RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 19. märts 2017

Ajastu märk...

"Kuna metsa raiutakse peamiselt ikka teede ääres, tekitab see erilise tunde metsamaastike kiirest vaesumisest. Küsimus ongi selles, et lühikese ajaga on Eesti maastikest kadunud kaunid ja suurejoonelised metsavaated. Neid tuleb nüüd tikutulega otsida. Maastik on muutunud inetuks. Ja kui kaob metsavaade, kaob ka see hingekeeli puudutav metsatunne, tekitades paljudes inimestes mingisuguse irratsionaalse kaotuse tunde.

Meie metsade diagnoos on piltlikult veresoonte ummistus. Eesti metsad on infarktieelses seisundis. Mets on läänemeresoomlase pühamu ja kui sellele tehakse liiga, hakkab ta vihaselt vastu. Paljude asjade kohta tavatsetakse öelda, et miski riivab meie õiglustunnet. Metsadega on asi märksa tõsisem: metsade mahavõtmine riivab meie elutunnet.

Kui vaadata kaugele minevikku, siis peame tunnistama, et eestlaste muistsed esivanemad tegid läbi nii keele- kui ka kultuurivahetuse. Kuid see, mis on alati jäänud, on maastikud. Maa ja mets, jõed ja järved on kõige iidsem osa meie rahvuslikust identiteedist. Mingi ürgvana animistlik kohalolu ümbritseb kogu meie hõimkondlikku looduspärandit. Inimesed lihtsalt ei taha, et maad asja ees teist taga songitaks või solgitaks, kuigi tavaline inimene ei mõista seda kummalist vastuseisu seletada. Oluline on aga märgata, et animistlikust elutundest on saanud meie looduskaitse tähtis ressurss.

Me kõik armastame oma riiki ja samal ajal peame justkui võitlema sellesama riigi vastu. Kuidas oleme jõudnud sellise kafkaliku olukorrani? Väga halb näide on Rail Baltic, kus riigivõimu esindajad on korduvalt mõista andnud, et selle hiigelprojekti vastased on mingisuguse eriti kavala manipulatsiooniga orki tõmmatud Kremli sabarakud. Nimetada oma maa ja metsa eest välja astuvaid inimesi Kremli sabarakkudeks pole mitte ainult erakordselt ülbe, vaid sellesse on peidetud ka varjatud ähvardus. Selline higist leemendav steroide täis pumbatud riigimuskel raksab aga sisse omaenda aknasse ja rahvas näeb kohkumusega, et see, mis kunagi oli riik, on paksude kardinate varjus muteerunud tülgastavaks koloniaalvõimuks.

Mind on jäänud kummitama üks mullune Setomaal kuuldud lugu. Ühel hommikul komberdas langile valge pearätiga eideke, seadis end otse langetustraktori ette, tõstis käe ja ütles: «Kuulake mind ära: minu mees on surnud, lehm on surnud, koer on surnud. Ja kui ma nüüd oma elule tagasi mõtlen, siis lehm oli niru, mees oli loru ja koer oli kah igavene masuurikas – ega ta võõra peale ei haukund. Aga mul oli, kellega sõnake juttu puhuda. Nüüd on mulle jäänud ainult mets. See mets – tema on viimane, kellega ma jagan oma mõtteid enne surma.»

Raske on leida lugu, mis kajastaks paremini läänemeresoome tabamatut elutunnet. Kui veidi järele mõelda, siis on langetustraktori taga terve suur kontsern, on advokaadibüroo, on kogu Euroopa õigussüsteem. Eidekese selja taga ei ole midagi. Peale ühe märkimisväärse asja – see on viis tuhat aastat läänemeresoome kultuuri. Ja kõigi inimeste elus on hetki, kus sõnadesse tuleb ühtäkki hirmus jõud sisse. Nii suur, et masinavärk jääb seisma.

See, mis praegu Eestis toimub, on kahe kultuuri laupkokkupõrge. Me teame tegelikult väga hästi, mis on Eestis unikaalne, mis maailmas müüb. Need on metsikuvõitu loodus ja paganliku moega kultuur, laulupidu ja kõik muu säärane. Ja need ei ole mitte euroopa kultuuri, vaid läänemeresoome leiutised. Eesti riik müütab ja brändib oma pärismaalasi, keda ta teise käega kõrist pigistab. Ja siis peab too pärismaalane ajama selga setu rahvarõivad, tantsima ja puhuma torupilli ja see etendus peab välja nägema rahvuslik, vanapärane ja unikaalne. See ajab hinge täis ja tekitab paljudes raevu. Nendele inimestele tuleb anda Hääl.

Eesti kultuuris pole tõenäoliselt kunagi olnud nii suurt omakultuurse elemendi kadu kui viimase paarikümne aasta jooksul. Viimase saja aasta jooksul on sisuliselt hävinud kümmekond läänemeresoome, sadakond põhjala ja tuhatkond maailma väikekultuuri.

Eestis on võimalik elada, puutudes aiva kokku ühe kunagise Ida-Euroopa riigi ahhetama paneva edulooga, nägemata kogu selle taga maarahva elutunde laostumist ja allakäiku. Paljudest neist on saanud sisepagulased, kes hulguvad ringi nagu varjud oma vanade mälestuste varemetel.

Mingil hetkel muutus Eesti Vabariik lihtsalt Eurovabariigiks. Sel maalapil ongi kaks Eestit üksteise kukil, on Euroopa-Eesti ja Läänemeresoome-Eesti, Eurovabariik (EV) ja Vana-Eesti (VE). Selleks et mõista eestlase hinge, tuleb osata issameiet lugeda nii õigetpidi kui ka tagurpidi. Muidu ei hakka hingeloits tööle.

Me oleme oma riigiga jõudnud üpris halba seisu. Katla pealispinnalt on veel võimalik riisuda rammusat leent, kuid paja põhjakiht on juba rängasti kõrbenud. Eesti edulugu on toimunud läänemeresoome inimese arvelt. Tema jaoks on mets laastatud, hing rüüstatud. Oskuses hoida euroopa ja soome-ugri maailma omavahel tasakaalus väljendub muu hulgas ka Kreutzwaldi ja Lennart Meri hingesuurus, millest nad ehk ise arugi ei pruukinud saada. Nad olid sillaehitajad kahe maailma vahel. Nüüd on meie pärisusuks saanud euroopa usk, meid valitsevad juba ammugi geneetilised eurooplased."

Valdur Mikita

Allikas: Martin Vaher, Facebook

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP