Pitka jutt ka tänasel päeval!
Samal kongressil teisena esinenud peakõneleja reservkaptenist advokaat Theodor Rõuk toonitas, et “süü ei ole siiski üksikutes isikutes meie arvamuse järgi, süü seisab riiklikus organisatsioonis, riiklikus struktuuris”. Sest kui Asutav Kogu hakkas Eestile põhiseadust kokku panama (Asutavas Kogus kuulus 120-st kohast 41 sotsidele), siis ta – jällegi teatud Vene mõjude tõttu – tundis kõige suuremat hirmu tugeva valitsusvõimu ees. Mistõttu selle põhiseaduse (1920. a) järgi tegutsedes ongi võimatusse olukorda jõutud. Põhiseaduse parandamise retsept kõlas lihtsalt: tugevam valitsusvõim! “On tarvis luua valitsus, millel oleks võimu, millel oleks jõudu käskida ja oleks võimalik luua riiklikku elu ja viia riiki paremale tulevikule vastu,” deklareeris kõneleja kategooriliselt vabadussõjalaste nimel ja nende kiiduavalduste saatel. T. Rõugu 22. märtsil 1931 peetud kõne on esimene kord, kui avalikkuse ees võeti üles vajadus välja töötada uus põhiseadus. Sellele võitlusele kulus vabadussõjalastel enam kui kaks aastat.
Luteri kirikuõpetajad vabadussõjalaste üritusel
Luteri kirikuõpetajad vabadussõjalaste üritusel

Muidugi suhtus tollane poliitiline establishment poliitikasse tikkuvatesse endistesse sõjameestesse vaenulikult. Nad olid kui “mehed metsast”, kes julgesid kritiseerida korrumpeerunud erakondi ja võidelda oma eesmärgi nimel – muuta poliitika õiglasemaks, ausamaks ja rahvalähedamaks. Eriti vaenulikud olid vabadussõjalaste vastu sotsid. Mitmeid kordi ründasid need riigikogu kõnetoolist vabadussõjalasi, süüdistades viimaseid küll vägivaldses võimu ülevõtmise plaanides, küll Saksamaal võimule saanud rahvussotsialistide toetamises. Ajaloolane Jaak Valge on võrrelnud sotside Rahva Sõna ja vabadussõjalaste Võitluse sõnakasutust ja tooni ning leidnud, et sotsid olid oma rünnakutes vapside vastu tunduvalt teravamad ja demagoogilisemad. Sotsid taotlesid ka mitmel korral EVKL-i keelustamist ega säästnud energiat vabadussõjalaste sildistamisel ja laimamisel.

Jaan Tõnisson kehtestab kaitseseisukorra

11. augustil 1933, kui riigikogu viibis suvepuhkusel, kuulutas Jaan Tõnissoni valitsus välja kaitseseisukorra ja keelustas EVKL-i tegevuse. Kuna aga põhiseaduse muutmise propagandat ei keelustatud ja ajalehed said endiselt ilmuda, jätkasid vabadussõjalased energiliselt oma eesmärgi poole liikumist.
14.–16. oktoobril toimunud põhiseaduse referendumil (kuigi riigikogu oli sotside eestvõttel parandanud rahvaalgatuse ja hääletuse seadust, kehtestades senise 30 protsendi asemel 50 protsendilise kvooruminõude) võeti uus põhiseadus vastu. Selle toetuseks anti 416 378 häält (56% hääleõiguslikest kodanikest), vastu oli 156 878 inimest, kusjuures hääleõiguslikke kodanikke oli 739 416. Pärast rahvahääletust astus Tõnissoni valitsus tagasi ja lõpetati kaitseseisukord. Vabadussõjalaste rahvaliikumine reorganiseeriti ja jätkas tegevust Eesti Vabadussõjalaste Liiduna (EVL).

Vabadussõjalaste ainukesed valimised

1934. aasta jaanuaris said vabadussõjalased võimaluse testida oma populaarsust kohalike võimuorganite valimistel. Need olid esimesed ja ainukesed valimised, kus vabadussõjalastel õnnestus osaleda. Nende nimekirju saatis suur edu suuremates Eesti linnades: Tallinnas saadi 48% häältest, Tartus – 47,8%, Narvas – 43,8%. Linnades kokku sai EVL 41,2%, alevites 20%, valdades (kus edukad olid tugevad maaerakonnad Põllumeestekogud ja Ühinenud Põllumehed) saadi 10,7%, kuna pooltes valdades puudusid EVL-il oma nimekirjad. Kogu riigis saadi 21,7% häältest. Marksistlikku ESTP-d tabas täielik krahh, kuna suurem osa nende senisest toetajaskonnast andis oma hääle EVL-ile.
Sotside Rahva Sõna toimetaja Erich Joonas oli juba 1933. aasta aprillis Nõukogude Liidu saatkonna töötajaile A. Antipovile ja J. Kljavinile kurtnud, et “küla fašiseerub, asunikud lähevad üle fašistideks, sotside seast minnakse üle tervete organisatsioonidena, Tartu ülikooli 3400 tudengist olevat juba 1300 “fašistiks värvatud”, nagu on kirjutanud J. Valge Moskva arhiivis Antipovi ja Kljavini päevikuid lugenuna. Marksistlikud nimekirjad (peale ESTP veel mõni prokommunistlik rühmitus) said 1934. aasta valimistel Tallinnas vaid 1638 häält (1932. aasta parlamendivalimistel – 8521, 1930. aasta munitsipaalvalimistel – 8607 häält), Narvas olid vastavad arvud 260, 1331 ja 1671. Kõigele muule lisaks võtsid vabadussõjalased ESTP-lt üle ka töötute organisatsioonid, tõrjudes sotsid nende juhtimisest kõrvale.

Pätsi-Laidoneri riigipööre

Riigivanema valimised olid määratud 22.–23. aprillile 1934. 5.–12. märtsini sai anda toetusallkirju riigivanema kandidaatide ülesseadmiseks, neid pidi olema vähemalt 10 000. 11. märtsiks oli vabadussõjalaste riigivanema kandidaadi kindral Andres Larka toetuseks antud 52 436 allkirja. Ühinenud Põllumeeste kandidaat kindral Johan Laidoner kogus 18 220 allkirja, Põllumeestekogude Konstantin Päts sai 8969 ja sotside kandidaat August Rei vaid 2786 inimese toetuse. Kuigi tegu ei olnud veel rahvahääletusega, varitses (erakondlaste jaoks) oht, et kindral Larka võib ka valimistel koguda teistest rohkem hääli, sest tema ülesseadmiseks andis allkirja tunduvalt rohkem kodanikke kui said teised kolm kokku.
Riigipöörajad: riigihoidja Konstantin Päts ja sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner 24. veebruaril 1938
Riigipöörajad: riigihoidja Konstantin Päts ja sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner 24. 
veebruaril 1938

Kuna senine riigivanem K. Päts võis võimust ilma jääda, siis sõlmis ta sama päeva õhtul kindral Laidoneriga kokkuleppe rikkuda põhiseadust ja võim väevõimuga üle võtta. 12. märtsil 1934 hilisel pärastlõunal see toimuski: tänavaile toodi Tondi sõjakooli kursandid vabadussõjalaste arreteerimise turvamiseks (samal päeval arreteeriti umbes 500 vabadussõjalast) ja Toompea lossi tuledesäras kuulutas K. Päts välja valitsuse istungi, kus pandi ministrid sündinud fakti ette. Keegi ei protestinud ja kõik tollased erakonnad kiitsid riigipöörde heaks. Ajapikku allutati kõik ajalehed tsensuurile, riigikogu saadeti laiali, parteide tegevus lõpetati, rahvaalgatusi sai korraldada vaid K. Pätsi loal.
1934. aasta riigipöörde sündmustikku ja põhjuseid väga hoolega uurinud J. Valge on kirjutanud: “Aga küllap mõjutas kõiki Riigikogu liikmeid teadmine, et valimiste toimumise korral 1934. aasta kevadel kaotab kaugelt suurem osa neist kindlasti oma koha – uus Riigikogu pidi tulema 50-liikmeline ja nendestki osa oleks olnud vabadussõjalased, keda senises Riigikogus ei olnud. Valimiste edasilükkamine tähendas Riigikogu liikmetele veel võimalust oma koht säilitada.”
Nii lihtne see ongi! Oma võimujanu ja edevuse rahuldamise nimel loobuti demokraatiast, aga seda muidugi 1934. aasta märtsikuul veel ei teatud.
“Eesti erakondade loobumist Eesti demokraatia kaitsmisest on õigustatud väitega, nagu oleksid nad uskunud vabadussõjalaste riigipöördekavatsusi. Julgen arvata, et vabadussõjalaste riigipöördekavatsust ei uskunud riigipöörajad ega tõenäoliselt  ka erakondade juhid,” väidab Jaak Valge ja jätkab: “Süüdistused vabadussõjalaste riigipöördekavatsustest ei olnud uued, neid levitati Eesti sotsialistide poolt ülepäeva. Pole põhjust arvata, et neid oleks võetud tõsisemalt kui tänaste poliitikute Eesti jõudmisest viie rikkama Euroopa riigi hulka.”

Kindlasti huvitab lugejat, mis oli selleks tõukeks, mis sundis riigivanem Konstantin Pätsi nii kiirele otsusele jõudmast “teha vapsidele harakiri”. Ja kuidas said ühe mütsi alla kaks konkurenti riigivanema valimistel? Vabadussõjalaste tigedamate vastaste, sotsialistide liider August Rei kirjutas Stockholmis ilmuvas pagulaslehes Teataja 1959. aastal artiklis “Kindral J. Laidoner 75-aastane”: “Sotsiaaldemokraatliku partei kaudu kuulsin kolme eri liini pidi, et vapsid valmistavad ette riigipööret 12. märtsi ööl. Nende sõnumitega läksin Pätsi juurde öeldes: “Teil on võim, päästke riik!” [—] Päts ütles, et ta kutsub Laidoneri õhtul enda poole, sest teda kuulab sõjavägi ja nii on mõeldav hädaoht ära hoida.”
Nagu me teame, olid sotsid juba mitmel korral levitanud valeteateid, et vapsid valmistavad ette riigipööret, küllap mäletas neid aastataguseid juhtumeid ka poliitik Päts, kuid temal olid Rei uskumiseks omad kaalutlused. Mis need “kolm eri liini” olid ja millised olid need konkreetsed faktid, mis vabadussõjalaste võimuhaaramist kinnitasid? Nende vastu ei tundnud Päts mingit huvi, vaid kutsus kindral Laidoneri kokkusaamisele, et vabadussõjalasi väevõimuga maha suruda.
Kas ajaloost on midagi õpitud? Vaevalt…

Märkus: artikli autorilt ilmub peatselt raamat “Vapsid: vabadussõjalaste rahvaliikumise tõus ja häving 1929–1938”.

Allikas: http://objektiiv.ee/see-koik-juba-olnud/



 Tiit Madisson
Eesti vabadusvõitleja, ühiskonnategelane ja publitsist

1 kommentaari:

Anonüümne 2. juuni 2016 14:35  

Tõesti, kõik on juba olnud. "Kodanluse diktatuuri" raevukas hukkamõistmine on uude faasi jõudnud.

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP