RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 5. mai 2019

Peeter Espak: olla konservatiivne on muutumas progressiivseks ideeks

 Teismeline ja tema vanemad. Pilt on illustratiivne. FOTO: Scanpix/JUSTIN SULLIVAN

Vastandumine progressiivse ja konservatiivse vahel iseloomustab kõige enam kasvõi tavaperekonna sisemist ülesehitust ja arengut, leiab orientalist Peeter Espak.

Inimeste ideoloogilise enesemääratluse või ka eluhoiaku mõõtmiseks on üheks üleüldiselt kasutatavaks lahknevusskaalaks lisaks eristusele parem-vasak kõikjal läänemaailmas iseenesestmõistetavalt kasutusel ka liberaalsuse ja konservatiivsuse telg.

Iga natukenegi maailma poliitiliste arengutega kursis olev inimene ligikaudu teab, mida need terminid tähendavad. Liberaalne, mille sünonüümiks on praeguseks kujunenud termin «progressiivne vasakpoolsus», tähistab eelkõige eriti just noortega seostatavat meelelaadi olla kõikidele ühiskondlikele uuendustele vastuvõtlik ning katsetada uut või vähemalt pidada kõikvõimalikke uuenduslikke ideid ja mudeleid õigeks. Sealjuures vastandudes konservatiivsele ajaloo käigus tekkinud ja loodud mehhanismide ja harjumuste säilitamise soovile või tasakaalukale aeglasele edasiarendamisele keskendunud maailmanägemusele. Eesti keeles on sellise eluhoiaku tähistamiseks kasutusel kaunis sõna «alalhoidlikkus».

Pole kellelegi ka saladus, et tänapäeva läänemaailma «progressiivse» heaolusüsteemi loojaks oli 19. sajandi lõpu Saksamaal konservatiivne kantsler Otto von Bismarck. Olgu tegu tööliste suurenenud õiguste, pensionisüsteemi või üleüldise arusaamaga riigist kui ka nõrgemate eest hoolekandjast uutes linnaoludes, kus külakogukonda, mis oleks oma vaeste või väetite eest ise hoolt kandud, enam ei eksisteerinud – saame kõik need praeguse kapitalistliku maailma heaolusüsteemid ellurakendatuna tuvastada just konservatiivse mõttemaailma juurest.

Vastavaid uuendusi ei viidud ka Saksamaal läbi mitte sooviga «hoolida» vägisi inimestest või «suurest inimarmastusest» lähtuvast impulsist, vaid eelkõige puhtpraktilistest ühiskondlikest kaalutlustest tulenevalt. Valik oli kas ähvardav vaesema rahvastiku verine mäss, mis alates Prantsuse revolutsioonist seisid kõikide Euroopa riikide pea kohal kõikehävitava kirvena, või sotsiaalne reformimine.

Ka keskmisse või kõrgemasse ühiskondlikku jaotusse mitte kuuluvatele inimväärse elu garanteerimine, andes seeläbi vähemalt teoreetilise võimaluse just omaenda isiklike omaduste ja oskuste läbi ka kõrgemale jõuda, oli oma olemuselt tegelikult kontrrevolutsiooniline samm. See 19. sajandi lääne turumajanduslik-konservatiivne alalhoidlik revolutsioon kujundab kogu vaba maailma olemust ja ülesehitust kuni tänase päevani.

Kõik vasakrevolutsioonist lähtunud riigikorraldused, mis on aluseks võtnud aga progressiivse või võitlusliku ideoloogia, vastandades ennast «rõhuvale» või «kapitalistlikule» ühiskonnakorraldusele, on praeguseks katastroofiliste tulemustega täielikult kokku varisenud. Sealjuures võttes sadadelt miljonitelt inimestelt elu ning orjastades vaimselt ja majanduslikult miljardeid. Ainult Põhja-Korea ja Venezuela on veel tõelisel progressiivsel-revolutsioonilisel kursil, kus verised diktaatorid sotsiaalset õiglust mõistmatule rahvale vägivallaga peale suruvad.

Alati on olnud edukad need ühiskonnad, mis ei arene plahvatuslikult, vaid pikkamööda, sealjuures just progressiivsete ringkondade esitatud uusi ideid tasakaalukalt rakendades.

Alati on olnud edukad need ühiskonnad, mis ei arene plahvatuslikult, vaid pikkamööda, sealjuures just progressiivsete ringkondade esitatud uusi ideid tasakaalukalt rakendades. Valides välja need uued ideed ja katsed, mis näivad mõistuspärased ja teostatavad, ning hüljates kõik selgelt nurja läinud utoopilised soovid ja sotsiaalsed eksperimendid, garanteeribki alalhoidlik ühiskonnakorraldus enda edu ja säilimise. «Noored» peavadki uut leidma ja katsetama, et «vanad» saaksid selektiivselt sellest uuest parima ellu rakendada. Kui katkeb vaba ja progressiivse mõtte lend, mandub ka see alalhoidlik ühiskond tervikuna.

Selline pidev vastandumine progressiivse ja konservatiivse vahel iseloomustab ehk kõige enam kasvõi tavaperekonna sisemist ülesehitust ja arengut. Väikese lapse jaoks on elus üheks kõige olulisemaks sooviks omandada kommi, jäätist või mänguasju. Vanemad ja vanavanemad on aga need, kes piiravad lapse ligipääsu neile maailma kõige olulisematele hüvedele tema enda tervise huvides. Sealjuures kindlasti kaalutledes ka rahalisi võimalusi osta kõike, mida laps parasjagu soovib.

Laste teismeikka jõudes muutuvad rõhuasetused, kuid ihad ja kired jäävad alles samadel alustel. Komm ja jäätis asenduvad muude ihaldatud esemetega ning üheks elu keskseks sisuks saab iha vastassugupoole vastu. Sinna juurde lõpuks ka joovastavad joogid või ained, mille katsetamine kuulub pea iga teismelise elu juurde. Ka siin on vanemad need, kes selgitavad, et näiteks esimese armastuse pärast katuselt alla hüppamine ei ole loogiline tegevus, sest varsti tuleb uus.

Keegi peab lastele ütlema, et liigne kanep ja alkohol ei too edasises elus edu ning poppide esemete himustamine ja omamine ei tee sind ühiskonna silmis tugevamaks ega ka paremaks. Ühel hetkel märkavad aga vanemad, et lapsed on kasvanud suureks ja teevad paljusid asju innovaatilisemalt, andekamalt ja produktiivsemalt kui nemad ja nende mugandunud või konformistlik ajastu.

Selle kasvamise protseduuri juures õpivad just vanemad seda, mis on elus oluline ja kuidas luua omaenda lastele paremaid tingimusi nii, et just lapsed oleks õnnelikud. Toimub pidev elu ümberhindamine ja struktureerimine just progressiivseid ja noori ideid ning soove arvesse võttes.

Mõtteroima sooritanud noorte ideoloogiliselt õigele teele tagasi juhatamise asutustena nimetatakse aga juba isegi ülikoole.

Nagu riik on ka perekond – oma olemuselt riigi peegeldus mikrotasandil – eelkõige konservatiivne ehk alalhoidlik nähtus. Ka uuenduslikud ja edasiviivad ideed – olgu teaduses, ühiskonnas või kultuuris – tulevad tihtipeale just noortelt või neilt, kes ei ole vananedes kaotanud lapsele omast soovi uut avastada ja piire ületada. Ehk kartmata ühiskonna hukkamõistu söandavad ette võtta uusi asju.

Kuid nagu ka teaduses läheb suurem osa teooriaid ja katseid luhta, toimib samasugune seaduspära kogu ühiskonnas. Valdav osa välja käidud sotsiaalseid uuendusi, nagu ka inseneriteaduslikke kontseptsioone igiliikuritest või masinatest, mis teevad paekivist sealiha, lihtsalt ei toimi päris elus.

Hullumeelsuse ja geniaalsuse segiajamine hävitaks kogu inimtsivilisatsiooni ning selle takistuseks saabki olla ainult alalhoidlik ühiskonnakorraldus. Geniaalsust ei ole seni õnnestunud mitte ühelgi ühiskonnakorraldusel alla suruda ning uued ja progressiivsed ideed saavad varem või hiljem alalhoidliku riigi või ühiskonna poolt mõistetud ja ka rakendatud. Probleem ongi see, et geniaalsus peab suutma end esmalt tõestada. Ei ole võimalik olukord, kus kogu riik on täis personaalseid ja stabiilseid geeniusi ning Napoleone, kelle kõik uuenduslikud ideed peavad ilmtingimata leidma üldsuse heakskiidu.

Ükskõik kui palju ei saa sellise selekteerimisprotsessi käigus kellegi personaalsed tunded või ihad solvatud, ühiskond peab ja on kohustatud avaldama kõikidele sotsiaalsetele uuendustele vastupanu, sest ilma pika kaalutlemise ja arenguta võib geniaalsuse asemel domineerima hakata hullumeelsus.

Eesti kontekstis on aga täheldatav üks selge anomaalia. Nimelt on EKRE väga mitmete küsitluste järgi kõige populaarsem poliitiline liikumine just noorte seas. Sellise muutuse põhjuseid ei ole vaja ehk kaugelt otsida. Ei ole kellelegi saladuseks, et vähemalt viimased 15 aastat on meie riiklikuks narratiiviks olnud eelkõige progressivism või vasakliberalism. Seda jutlustatakse ja koolitatakse riiklike mehhanismide ja MTÜde kaudu nii varjatult kui avalikult üldkehtiva ja ainuvõimaliku narratiivina.

Sallivus, progressiivsus, multikultuursus, ükskõik milliste vähemuste õigused teha ükskõik mida, liberaalsus, mis selgelt vastandub halvale konservatiivsusele või rahvuslikkusele on hommikune äratussõnum, päevane muinasjutt ja õhtune unelugu, mida jutlustatakse lasteaiast peale kui dogmaatilist religiooni.

Neis progressiivsetes väärtustes kahtleminegi olevat mõtteroim, mille eest peaks noori asuma ümber kasvatama. Mõtteroima sooritanud noorte ideoloogiliselt õigele teele tagasi juhatamise asutustena nimetatakse aga juba isegi ülikoole. Võime ehk ka väita: liberaalsus või progressiivsus ei väljendu tänapäeval enam mitte kui poliitiline ideoloogia (nagu näiteks konservatism oma praktiliste olemusega) oma tõekspidamistega, vaid pigem kui religioosne eluhoiak, mille dogmades kahtlemine toob kaasa automaatse hukkamõistu.

On täiesti loomulik, et just noorte seas tekib sellisele riiklikule propagandale vastukultuur. Noorte seas pole mitte kunagi olnud popp samastada ennast riikliku ideoloogia või dogmaatikaga. Ollakse vastu ju oma vanematelegi mitmetel tasanditel. Olla konservatiivne on muutumas just nimelt noorte meelest progressiivseks ideeks, mis vastandub kujuteldavale ahelais hoidvale riiklikule iganenud ideoloogiale.

Riigi ja kultuuri kestmiseks oleks aga igal juhul hea ja õige just see, kui meie noored jääksid ka edaspidi progressiivseks ning nende vanemad, nagu ka riik, alalhoidlikuks. Olukord, kus noored on üha enam konservatiivid, meie näitlejad ja kirjanikud ning suur osa «intelligentsist» aga varmalt, truualamlikult ja lausa fanaatilis-pugevalt hetke riikliku ideoloogia ööbikud, on kurioosum. Heas ja õiglases riigis peaksid asjad olema vastupidi.




0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP