RAHVUSLANE

Rahvuslane

esmaspäev, 13. juuni 2016

Mart Helme Konservatiivse Rahvaerakonna kongressil: “Meie rahval on õigus ise otsustada, kellele ja millal ust avada!”

“Konservatiivne Rahvaerakond pole kunagi rääkinud sellest, et Eesti riigi uks peaks olema kogu aeg kõigele lukus. Meie räägime sellest – ja ainult sellest -, et meie rahval on õigus ise otsustada, kellele ja millal ust avada. Ukse võtmed peavad olema meie rahva käes!” ütles Mart Helme Pärnu Kontserdimajas erakonna kongreesil peetud kõnes.

Avaldame Mart Helme kõne täispikkuses.

Kallid erakonnakaaslased,

aasta tagasi oma kongressi pidades võisime rõõmustada, et oleme teinud poliitikas suure läbimurde ja saanud oma esinduse riigikogus. Kahtlemata lisas see meile kõigile indu ja usku, et tubli tööga jätkates võime saavutada veel palju enamat.
Täna, aastajagu hiljem, võime öelda, et need lootused ei ole jäänud täitumata. Meie erakond on rahva hulgas järjest toetust kasvatanud ja jõudnud toetuselt kolme juhtiva erakonna hulka. Hetkeseisuga kuulub meie erakonda ligi 8000 inimest. Loomulikult ei kavatse me sellega piirduda.
Lubage, et ma ütlen kõigile teile siinkohal välja meie suure eesmärgi, eesmärgi, mis tähendab sisuliselt riigi võtmist kartellidelt ja tagatubadelt tagasi eesti rahvale: selleks on tõusmine populaarseimaks erakonnaks ning meie juhtimisel toimuva valitsuse moodustamine pärast järgmisi Riigikogu valimisi. Uskuge mind, me suudame seda. See on rahvas, eesti rahvas, kellega koos me seda suudame.
Siinkohal tahangi vahele öelda siirad tänusõnad kõigile meie kongressi delegaatidele ja meie koju jäänud kaasvõitlejatele: teist igaühel on osa meie eduloos ja teist igaüks saab jätkuvalt anda oma panuse, et meie edulugu jätkuks.

Mis siis ikkagi on meie edu saladus? Tegelikult on vastus sellele küsimusele enam kui lihtne: kogu maailmas – Euroopas ja Eestis kaasa arvatud – on praegu lahti rullumas eepiline konflikt erinevate maailmakäsitluste vahel. Neist üks peab oluliseks globalismi, kosmopolitismi, rahvusülesust ja piirde kaotamist, teine aga vastupidist: rahvuslust, riikide suveräänsust, kultuuride, keelte ja majandusmudelite mitmekesisust.
See konflikt on küpsenud ja hõõgunud juba pikalt, kuid Euroopat ja USA-d tabanud rändekriis on mõjunud sellele kiirendavalt ning toonud kõik seni peidetud vastuolud reljeefselt esile. Selle vastasseisu näideteks on muu hulgas rahvusluse pidurdamatu tõus Euroopas, aga ka 23. juunil toimuv Briti referendum Euroopa Liitu kuulumise küsimuses ning Donald Trumpi tõusmine vabariiklaste presidendikandidaadiks USAs.
Hakkamata siinkohal nimetatud protsesse teaduslikult lahkama, ütleme vaid üht: vasakliberaalsed globalistid, kes tegelikult esindavad piiratud arvu hargmaiste korporatsioonide huve ja peidavad ennast inimõiguste maski taha, on oma moraalitraditsioone, loodusseadusi ja ühiskondade toimimise arenguloogikaid eiravate poliitikatega jõudnud piirini, mida ka kõige liberaalsemad ühiskonnad enam taluda ei suuda. Ning mida räigemaks ja hüsteerilisemaks, mida sildistavamaks ja alatumaks läheb vasakliberaalide rünnak ühiskondade ja rahvaste traditsiooniliste põhiväärtuste vastu, seda rõhkem haarab vastuhakk kaasa erinevaid inimesi, sotsiaalseid gruppe, mõtlejaid ja poliitilisi aktiviste. See on nagu erinevatest kihelkondadest saabuvate maakaitseväelaste kogunemine ühe lipu alla, et üheskoos maale tunginud vaenlasele vastu astuda.
Siin Eestis on meie erakond, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond see lipp, mille alla oma kodumaa, oma rahvuse, oma keele ja kultuuri pärast muret tundvad inimesed kogunema on asunud. Ja kõik, kes kogunevad, teavad, et taganeda pole enam kusagile. Meil on vaid üks valik, üks võimalus: me peame võitma!
Tegelikult sõltub meist ja sellest, kui suur osa eesti rahvast meie taha koondub, kas Eesti jääb rahvusriigina püsima, või pihustub meie rahvas madala sündivuse, suveräänsuse kadumise ja sisserände tulemusena globaalseteks algosakesteks.

Kõik see kõlab vägagi dramaatiliselt, kuid vaadakem, mida pakub meie rahvale siis poliitiline vastaspool. Ma ei hakka siinkohal rääkima tervest hulgast otsustest, mis on Riigikogus läbi surutud avalikku arvamust ja opositsioonierakondi eirates: maksutõusu kobareelnõu, haldusreform, nn kahe tooli seadus, kooseluseadus, erakoolideseadus jne.
Ma räägin viimase aja peamisest mantrast, millega kartellipoliitikud on otsustanud meie rahva ära tinistada. Selleks on võlusõna „avatus“. Kui nad saaksid, siis kirjutaksid nad selle kuldsete tähtetega üle taevalaotuse. Nende eesmärk on panna meid uskuma, et „avatus“ on argument, mis annab legitiimsuse mis tahes valitsuse poliitikale. Oma poliitilisi oponente ehk siis peaasjalikult meid peetakse mõistagi avatuse vastasteks, see tähendab suletuse pooldjateks. Loomulikult on selline pseudokonflikti ülespuhumine meelevaldne ja eksitav ja kui lähemalt vaadata, siis ka üdini õõnes ja võlts.

Sest mida – muuhulgas – tähendab avatus? Kui hoida külmkapiuks avatuna, läheb toit halvaks. Kui avatud veekraan on ilma järelevalveta jäänud, saabub uputus või saab vesi otsa. Kui hoida oma kodu uksed kogu aeg ja kõigile avatuna, tehakse teie kodu tühjaks ja lagastatakse ära. Ka prostituut on kõigile avatud, ka korruptandist poliitik on altkäemaksule avatud… Avatus igas olukorras ja iga hinna eest on ühiskonnale ohtlik. Kujutage vaid ette organismi, kus immuunsüsteem keeldub avatuse nimel toimimast ja laseb kõigil viirustel ja bakteritel takistamatult areneda. See organism on vältimatult määratud hukule.
Seega, me ei tohi olla avatud poliitikutele, keda juhivad vaimupimedus, sinisilmsus, orjameelsus või saamahimu. Me ei tohi olla avatud piiri taga sündinud direktiividele ja käsulaudadele, mille rakendamine teeb meie elu halvemaks ning ohustab meie suveräänsust ja püsimajäämist.
Pole oluline, kas juhised tulevad idast või läänest, põhjast või lõunast. Kinnitan teile ajaloolase, endise diplomaadi ja rahvusvaheliste suhete lektorina: iga riik võitleb oma huvide eest. Ükskõik millist juttu poliitikud naeratuste ja käepigistuste saatel meile telekaamerate ees ka ei aja. Tõsi, huvid võivad kattuda, nii leitaksegi liitlasi, kuid maailm on pidevas muutumises ning muutuvad ka riikide huvid. Üks on aga kindel – Eesti elu edendamine, meie riigi ja rahva kaitsmine siin tillukesel maalapil on ikka ja ainult meie oma rahva asi.
Kas eelnev jutt tähendab, et konservatiivid eelistavad suletust? Kas me tahame isolatsiooni? Ei. Konservatiivne Rahvaerakond pole kunagi rääkinud sellest, et meie uks peaks olema kogu aeg kõigele lukus. Meie räägime sellest – ja ainult sellest -, et meie rahval on õigus ise otsustada, kellele ja millal ust avada.
Ukse võtmed peavad olema meie rahva käes! Mitte Moskvas, mitte Brüsselis, ja isegi mitte meie lihtsameelsete poliitikute käes. Võtmed peavad olema rahva käes!
Et see nii oleks, kogusime inimestelt allkirju referendumi korraldamiseks rändeküsimuses ja andsime riigikogus lõppeval nädalal sisse ka sellekohase seaduseelnõu. Samuti teeme tööd rahvaalgatuse seadustamise nimel, et rahvas saaks poliitikas kaasa rääkida ka valimiste vahelisel ajal.
Veel mõni sõna suletusest… Suletud ühiskond, filosoof Karl Popperi mõistes, oli Nõukogude Liit. Suletud ühiskonna oluliseks tunnuseks on võimu koondumine liiga kitsa ühiskonnagrupi kätte, mis püüab vahendeid valimata oma võimu säilitada.
 
Kui me nüüd mõtleme sellele, milline erakond on Eesti riiki selgelt liiga kauaks valitsema jäänud, millise erakonna valitsemisel on Eesti jõudnud nõukogulikku stagnatsiooni ja milliste stalinistlike meetoditega püütakse eemale tõrjuda uusi erakondi ja konkureerivaid poliitilisi ideoloogiaid, siis… kes õigupoolest esindab meil suletust? Tegu räägib rohkem kui sõna.
Tõeline valik, mis meie rahval ees seisab, ei ole siiski mitte valik avatuse ja suletuse vahel. Kõige aktuaalsem küsimus on, kas me laseme end jätkuvalt juhtida kitsal poliitilisel klikil või võtab rahvas võimu enda kätte tagasi. Tegelik valik seisneb selles, kas me laseme juhtivpoliitikutel end rahva raha eest mõnitada või lööme selja sirgu ja ütleme, et sellise poliitika aeg on ümber.

Meie erakonna ideoloogia – rahvuskonservatismi – üks keskseid põhimõtteid on, et ühiskonnaga ei eksperimenteerita, sest eksperimendi ebaõnnestumise tõenäosus on liiga suur. Eriti ränk oleks see meie väikese rahavakillu puhul. Ajaloost teame, et katsed, millega on püütud ühiskonda kiiresti ja inimeste tahte vastaselt õiglasemaks ümber kujundada, on lõppenud traagiliselt. Kogu 20. sajand kubiseb õiglase maailma nimel korraldatud vasakpoolsete veristest revolutsioonidest. Ja nagu näeme, need revolutsionäärid ei ole Euroopast ega Eestistki kuhugi kadunud. Nad on käed verest puhtaks pesnud ja jätkavad ühiskonna ümberkujundamise katseid sama hooga: pagulaskvoodid, vihakõne kriminaliseerimine, sookvoodid, sallivuskohustus, homoabielu ja homode lapsendamisõigus, rahvusriikide lammutamine jne, jne.
Olen korduvalt – nii avalikes esinemistes kui ka vaidlustes poliitiliste oponentidega rõhutanud: kui rahvaga ei arvestata, kui rahva tahe surutakse maha ja ei leia enam väljundit parlamentaarsel või kodanikualgatuslikul moel, valgub poliitika paratamatult varem või hiljem tänavale. Eestiski mõned aastad elanud vene kirjanik Sergei Dovlatov on öelnud, et eestlane on rahulik, aga see on tankitõrjemiini rahulikkus. Kui keegi talle peale astub, siis ta plahvatab.
Meie pole kunagi õhutanud viha. Rahva ajavad vihaseks eestlasi idioodiks sõimavad ning rahva tahtele sülitavad ministrid. Minu soovitus Eesti valitsusele on: kui tahate rahu ja üksmeelt, siis lõpetage rahva seljas trampimine!

Kallid kaasvõitlejad! Käesolev aasta on presidendivalimiste aasta. Sellega seoses on palju spekuleeritud teemal, missugust presidenti vajab Eesti. Loetletud on mitmesuguseid parameetreid, alates rahva ühendamise võimest ja lõpetades välispoliitilise kogemuse olemasoluga. Kõik see on kindlasti oluline. Ent kõige olulisem on muidugi, et uus president seisaks näoga rahva poole, kuulaks rahvast ja räägiks rahvale arusaadavas keeles. Viimati oli Eestil niisugune president meie erakonna auesimehe Arnold Rüütli näol.
Meie erakonnal pole kahjuks riigikogus veel nii suurt esindust, et saaksime seal kelleltki abi kerjamata oma kandidaadi esitada. See ei tähenda aga, et me peaksime presidendivalimistest oma kandidaadiga kõrvale jääma. Nagu te kõik teate, on ajakirjanduses juba pikalt selles kontekstis spekuleeritud ka minu nimega ning täna seisab teil ees otsustamine, kas toetada erakonna volikogu ettepanekut esitada mind presidendikandidaadiks, kui valimised riigikogus ebaõnnestuvad ja lähevad edasi valijameeste kogusse.
Ootan teie seisukohta, andes endale aru, et võitlus Kadrioru pärast ei saa olema kerge. Peame arvestama, et eelmistel kohalikel valimistel oli meie erakond alles liiga nõrk, et saavutada olukord, kus suur hulk valijamehi tuleksid meie parteist või meie osalusel toimivatest valitsusliitudest. Sellest hoolimata näitavad küsitlused, et see võitlus pole lootusetu. Inimesed on kartellierakondade omavolist sedavõrd väsinud, et isegi seni tugeva distsipliiniga parteide liikmed pole tagatubadele enam lojaalsed ning laias laastus pooled võimalikest valijameestest on siiani keeldunud oma eelistusi avaldamast.
Me saame kindlalt väita, et paljud neist eelistavad meie erakonda ja meie erakonna kandidaati. Seda enam, et äsja riigikogus vastu võetud haldusreform on inimesed kohalikes omavalitsustes tõsiselt tigedaks teinud. Ent mistahes tulemusega valimised valijameestekogus ka ei lõppeks, meie poolt antud lahing peab ühe resultaadina andma selle, et Kadriorgu ei maanduks taas kartellierakondadele kuulekas marionett, kes vastuvaidlematult haldusreformi taolised värdreformid ja kooseluseaduse sarnased värdseadused eesti rahva vastu vihakõnesid pidades välja kuulutab. Mina niisuguste presidentide hulka ei kuuluks.
Lugupeetud kongress! Kinnitan teile, et juhul, kui te annate mulle privileegi olla meie erakonna presidendikandidaat, teen ma kõik võimaliku, et teie usaldust pälvida ja jõuda Kadriorgu, kus ma kavatsen kõigi mulle looja poolt antud annete, oskuste ja kogemustega esindada meie riiki, meie rahvast ja rahvuskonservatiivset maailmavaadet. Ilma silmakirjalike vihakõnedeta, ilma ärmatamise, ilma nätsu närimiseta.

Siinkohal jätkaksin haakuva teemaga, milleks on pisut enam kui aasta pärast toimuvad kohalike omavalitsuste valimised. Ma ilmselt ei liialda, kui ütlen, et kohalike valimiste kampaania algab järgmisel päeval pärast presidendivalimisi. Tegelikult on see mõnes mõttes juba alanud, sest paar nädalat tagasi riigikogus vastu võetud niinimetatud kahe tooli seadus, mis lubab ka riigikogu liikmetel osaleda kohalike volikogude töös, on seadus, mis lööb jalad alt varasematel valimistel paljuski ilma teinud valimisliitudelt ning tekitab eelisseisundi suurtele erakondadele.
Oleme ses suhtes olnud ettenägelikud ja võime öelda, et meie töö erakonna kasvatamisel ja rohujuuretasandi tugevdamisel paneb meid nüüd just nimelt olukorda, kus antud otsus meile kahju ei tekita. Sellest hoolimata seisab meil ikka veel ees hiiglaslik töö.
Olen Eesti kaardi ees seadnud nagu väejuht paika lipukesi kohtadel, kus me suudame juba praegu välja minna oma nimekirjadega. Olen tähistanud linnu, kus me võime välja panna tugevad kandidaadid linnapea ning volikogu esimehe kohale ja lugenud kokku omavalitsusi, kus meil hetkeseisuga kaasarääkimise võimalus puudub. Ja kuigi viimaseid jääb üha vähemaks, on meil ikka veel küllalt valgeid laike. Sestap rõhutan: me peame jätkama liikmeskonna kasvatamisega, osakondade võrgustiku arendamisega ja valimisdebattidel keskseks muutuvate kohalike teemade kaardistamisega. Siin on taas igaüks meist sõdur lahinguväljal, sest kindralid saavad võita sõdu üksnes tublide võitlejate abil. Ma olen kindel, et te ei vea mind alt!

Kohalikest valimistest rääkides tahan lisaks rõhutada: tegelikult pole need sugugi üksnes kohalikud valimised. Need valimised näitavad – ja see pole sugugi ebaoluline – mis positsiooni saavutab meie erakond 2021. aasta presidendivalimisteks. See, kes siis presidendiks saab, peab olema Eesti rahva poolt valitud president.
Miks on nii oluline, et me järgnevatel valimistel edu saavutaksime? Paljudest põhjustest olen juba rääkinud, aga tahan lühidalt peatuda ka majandusel, kuna meie inimeste majandusliku toimetuleku paranemine on kriitilise tähtsusega, et realiseeruks see, mida me oma programmis nimetame kasvavaks Eestiks.
Meil on terviklik maksureformikava, mis käsitleb nii aktsiisipoliitikat, laste saamist soosivaid maksupreemiaid, käibemaksu alandamist kui regionaalseid maksuerisusi.
Me ei nõustu absoluutselt sellega, nagu peaks Eesti tööjõuprobleeme lahendama immigrantide abil. Ainsa erakonnana räägime me hoopis sellest, et vaja on asutada tagasirändeagentuur, mis toob koju need tuhanded tööd teha oskavad ja soovivad inimesed, kes praegu loovad lisarikkust meist rikkamatele riikidele.
Meil on selge plaan, kuidas eemaldada bürokraatlikud tõkked vaba ettevõtluse teelt.
Me teame, mida on vaja teha, et võtta taas kasutusele Eesti kui mereriigi potentsiaal.
 
Me kavatseme tuua majanduse planeerimisse ja innovatsiooni arendamisse kogu selle teadusliku potentsiaali, mis meie käsutuses on. Teadlased teavad kindlasti rohkem kui poliitikud.
Me teame, kuhu on takerdunud maaelule uusi võimalusi andva infrastruktuuri ja tehnoloogiliste uuenduste arendamine. Me kõrvaldame need takistused. Ja loomulikult on meil plaan, kuidas lõpetada nii legaalne kui ka korruptiivne miljardite eurode väljakantimine Eestist. Eesti võiks olla rikas riik, kui meil ei oleks märksõnu nagu Estonian Air, Botnica, Tallinna Sadama praamihange, Panama paberid, Eesti Energia Utah projekt ja Kreeka laenupaketid.
Me ei saa olla nõus sellega, et raha raisatakse või varastatakse, aga keegi ei vastuta.
Me ei saa olla nõus sellega, et me abistame poolt maailma, aga ei leia omaenda laste koolitoidu portsjonile seitseteist lisasenti.

Sõbrad! 25 aastat pärast iseseisvuse taastamist oleme kummalisel kombel olukorras, kus peame rääkima asjadest, mis inimpõlv tagasi ei oleks meile pähegi tulnud.
20. augustil 1991 oli meie probleemiks suveräänsuse välja kiskumine veel eksisteeriva nõukogude impeeriumi murduvate hammaste vahelt. Nüüd on meie ülesandeks suveräänsuse kodus hoidmine ja ära kingitud suveräänsuse tagasitoomine salakavalalt sündiva Euroimpeeriumi pealinnast.
Käesoleval, 2016. aastal peame omaenda valitsusele puust ja punaselt selgeks tegema, et eesti rahvas tahab elada Eestis, mitte põgeneda siit parema elu ja sissetulekute otsingul võõrsile. Et eestlane tahab süüa eesti toitu, mitte keemia järele haisvaid importprodukte. Et eestlane tahab oma kodumaa igas nurgas rääkida eesti keeles, mitte leppida „progresiivse inimkonna“ eestvõitlejate küünilise seisukohaga, nagu oleks iga Eestis räägitav keel eesti keel. Eestlane tahab, et Eesti riik ja avalikud teenused ulatuks igasse Eestimaa nurka ja et valitsus ei ähvardaks teda kui vähetähtsat klienti talvel vooluta jätta. Eestlane tahab, et meile jääks vihakõne ja rassismisüüdistust kartmata meie sõna- ja mõttevabadus. Eestlane tahab olla peremees oma kodumaal ja näha oma riiki rahvusriigina, mis paraku ilma igasuguse uusimmigratsioonitagi peab ikka veel kohandumisheitlusi okupatsiooniaegse pärandiga.
Mida eestlane aga kõigest kõige rohkem soovib, on see, et riigis valitseks tervemõistuslik õhkkond, mitte vihkamine kõige rahvusliku, traditsioonilise ja konservatiivse vastu.
Inimesed näevad, et tervet mõistust esindab kõige järjekindlamalt, julgemalt ja selgesõnalisemalt meie erakond, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Inimesed näevad, et meie erakonna tegevus on kantud soovist hoida meie riiki ja rahvast, keelt ja kultuuri, meie rikkumatut loodust ning arendada seejuures meie rahvuslikku majandust. Just see on globaalses plaanis erinevus, mis rikastab.
Konservatiivne Rahvaerakond jätkab senisel kursil. Inimpõlv pärast laulvat revolutsiooni kinnitame me endiselt, et eestlane olla on uhke ja hää!

Punkti panemiseks toon teieni meenutuse ühest hiljutisest kohtumisest. See leidis aset argises olukorras, nimelt toidupoes, kus minu juurde astus üks lihtne naisterahvas, kes ütles: „Ma tahan, et te teaksite, et üle terve Eesti on kümneid kogudusi, mille liikmed palvetavad teie erakonna eest. Jumal õnnistagu teid!“
Lugupeetud kongress! Mõtleme nende sõnade peale. Mõtleme selle vastutuse peale, mida me kanname. Mõtleme selle missiooni peale, milleks meid on kutsutud. Taganeda pole kusagile. Meie selja taga on Eesti kui rahvusriik. Meie selja taga on eesti rahvas. Järgmine kord me võidame niikuinii!

Allikas: http://uueduudised.ee/loe-mart-helme-konet-konservatiivse-rahvaerakonna-kongressil/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP