RAHVUSLANE

Rahvuslane

teisipäev, 21. märts 2017

Kas võib loota 1934. aasta riigipöörde hukkamõistmist Riigikogus?

Konstantin Päts (paremal).


Riigikogu õiguskomisjoni esimees ja vabadussõjalaste toetusgrupi juht Jaanus Karilaid on lubanud 1934. aasta 12. märtsi riigipööret tauniva dokumendi viia parlamendi ette. Kuid tundes praegust kartellierakondade antirahvuslikku mentaliteeti, on mõeldamatu, et taoline dokument Eesti Vabariigi 100. aastapäeva eel vastu võetakse, kirjutab vabadusvõitleja ja raamatu “Vapsid” autor Tiit Madisson.

Seoses Eesti Vabariigi 100. sünniaastapäeva tähistamisega järgmisel aastal on mõningates ringkondades tekkinud mõte püstitada Toompeale Kuberneri aeda president Konstantin Pätsi mälestusele pühendatud ausammas. See plaan ähvardab niigi lõhenenud eesti rahvas tekitada veel ühe terava vastasseisu. Kui see mõte tõesti teoks saab, võib see minu arvates koguni rikkuda suure juubeli pidustused.

Propaganda väänab teadupoolest massiteadvust väga tõhusalt, see on meile tuttav ka tänapäevast. 1934. aasta riigipöörde järel, kui ajakirjandus oli suukorvistatud, erakonnad ja parlament laiali saadetud, hakkas riigis juhtuvat selgitama-suunama vastloodud propagandaamet, orwellilik “tõeministeerium”. Mistõttu pole imestada, et rahva hulgas valitses/valitseb arusaamine Pätsist kui õigest ja õiglasest riigijuhist. Tema kritiseerimine on tabu, erinevalt vapsidest-riigipöörajatest, kes väärivad vaid “õigete eestlaste” põlgust. Mõni aeg tagasi ETV-s näidatud saatest “Suud puhtaks” sain ühe Pätsi-aegse vanatädi jutust koguni teada, et Pätsi kritiseerimine on tingitud kommunistlikust ajupesust, mis kinnitab mu eelnevat väidet Pätsi-aegse “tõeministeeriumi” omaaegsest tõhusast ajupesust.
Riigipöörajad: riigihoidja Konstantin Päts ja sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner 24. veebruaril 1938


Meie riigi ajalugu üsna pealiskaudselt tundva kodanikkonna hulgas on suuresti pärast riigivanem Konstantin Pätsi ja kindral Johan Laidoneri 12. märtsil 1934 toimepandud riigipööret toimunud ajupesu tõttu valitsemas arusaam Pätsist kui eksimatust riigimehest, kes valis rahvaga ühise saatuse. Mistõttu teda on näiteks pagulasringkondades koguni peetud märtriks, kes kindlasti väärib ausammast meie parlamendi kõrval, mille ta 1934. aastal tasalülitas (!). Kutseliste ajaloolaste hulgas suhtutakse 1934. aasta vägivaldsesse võimuhaaramisse küll üsna kriitiliselt, kuid samas ei ole nende ajaloolaste sulest ilmunud senini põhjalikumat teaduslikku ülevaadet dramaatiliste 1930. aastate ajaloost, kus oleks ammendavalt arhiivimaterjalide alusel antud nii 12. märtsile 1934 kui ka järgnenud sündmustele objektiivne ajalooline hinnang. Teema vastu on kõrgendatud huvi tundnud dr Jaak Valge, kuid enamus ajaloolasi on käitunud kui “kuldid rukkis”, sest Pätsi-Laidoneri riigipöördele hinnangu andmise temaatika nõuab tänapäevase enesetsensuuri ja poliitilise korrektsuse õhkkonnas omajagu kodanikujulgust. Samas on lähenev Eesti juubel sobiv tähtpäev, mil oleks meie riigi ajalooga teha selge sott – täita ausa sisuga mustad augud ja hallid plekid.

Ilmselt viimati nimetatud põhjusel tuli 7. märtsil Riigikogu õiguskomisjonis arutusele 12. märtsi 1934 Pätsi-Laidoneri võimuhaaramise teema. Mingi õigusliku hinnangu andmiseni siiski ei jõutud, kuigi laiendatud koosolekul tegi ajaloolane Jaak Valge tollastest sündmustest ammendava ettekande, kuid ilmselt kardeti, et “mis meie sõbrad ja liitlased meist küll arvavad”. Arvan, et komisjonilt, mille enamus koosneb kartellierakondade esindajaist (esimees Jaanus Karilaid (KE), Raivo Aeg (IRL), Olga Ivanova (KE), Uno Kaskpeit (EKRE), Küllike Kübarsepp (VE), Hanno Pevkur (RE), Barbi Pilve (SDE), Valdo Randpere (RE), Urve Tiidus (RE), Toomas Vitsut (KE) ja Hardi Volmer (SDE)), oleks olnud palju taolist otsust oodata. Sellesama hirmu sõnastas ajaloolane Andres Kasekamp sama päeva õhtul ETV uudistesaates “Aktuaalne kaamera”: “Et näiteks kui hakatakse vapse, keda peetakse laiemas ilmas paremäärmuslasteks, mõni isegi nimetab fašistideks, kui neid rehabiliteeritakse, te võite kujutada ette, millised pealkirjad on mitte ainult idas, vaid ka läänes.” Globalistist ajaloolane, George Sorose poolt rahastatava Avatud Eesti Fondi nõukogu esimees Kasekamp jättis lisamata, et läänemaailmas tuntakse vabadussõjalasi kui “paremäärmuslasi” ja “fašiste” just tänu tema 2000. aastal Kanadas kaitstud doktoritöö “The Radical Right in interwar Estonia” ingliskeelsetele publitseeringutele.

Vaieldamatult oli Eesti Vabadussõjalaste Liit (EVL) 1933. aasta lõpul ja 1934. aasta algul Eesti populaarseim poliitiline jõud. Vabadussõjalaste karismaatiline juht Artur Sirk veenis peale vabadussõjalaste põhiseaduse vastuvõtmist rahvahääletusel 16. oktoobril 1933 Toompeale võimu võtma kippuvat rahvamassi laiali minema. Seadusi austava idealistina ta lootis, et vabadussõjalased saavad võimu juurde ka igati legaalsel moel – riigivanema ja parlamendivalimiste teel. Selline käitumine, kui teisi poliitikuid hinnatakse oma moraali alusel, maksis vabadussõjalastele, eelkõige Sirgule, valusalt kätte ja võis saatuslikult mõjuda ka eesti rahva edasisele käekäigule. Sest kui EVL oleks demokraatlike valimiste teel pääsenud võimule, siis vaevalt oleks Eesti 1939–1940 ilma vastupanuta alistunud.
Vabadussõjalaste liikumise juhid Artur Sirk ja Andres Larka

12. märtsi 1934 võimuhaaramisest on üsna palju kirjutatud ja üldteada on, et riigipöörde põhjendus, nagu oleksid vabadussõjalased võimu vägivaldsel teel üle võtta plaaninud, ei kannata mitte mingit kriitikat. 16. oktoobril 1933 võeti edukalt vastu vabadussõjalaste põhiseadus (416 378 poolt, 156 878 vastu) ning ka 1934. aasta jaanuaris toimunud munitsipaalvalimistel saavutati hea tulemus, kui EVL sai üle Eesti 21% häältest (eriti edukad oldi suuremates linnades: Tallinn – 48,6 %, Tartu – 47,8 %, Narva – 43,8 %). 1934. aasta aprillis toimuma pidanud riigivanema valimiste toetusallkirjade kogumise kampaania ajal oli 11. märtsiks vabadussõjalaste riigivanema kandidaat kindral Andres Larka kogunud 52 436, asunike kandidaat kindral Johan Laidoner 18 220, põllumeeste kogu kandidaat riigivanem Konstantin Päts 8969 ja sotside kandidaat August Rei vaid 2786 toetusallkirja. Kuna Larka toetuseks anti rohkem toetusallkirju kui tema kolme konkurendi poolt kokku, oli reaalne, et EVL-i kandidaat võis juba valimiste esimeses voorus võita. Mistõttu küpseski Pätsil (kes oli kindral Aleksander Tõnissoni väitel võimu järele haige “kui morfinist morfiumi järele”) plaan vägivaldse riigipöörde abil võim üle võtta, et EVL ei saaks valimiste teel võimule. 12.–20. juunil 1935 toimunud “39 vapsi protsessil” kukkus süüdistus vägivaldsest riigipöördest armetult kokku. Et kuidagigi vabadussõjalaste represseerimist põhjendada, määrati vangimajadesse suletud EVL-i juhtidele kuue kuu kuni ühe aasta pikkused tingimisi karistused – rahu rikkumise eest!


Eeltoodu põhjal oli Pätsi-Laidoneri 12. märtsi avantüür mitte ainult alusetu, põhjendamatu ja põhiseadusevastane, vaid ka eetilis-moraalses mõttes taunitav. Kõik “kartellierakonnad” suhtusid vabadussõjalastesse kui “meestesse metsast”, kes ähvardasid nende senist võimumonopoli tugevalt kõigutada, mistõttu kõik erakonnad toetasid riigipööret. Seetõttu on taoline suhtumine üle kandunud ka praeguste peavoolu poliitikute hulka, sest EVL-i rehabiliteerimist taotleb ju paariana koheldav ja sildistatav, globaliseerumise vastane ja rahvuslik EKRE, kes taunib igati kodumaise rahvusriikluse vastase establishment’i võimutsemise meetodeid.

Õiguskomisjoni esimees ja vabadussõjalaste toetusgrupi juht Jaanus Karilaid on lubanud 12. märtsi 1934. aasta riigipööret tauniva dokumendi viia Riigikogu ette. Kuid tundes praegust kartellierakondade antirahvuslikku mentaliteeti, on mõeldamatu, et taoline dokument Eesti Vabariigi 100. aastapäeva eel vastu võetakse.

Väikese kompensatsioonina rahvusmeelsetele eestlastele mõjub EKRE noorteorganisatsiooni Sinine Äratus plaan püstitada EVL-i juhi Artur Sirgu 80. surma-aastapäeval 2. augustil 2017 Ambla kalmistule monument. Loota jääb, et see plaan ikka teoks saaks ja et ei lasta end mõjutada ähvardustest à la “mis küll meie sõbrad ja liitlased võiksid meist arvata!” Ootame ära…

 Tiit Madisson - 20. märts 2017

Allikas: http://objektiiv.ee/kas-voib-loota-1934-aasta-riigipoorde-hukkamoistmist-riigikogus/

1 kommentaari:

Anonüümne 23. märts 2017 16:28  

Ruukogu võib taunida mida tahes, Eesti ajalugu see ei muuda.

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP