RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 17. märts 2017

Eesti Iseseisvuspartei poliitiline doktriin: “EESTI ISESEISVUS JA MAJANDUS – EESTI KUI UUSAUTARKILINE GEOPOLIITILINE RUUM”

I OLUKORD
 
§ 1. Iseseisva riigina on Eesti erandlikult suure (esialgu latentse) kaaluga geopoliitiline subjekt oma geograafilise asendi tõttu. Seepärast Eesti välispoliitika, majanduse ja julgeoleku sihiteadlik juhtimine pole võimalik tundmata põhjalikult geopoliitikat kui suurriikide salapoliitika “veepealset” osa, kui teadust ja analüüsimeetodit. Samas, seda tundes, on põhimõtteliselt lihtne viia Eesti riik oma loomuliku rolli täitmisele: n-ö maailmariigina [1] vahendama kontinente, geopoliitilisi ruume (Ruum, georuum) vaheruumi geopoliitilises staatuses.
§ 2. Peale külma sõja lõppu algasid globaaltasandil kiired nihked, mis said alguse kolmest arengust: Nõukogude Liidu majanduskasvu pidurdumine ja seeläbi tasakaalu purunemine USA kasuks, islamifundamentalismi tugevnemine ning Hiina ülikiire majanduskasvu algus. USA ja tema liitlased ei hinnanud enam ohuallikaks mitte Nõukogude Liitu, vaid kiiresti tugevnevat Hiinat ja islamit.
Lääs otsustas vastukaaluks liita endaga kogu Nõukogude Liidu ja selle perifeeria, misjärel oleks tekkinud neljast geopoliitilisest ruumist koosnev maailm: Ameerika Ühendriigid, Euraasia, Hiina, islamimaailm. Alustati Euroopa Ühenduse muundamist Euroopa riigiks ning Nõukogude Liidu tükeldamist plaaniga see hiljem liita Euroopa riigiga perifeeria staatuses. Perestroika oli tegelikult Venemaa georuumi lagundamine/reorganiseerimine suurriikide (USA, Venemaa, Saksamaa) omavaheliste kokkulepete alusel.
Kuid läks teisiti, Venemaa hüppas perestroika vankrilt maha, Euraasia Ruumi ei tekkinud ning käesoleval ajal on maailm viiepooluseline – viie georuumi poolt moodustatud jõuväli erinevas staatuses vaheruumidega nende vahel.
§ 3. Milline tee oleks õige Eesti jaoks, kas säilitada iseseisvus või minna ELiidu võimu alla? Milline on üldse tsivilisatsiooni loomulik areng lähitulevikus, kas rahvuste ja rahvusriikide kadumine või alalhoidmine? Eesti Iseseisvuspartei (EIP) on veendunud, et õige tsivilisatsiooni paradigma järgmistel aastakümnetel on selline: võrdõiguslikud riigid ühendava eesmärgi all (=konföderatiivne harmoonia); ning vale paradigma on selline: rahvuseta maailmakodanikud üksikute kõige võrdsemate juhtimise all (=unitaarne maailmariik).
Eesti Iseseisvuspartei hinnangul on Euroopa Liiduga liitmise puhul tegemist klassikalise georuumi laiendamisega – NSVL punane kommunism on asendunud EL ekspansionismiga rahvusriikide arvel – ning ei pea õigeks sellega kaasa minna.

II UUSKOLONISATSIOON

§ 4. 1970. aastal purunes Bretton Woods’i kokkulepe, mille järgi riikide valuutad olid seotud kulla hinnaga ja algas järk-järguline üleminek kapitali vabale liikumisele riikide vahel. Samal ajal algas juhtivate Lääne riikide majanduspoliitikas üleminek vanalt konkurentsistrateegialt (niðikeskne, kulude minimiseerimispõhine strateegia) uuele konkurentsistrateegiale. Viimase olemuseks on kulude maksimeerimine turgude vallutamiseks nendega kohanemise asemel, tööliste kollektiivse võimu vähendamine (eelkõige tootmise siirdamisega mujale), sünergeetilise efekti taotlemine liitumiste ja neelamiste läbi, majanduskonkurentsis hammas-hamba vastu käitumismalli rakendamine, kus võitja võtab kõik (võit-võit asemel kaotus-võit). Tagajärjena tekkis maailm, kus nõrgemad riigid on uuskoloniseeritud tugevamate riikide poolt.
§ 5. Lääne suurriikide uuskoloniseerimispoliitika (=ressursside ja turgude, ka odava tööjõuturu, ent eelkõige odava kuid kvalifitseeritud tööjõuturu vallutamine majanduslike ja poliitiliste vahenditega) rakendati IMF ja WTO vahendusel. Eeltoodu tõi enesega kaasa nn globaliseerumise – kaupade, kapitali ja allhangete kasvaval määral vaba liikumise. Globaliseerumine on oma olemuselt maailma võimu- ja rahaeliidi äriprojekt, katse privatiseerida kasum ja ühiskonnastada kahjum, st et globaliseerumist pole tegelikult olemas, vaid on olemas globaliseerimine. Viimase haare ei puuduta muid olulisi aspekte – rahvaste vabadusvõitlus ja rahvusriikide arv maailmas pidevalt kasvab.

III EUROOPA LIIT

§ 6. Euroopa Liidu leping ja Amsterdami leping muutsid Euroopa Liidu sui generis moodustiseks, mis dünaamiliselt, nendesse lepingutesse üldsätetena kirjutatud üldiste eesmärkide ja Euroopa Kohtu ülimuslikkuse kaudu on saavutanud kompetentsi kompetentsi (=suveräänsus laiendada Euroopa õiguse ülimuslikkuse haaret liikmesriikide kõrgeima seadusandluse üle) ja muundub põhimõtteliselt pidurdamatult riikide liidust liitriigiks [2]. Peale seda kui Nizza liiduleping on kõikide liikmesriikide poolt ratifitseeritud, saab Euroopa Liidust tavaline liitriik oma konstitutsiooniga. Samas on alanud Euroopa Liidu ühiste sõjajõudude loomine (neid desorienteerivalt kriisivägedeks nimetades), politseiriigi loomine (Europolile on antud volitusi, mis lähevad vastuollu inimõiguste kaitse konventsiooniga).
§ 7. Ühisraha ja nelja EL põhivabaduse (kapitali, teenuste ja tööjõu vaba liikumine, elukoha vaba valiku õigus) kaudu muundub Euroopa Liit suurettevõtete-keskseks, ameerikalikuks, majandusagressiivseks subjektiks. Lissaboni tippkohtumisel 2000. aastal võeti vastu otsus saada maailma kõige konkurentsivõimelisemaks majanduseks 10 aasta jooksul. Majandusliku ründevõime tugevdamiseks ongi otsustatud läbi viia idalaienemine, esmase eesmärgiga saada juurde ressursse, turgu, territooriumi ning odavat kuid kvalifitseeritud tööjõudu [3].
§ 8. Seejuures on EL seadusandlus loodud nii, et “nael” Suure Peetri märsi jaoks on löödud vaid temale sobivale kõrgusele, st et idalaienemisest võidavad senised liikmesriigid, esmajoones nende riikide suurkapital. Väikese Peetri (Eesti ja teised üleminekuriigid) ülemängiv “kavalus”, minna Euroopa Liitu selleks, et kätte saada Suure Peetri märss, on mõtlevale inimesele piinlikust tekitav. Suur Peeter pidas vajalikuks teha isegi asjakohane märkus: “Kui eesmärgiks on saada rohkem raha, siis on mõttekam juba seista väljaspool ELi”, (Romano Prodi Pärnus, suvel 2001).

IV JULGEOLEK

§ 9. Miks rebased räägivad alati ainult sellest, kui ilus lauluhääl on varesel ja ei räägi sõnakestki juustutükist varese noka vahel? Miks hommikust õhtuni ja seinast seina püütakse selgeks teha, et Eesti on vaene, väike, vähetähtis, jne. Loomulikult sellepärast, et keegi on väga huvitatud hoidmaks rahvast teadmatuses, et Eestimaa on erandlikult rikas maa, iseäranis per capita arvestuses. Lisaks Euroopa kontekstis pretsedenditule loodusrikkustele (mets, põld, järved, meri, rannajoon, elaniku kohta väga suur territoorium, jne) on Eestis ka võimsad maapõuerikkused. Eesti Iseseisvuspartei peab oma missiooniks teadvustada ühiskonnale, et Eesti fosforiidivarud on suurimad Euroopas, diktüoneemavarud on praktiliselt ammendamatud (60 miljardit tonni), et Jõhvi maardlas on üle 0,5 miljardi tonni 31,5%-lise keskmise sisaldusega rauamaaki, Maardu maardlas 258 miljonit kuupmeetrit kõrgekvaliteedilist musta graniiti [4]. Juba on meie turbavarud sattunud väliskapitali räige rünnaku alla, pealetung meie suurimale rikkusele – puhtale põhjaveele – alles algab. Jne.
Planeedi lähitulevikuga seonduvalt on analüütikud üksmeeles vähemalt selles, et 21. Sajand saab olema kompromissitu võitlus ressursside pärast, ja et hästi läheb nendel, kellel on ressursse. Euroopa Liit, mis on end ressurssidest pedantselt puhtaks teinud, naudib enesekindlalt juba seda momenti ette, millal “varesed” oma juustutükid kukkuda lasevad. Ühe “varese” nimi on Eesti.
§ 10. Lisaks omab Eesti pretsedenditut geopoliitilist ressurssi kui kahte kontinenti ja Ruumi siduv territoorium. See asjaolu loob Eestile ainulaadsed võimalused, kuid samas esitab ka kategoorilise nõude – teada ja järgida stabiilsustingimust kahe Ruumi vahel. Ja nimelt: olukord kahe Ruumi kokkupuutepunktis saab olla ainult siis stabiilne, kui nende vahele jääb eraldav territoorium, mis on iseseisev, neutraalne kummagi suhtes ja seda kaitseb/kontrollib kolmas, eemalasuv, tugevam geopoliitiline ruum. Seaduspära toimivus ilmnes klassikalisel kujul 1920ndal aastal kui Saksamaa ja Venemaa olid samas “kaalus”, ning Eestit kontrollis eemalasuv tugevam Ruum – Inglismaa. Ainult nende tingimuste kokkulangevus võimaldas Eestil iseseisvuda. Analoogiline on olukord ka praegu: nii Venemaa kui EL on georuumidena väljakujunemata ning tugevnev USA mõju (NATO; mis aga siiski ei kujuta endast imperatiivi midagi Eestis USAle maha müüa või NATO täisliikmeks astuda) võimaldab Eestile iseseisvuse ohutu edasikestmise.
§ 11. Eesti Iseseisvuspartei on alati olnud Eesti NATOga liitumise poolt, kuid 11. sept. sündmused on komplitseerinud olukorda: USAs alanud järsk relvastumiseskalatsioon (relvastuskulud tõsteti 3,9%-lt SKPst üle 5%-i), soovimatus alluda oma välis- ja militaartegevuses ÜROle, USA-islami globaalkonflikt, jne. Liitumine NATOga ei kujuneks esimeses lähenduses julgeolekualaseks kaitseks, vaid tähendaks de facto Eesti tõmbamist sõjategevusse tsivilisatsioonide vahel, kohest sekkumist sõjategevusse. Õige otsuse leidmise keerukust arvestades peab EIP otstarbekaks, et liitumine NATOga toimuks referendumi kaudu. Juhul kui kõrgeim võimukandja, rahvas, teeb ebaõnnestunud otsuse, siis jääb ka vastutus tema kanda. Kuid sõltumatult NATO liikmelisusest peab Eesti jääma iseseisvaks riigiks ja saama uusautarkiliseks [5] geopoliitiliseks ruumiks.
§ 12. Uusautarkia. Kaasajal ei toimu riikide alistamine üldjuhul sõjalise jõu abil, vaid majandusliku ja poliitilise agressiooni kaudu. Vaheruumi staatuses olev riik saab olla uusautarkiline siis, kui toimub kõikide tema ressursside, kaasaarvatud geopoliitilise ressursi õige haldamine (Eesti ressursside õige haldamise kohta vt § 18, 20-22). See tagab riigile globaliseeruva majanduse tingimustes julgeoleku ja majandusarengu; kusjuures geopoliitilise ressursi määrab mitte sidemete puudumine teiste ruumidega, vaid vabadus sidemete valikul, mis võimaldab rakendada geopoliitilise tasakaalustatuse printsiipi.
§ 13. Seega on Eesti julgeoleku tingimused:
· Eesti peab jääma iseseisvaks riigiks;
· Eesti peab täitma oma geopoliitilis-imperatiivset kohustust/missiooni: vahendama Ruume ja kontinente tasakaalustatult, lävides võrdselt väärikalt kõikidega, sealjuures vastastikuse kasulikkuse alusel, st et Eesti peab saama n-ö maailmariigiks, (nii nagu aatomireaktor vajab tusvardaid, nii vajab maailm stabiilseid vaheruume – maailmariike) kaasarääkijaks poliitikas;
· Eesti välispoliitika tähtsaimaks aluseks tuleb võtta geopoliitika;
· tuleb rakendada rahvusliku majandussektori (=residentide majandustegevus) kiirareng ja prioriteet mitteresidentide majandustegevuse ees.
Meie välispoliitiline/geopoliitiline strateegia on õige ja õnnestunud, kui Eesti sõjaline julgeolek pannakse paika kolmepoolsetel läbirääkimistel Eesti-USA-Venemaa globaalpoliitilise küsimusena.
§ 14. Kui aga Eesti ei suvatse jääda iseseisvaks, siis tuleb arvestada, et astumine ELi asetab mitte-eesti elanikkonna väljapääsmatusse olukorda seoses sellega, et vene keelt kõnelevad isikud Eestis on huvitatud ühinemisest ELga sellepärast, et nende arvates paraneks nii nende majanduslik olukord [6]. Et aga keskmise eestimaalase jaoks liitumine tähendab majanduslikku kollapsit [7], siis saaks mitte-eestlaste lojaalsus kiiresti otsa. Seega “Suur Peeter” Pärnus eksis, kui ta ütles, et: “EL on midagi muud, EL on ühine tulevik.” Euroopa Liidul ja Eestil ei saa enam olla ühist tulevikku – ühinemise tulemuseks oleksid lähitulevikus rahutused mitte-eestlaste lojaalsuse kadumise läbi.
Eesti julgeolekulahend kolmepoolsete läbirääkimiste alusel ning iseseisvus lahendaks põhilised sõlmküsimused ja avaks võimaluse rahvusküsimuse lahenduse segavariandile: eesti poolel integreerida need, kes seda soovivad, ja vene poolel repatrieerida need, kes ei soovi integreeruda. Tööjõu nappus ja sündivuse järsk langus sunnib Venemaad lähitulevikus käivitama mahuka repatrieerimisprogrammi, mis aga laieneb Eestile vaid siis, kui rahvusküsimus lahendatakse vastastikku vastuvõetavatel alustel. Sedakaudu avaneks ka võimalus majandussuhete normaliseerimiseks Venemaa ja Eesti vahel.
§ 15. Eesti rahvusliku majandussektori [8] taandarengu kiire lõpetamine on obligatoorne, sest enamuse inimeste majandusliku olukorra pidev halvenemine viib mingil lähihetkel lojaalsuse katkemiseni ka seda teed pidi. Seda ühest küljest. Teisest küljest ei saa riik, mille majandus on allutatud väliskapitali poolt, olla geopoliitiline vahendaja, tegija maailmapoliitikas.

V MAJANDUS

§ 16. Eesti on filigraanselt tüüpiline majandus- ja välispoliitiliselt uuskoloniseeritud riik [9]. Eestil puudub oma majanduspoliitika, sest praegune valitsuse majanduspoliitika on de facto IMFi ja Euroopa Liidu majanduspoliitika Eestis, ning Eesti välispoliitika on aga USA ja Euroopa Liidu poliitika Eestis. On vältimatult vajalik luua oma arengustrateegia, anda riigile tagasi tema roll kui ainuvõimalik garant riigi arengu ja rahva sotsiaalse kindlustatuse tagamisel.
§ 17. Käesolevaks ajaks on maailm majandusstrateegiliselt grupeerunud neljapolaarseks:
1. uusliberalistlik kapitalism (Lääne arenenud tööstusriigid);
2. Kagu-Aasia rahvuslik protektsionism (Hiina, Jaapan, L-Korea, Malaisia, Taivan, jne);
3. IMFi käsundusstrateegia: kõik privatiseerida, majandus liberaliseerida, hoida eelarve tasakaalus, viia riigi roll miinimumini (valitsusalaks uuskoloniseeritud riigid);
4. survivalism (eelkõige kolmanda maailma nõrgad riigid, mis võitlevad ellujäämise eest, kus majanduspoliitikat on raske üles leida või kuhugi lahterdada).
Eesti asub kolmandas sektoris.
§ 18. Majandusliku ja poliitilise uuskolonisatsiooni lõpetamiseks Eestis tuleb riik viia kolmandast sektorist teise, mis tähendab vältimatult järgmisi kvalitatiivsed meetmeid:
· võtta tagasi liitumistaotlus Euroopa Liiduga;
· lõpetada koheselt IMFi nn soovituste täitmine ning üle minna rahvusliku majandussektori kesksele majanduspoliitikale;
· viia Eesti Panga seadus täpsesse vastavusse kaasaegse eduka iseseisva riigi keskpanga seadusega, muuta Eesti Pank ka tegelikkuses Eesti riigi ja rahva huve teenivaks riigi keskpangaks [10];
· taastada/luua kogu klassikaline pangandusspekter: rahvuslik pangandus (sealjuures esmajoones ühistegelik pangandus ja hüpoteegipank), erinevate georuumide kapitali esindav kommertspangandus, riiklik kommertspank, jne [11].
Kuni kõik ülaltoodud tingimused pole üheaegselt täidetud, ei ole kohaliku elanikkonna rõhuva enamuse (ca 80% elanikkonnast) elatustaseme tõus võimalik põhimõtteliselt.
§ 19. Praeguse olukorra jätkumine viib pöördumatute tagajärgedeni: ELga liitmine, rahvusliku majandussektori lõplik hukkumine, jne, mille vältimatuks loogiliseks lõpuks eesti rahvale oleks oma kodumaa kaotamine, n-ö aborigeniseerumine – uuskoloniseerimisprotsess läheks oma loomuliku lõpuni, toimuks eesti rahva käest territooriumi ülevõtmine. ELiitu astudes muutuks kogu meie rahvuslik rikkus kättesaadavaks EL kodanikele, ning kõik, mis ülesostmist väärt, ostetaksegi ära. Ennekõike maa, sest eestlaste olematu ostuvõime ei suuda ülesostmist takistada. Väikerahvas, kes on kaotanud oma rahvusliku rikkuse, on sellega kaotanud ka kodumaa. Erinevalt sõjalisest okupatsioonist, mis alati kord lõpeb, majandusokupatsiooni kaudu kaotatud kodumaad pole võimalik tagasi saada. Kõik see ongi territooriumi ülevõtmine.
§ 20. Alles peale seda kui Riigikogus saavad ülekaalu iseseisvusmeelsed jõud, on võimalik tuua riigi majandus välja allakäigu keerdest. Selleks tuleb kvalitatiivse miinimumina:
· võtta aluseks kaubandusprotektsionismi puudumine nii impordi kui ekspordi osas, st et Eesti peab rakendama pariteetse väliskaubanduspoliitika;
· muuta välisinvesteeringute poliitikat nii, et poleks võimalikud välisinvesteeringud, mille eesmärgiks on meie siseturu ja ressursi vallutamine;
· lubada välisinvesteeringuid (võimalikult võrdselt) kõikidest geopoliitilistest ruumidest;
· tagada rahvuslikule ettevõtlusele paremad tingimused või siis vähemalt võrdsed tingimused võrreldes mitteresidentide majandustegevusega Eestis, seda nii seadusandluse kui ka ettevõtluskliima osas, rakendada rahvusprogrammide keskne majanduspoliitika;
· iga rahvusprogrammi puhul tuleb otsida võimalust ja kaaluda otstarbekust võtta programmi vundamendiks rahvusvaheline(sed) ühisprojekt(id);
· funktsionaalselt restruktureerida majandusministeerium põhimõttel: väliskaubandus- ja rahvuslike programmide ministeerium.
§ 21. Rahvusprogrammide keskne majanduspoliitika tähendab seda, et rõhuasetus on tehtud (eksport)tootmisele milles iga rahvusprogrammi sisendi moodustab üks rahvusliku rikkuse komponent (või ka mitu üheaegselt), näiteks mets, põld, põlevkivi, geograafiline asend (Ida-Lääne transiidi aspektist kui meie rahvusliku rikkuse üks komponent), jne. Välisinvesteeringute poliitika georuumide tasakaalustatuse printsiip tagab sellise koosluse juures majandusliku uusautarkia, st et tootmise edukat algust ja kulgu ei saa keegi uuskolonistlikel kaalutlustel häirida. Rõhuasetus tootmisele on tehtud lihtsal (tegelikult imperatiivsel) põhjusel, sellepärast et iseseisev tootmine annab keskmiselt kolm korda suurema lisandväärtuse kui allhangete täitmine, ning rahvusprogrammide-keskse majanduspoliitika korral ei sõltu ka kellegi suvast väljaspool riiki. Lihtsustatult võib öelda: majanduslik uusautarkia on rahvusprogrammide keskne tootmine [12] geopoliitiliselt tasakaalustatud välisinvesteeringute keskkonnas.
§ 22. Selleks, et olla majanduslikult võimeline täitma oma rolli geopoliitilise subjektina, tuleb:
· tagasi osta (aktsiate kontrollpakk) raudtee ja infrastruktuuri osas;
· allutada väliskapital rahvuslikele ja n-ö maailmariigi missiooni huvidele, mis aga ei tähenda väliskapitali abistavast rollist loobumist; vastupidi, globaaltegijana on tagatud väliskapitali huvi plahvatuslik kasv kahjustamata seejuures riiki, rahvast ja rahvuslikku rikkust;
· teha seadusandluses eelistusi rahvusvaheliste organisatsioonide, finantsinstitutsioonide, suurte välisfirmade, jne esinduste rajamisel Eestisse;
· normaliseerida suhted kõikide mittevaenulike riikidega.

VI Punctum saliens

Käesoleval doktriinil on täita tähtis ajalooline roll: olla tõendiks selle kohta, et mitte kõik ei läinud kaasa riigi ja rahva mahamüümisega, vale, arguse ja konjunkturismiga, eesti rahva uusorjastamise salakavala plaaniga, et mitte kõikide mõistus ei uinunud.
Juhul kui Eesti riik ja rahvas hukkuvad käimasoleva uuskoloniseerimise ja territooriumi ülevõtmise läbi, siis saab see dokument ka tõendiks selle kohta, et Eesti avalikkust hoiatati õigeaegselt, et pakuti õigeaegselt välja ka optimaalne lahend, võimaldamaks eesti rahval uue eesmärgistuse tekke, sotsiaalse tellimuse tekke.
Tee uuele taasiseseisvumisele saab alata vaid sellest, et lõpetetakse vähimgi toetus erakondadele, mis viivad Eestit Euroopa Liitu, lömitavad välisinvestorite ees, seavad nende huvid ettepoole riigi ja rahva huvidest; et antakse kogu toetus vaid nendele erakondadele, mis asetavad kompromissitult esikohale iseseisvuse, seavad rahvusliku majanduse numbriks üks ning panevad välisinvestorid rahvuslike huvide teenistusse. Objektiivseid takistusi ei ole.
Eesti peab tegema koostööd kogu maailmaga ja mitte inkorporeeruma Euroopa Liiduga, sest Euroopa Liiduga pole võimalik integreeruda. Eesti seisab valiku ees, kas uuesti suurde liitu “vanemate vendadega”, või siis jääda vabaks inimeseks vabas ja iseseisvas, majanduslikult kiirarenevas Eestis kui n-ö maailma Ðveitsis – geopoliitilises maailmariigis. Eesti on erand erandite hulgas. Erandlik on ka Eesti missioon – olla rahuriigiks.
Vabadust me kõrgeks kiitkem! [13]

Vastu võetud Eesti Iseseisvuspartei juhatuse istungil 12.novembril 2001. a.
(Juhatuse liikmete allkirjad)

Allikas: http://iseseisvuspartei.ee/pohidokumendid/doktriin/

1 kommentaari:

Anonüümne 18. märts 2017 02:48  

Tark ja hingekosutav artikkel,samas see on kõik ju ammu teada.Vastu võetud aastal 2001?Kohutavalt palju on aega möödanud ja tulemusi paremuse suunal ju pole? Võimul püsib ikka käputäis rahvareetureid,miljon inimest pole võimelised olnud neid eemaldama või sundima muutma seadusi rahva kasuks.Ahastus tuleb peale mõeldes, et rahval puuduvad tõelised juhid, kes hakkaksid sündmusi REAALSELT muutma. Telemaastik on täis jutumehi, peale jutu lõppemist minnakse koju ja elu läheb samamoodi edasi kui oligi. Kusagil peab ju olema REAALNE väljapääs?

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP