Kirjutasin ma seal nimelt propagandasõjas kasutatavatest võtetest. Alustagem sellest, et ma ei nimeta Goebbelsit mitte geeniuseks, vaid kurjaks geeniuseks. Pisisasi? Jah, aga oluline, sest määrab kogu tooni ja käsitluse sisu.

Minu analüüs keskendub sellele, kuidas õnnestus suhteliselt keskpärasest boheemlasest nimega Adolf Schickelgruber teha Saksamaa kõikvõimas diktaator Adolf Hitler. Ma vastan artiklis sellele nii: suurejoonelise blufi ja oskusliku desinformatsiooniga. Ning toon ridamisi sellekohaseid näiteid, joonistades niiviisi välja, kuidas peibutati massid hukutavaid virvatulesid järgima.
Ma lõpetan artikli aga järgmise tsitaadiga: «Kui Hitleri ja tema ideoloogia on ajalugu tänaseks selgelt prügikasti visanud, siis sedasama ei saa öelda dr Joseph Goebbelsi pärandi kohta. Meeldib see meile või mitte, kuid paljud Hitleri peaideoloogi PR-trikid on propagandas, eriti propagandasõjas kasutusel tänapäevani. Vaadakem kasvõi propagandasõda, mida peab Eesti ja mõnede teiste oma naabrite vastu Venemaa, vaadakem, kuidas manipuleeritakse pressiga ka demokraatlikes riikides, vaadakem, mida teeb inimestega reklaamitööstus.»

Lugeda sellest artiklist välja ülistuslaulu Goebbelsile ja natsiihalust on iga normaalselt mõtleva inimese seisukohast võimatu. Aga just siia ongi koer maetud, sest see, millest me praegu rääkima peame, ongi hüsteeria. Hüsteeria, mis otsib lääne ühiskonna allakäigule, Euroopa Liidu kriisile, poliitbroileritest koosnevate keskpäraste valitsuste saamatusele ning ähvardavate välis- ja siseohtude (Venemaa, Islamiriik, massiimmigratsioon, keskklassi vaesumine, sotsiaalse rahulolematuse kasv jne) esilekerkimisele süüdlasi.

Nendes otsingutes kasutatakse kahetsusväärselt just neid võtteid, mis tõi propagandasõja arsenali Goebbels. Need on, kui tuua valik näiteid: normaalsuse näitamine ebanormaalsusena, sildistamine, suvaliste mustavate seoste tekitamine, otsene laim, pooltõdede esitamine absoluutse tõena, apelleerimine võimuinstitutsioonidele kui infot valdavatele ja seeläbi autoriteetsetele arbiitritele, küüniline valetamine, suvaliste paralleelide otsimine ajaloost, bluff ja püüe täita kogu avalik ruum vaid oma kallutatud käsitlusega, vastase väljatõrjumine inforuumist, tema mahavaikimine ja meediasse vaid halvustava või naeruvääristava info lubamine.

«Laimake, midagi jääb ikka külge,» oli Goebbelsi tees. Selle teesi ellurakendamine on ka meie peavoolu meedias teatud isikute, erakondade ja ühiskondlike liikumiste puhul saanud juhtivaks põhimõtteks. Erapooletu, objektiivne ja vaid kontrollitud faktidel põhineva informatsiooni edastamine ei ole nii meil kui ka Euroopas tervikuna sugugi enesestmõistetav. Aga miski ei kesta igavesti. Muutuvas maailmas muutvad ka propagandasõja tingimused ja praegu mängib üha suurematrolli sotsiaalmeedia ning mitmesugused alternatiivmeedia kanalid.
Ja just siin peamegi jälle tagasi tulema hüsteeria juurde. Alternatiivmeedia õõnestab üha enam  peavoolumeedia monopoli ja usaldusväärsust ning just see põhjustabki hüsteerilise reaktsiooni, mis on muu hulgas päevakorda toonud vasakpoolse ideoloogia vastaste tasalülitamiseks mõeldud vihakõne kriminaaliseerimise teema.

Suutmata vihakõnet mingilgi arusaadaval moel defineerida, ei anna selle eestkõnelejad endale aga aru sellest, mille pani oma «Õhtumaa allakäigus» juba möödunud sajandi teisel kümnendil kirja Oswald Spengler. Nimelt et raha allutab demokraatia (on juba juhtunud), raha allutatakse omakorda aga taas sündiva tsesarismi (diktatuuri, kui soovite) poolt. Ja siis pööratakse seesama kriminaliseeritud vihakõne ka selle algatajate vastu.

Tegelikult pole hüsteeritsemisest paraku midagi kasu. Maailm on järjekordses murdepunktis. Me võime hädaldada, et muutused on meile ohtlikud, aga me ei saa vihakõne kriminaliseerimise ja olematute süüdlaste sildistamisega peatada tektoonilisi ühiskondlikke protsesse.
Omal ajal, kui olin suursaadikuks Moskvas, süüdistati mind selles, et ma olen kõige suuremaks takistuseks Eesti-Vene suhete normaliseerimisele. Nüüd olen ma see mees, kes mõne arvates lammutab peaaegu ainuisikuliselt Euroopa Liidu ja NATO. «Respect!» ütleksid selle peale netikommentaatorid. Ma ise ütleksin: vähem hüsteeriat, rohkem skeptilist realismi. Enesepettuse magus vale ja teisitimõtlejate laimamine Eestit tõusvas tormis ei aita.

Allikas: http://arvamus.postimees.ee/3613969/mart-helme-ohus-on-huesteeriat-toepoolest-on?utm_source