Tiit Madisson: esimesed tõsised karid uue võimuliidu teel

Koalitsioonikõnelused EKRE, Keskerakonna ja Isamaa vahel. Foto: Scanpix

“Eesti poliitikal silma peal hoidnuna ei julge ma võimukoalitsioonile kahjuks pikka iga ennustada,” kirjutab vabadusvõitleja Tiit Madisson. 

Oma hääle EKREle andnuna pooldasin minagi rahvuskonservatiivide liitumist uue valitsuskoalitsiooniga. Kuigi tähelepanelikult Eesti poliitikal silma peal hoidnuna ei julge sellele võimukoalitsioonile kahjuks pikka iga ennustada. Miks siis?
Esiteks. Loodud koalitsioon on oma olemuselt liialt eripalgeline, nagu tuntud vene kirjandusklassiku Ivan Krõlovi (1769–1844) valmi “Luik, Haug ja Vähk” järgi moodustatud. Julgen väita, et EKRE koalitsioonikaaslased – eriti Isamaa – on pikka aega kuulunud Reformierakonna loodud nomenklatuursesse Süsteemi ja igati nautinud “pumba juures olekut”, kui kasutada rahvalikku väljendit. Korruptiivse Süsteemi liikmena on Isamaa (endine IRL) riigipiruka jagamises korduvalt osaledes igasugustest altpoolt tulevatest, ühiskonda parandada püüdvatest initsiatiividest (mille autoreiks on oma riigi ja rahva tulevikust hoolivad kodanikud) piltlikult väljendades teerulliga üle sõitnud. Loodetavasti on ülearune hakata siinkohal meenutama kõiki poliitilise eliidi ehk establishmendi meie rahvusriiklust hävitavaid ettevõtmisi. 
Reformierakonna loodud ja juhitud Süsteemi kuuludes pole Isamaa-IRL-il tekkinud mingit tõrget

Eesti valitsemisel. On ju praegugi Raivo Aeg justiitsministrina (endise Kaitsepolitsei peadirektorina), Urmas Reinsalu ja Jüri Luik korduvalt ministritoolidel istununa kindlalt kuulunud Brüsseli-meelse establishmendi hulka. Loomulikult nautinud ka vastavaid hüvesid, ilma et sealjuures oleks millegi eest vastutatud.
Ajupesumeedia, mis on paarkümmend aastat igati õigustanud-kaitsnud tagurlikku ja rahvuslikke huve eiravat Süsteemi, ei ole tegutsenud ühiskonna valvekoerana ehk nn neljanda võimuna. Nii nagu peaks olema demokraatlikus süsteemis. Valeliku propaganda abil on kallutatud informatsiooni ja otsese valetamise abil kallutatud “meediausku” paraku üsna rohkearvuline individuaalse mõtlemisvõimeta ühiskonna osa. Sellesse kuulub ka vasakpoolne varesbarbaruslik haritlaskond, multikultistunud elukogemusteta ja rahvustundeta noorsugu, lisaks veel individuaalse mõtlemisvõimeta “uhked ja hääd” rahvuskaaslased, kes on valmis naabrimehel viimased püksidki jalast koorima. Selle seltskonnaga on imelihtne manipuleerida, nagu käimasolev reformikate poolt algatatud (laimu)kampaania on demonstreerinud. 

Käimasolev EKRE demoniseerimise, sildistamise ja laimamise kampaania toimib ikka veel üsna edukalt ja ilmselt jätkub seni, kuni konservatiivide närvid üles ütlevad ja nad loobuvad Eesti ühiskonna õiglaseks muutmise katseist. Sellele osutab ka asjaolu, et EKRE juhid ei suutnud Süsteemi poolt lintšitud Marti Kuusikule (kes ministriks saanuna väljendas soovi kontrollida e-hääletuse turvalisust) kiiresti asendajat leida [artikli avaldamise ajaks on EKRE esitanud ministrikandidaadiks Kert Kingo – toim]. EKRE vastase hüsteeria edukust iseloomustab asjaolu, et ärahirmutatud ühiskonnas ei juleta isegi avalikult tunnistada oma poolehoidu EKREle! Nii kaugele on jõudnud paljukiidetud nn euroopalikud liberaalsed väärtused omandanud Eesti polariseerunud ühiskond!
Olen kindlal arvamusel, et kui koalitsioon ei suuda reformarite ülesehitatud ringkaitselist Süsteemi tõsiselt kahjustada, jäävad meie lootused tõsta riik pea pealt jalgadele vaid ilusaks unistuseks. Seega tuleb meil ilmselt ka leppida sellega, et edaspidigi hakkab rahvusmeelseid põhiseadusest hoolivaid kodanikke jälitama “põhiseaduse kitseks”(!?) loodud meelsuspolitsei, milleks on muutunud Kaitsepolitseiamet. See justkui peaks kuuluma vastse siseministri Mart Helme võimuvaldkonda, kuid kelle reformimiseks on paraku vajalik koalitsiooni üksmeelne toetus, mille saavutamine on kahjuks utoopiline. 

Üks EKRE juhte, rahandusministriks saanud Martin Helme puutuski Süsteemi ringkaitsega praktiliselt kokku, kui püüdis muuta Eesti Rahvusringhäälingut (ERR) poliitiliselt tasakaalustatuks ja selle alusdokumendile vastavaks. Seda katset ei toetanud isegi kumbki koalitsioonierakond. “Kallid koalitsioonikaaslased” vaid itsitasid pihku: las rapivad seda äärmuslikku EKREt, ehk muutub parketikõlbulikuks, kui veendub oma pürgimuste ebaõnnestumises! 

Pealegi puudub EKREl kultuuriministri portfell, et saaks seda Süsteemi kuuluvat ja kodanike ajupesuga tegelevat maksumaksja palgal olevat Rahvusringhäälingut administratiivsete vahenditega korrale kutsuda. Seetõttu võivad EKRE vastast viha pritsivad marksistlike vaadetega Tralla-taolised propagandistid ohtu kartmata oma sappi rahvuslaste peale välja valada ja poliitilisi oponente edasi rünnata. Harjuda tuleks ilmselt sellegagi, et 1987.–1991. aastal taasiseseisvusliikumises osalenuid sildistavad ülikõrge isikliku egoga wimbergid “elus pettunud vanameesteks”.

Keskerakonnaga näis EKREl opositsioonis olles koostöö igati sujuvat. Peale seda, kui Edgar Savisaare poliitikasse toodud “broilerid” oma invaliidistunud liidri üle parda heitsid (saades seeläbi parketikõlbulikeks), muutus Keskerakonna poliitika kardinaalselt. Täielikult loobuti kõigist oma senistest poliitilistest põhimõtetest. Poliitika jälgijana leian siiski, et kindel kokkupuutepunkt EKREl ja Keskerakonnal näib siiski olevat: seni mujal maailmas ebaturvaliseks peetud Reformierakonna valitsemise ajal sisse seatud e-hääletuse äralõpetamine, mida peaksid toetama mõlemad parteid ja ilmselt ka kolmas koalitsiooni osapool. Paraku on olnud keeruline infotehnoloogia ministrit (kelle kompetentsi peaks e-hääletuse probleem kuuluma) kohale määrata. Sest keegi ei soovi ennast ja oma peret kartellimeedia laimukampaania sihtmärgiks seada, nagu juhtus Marti Kuusikuga.

Kuna olen oma teadliku elu jooksul võidelnud ebaõigluse vastu, siis läks mulle hinge 26. novembril 2018 EKRE meeleavaldusel toimunud eurosaadiku Indrek Tarandi SDE juhtkonna juuresolekul korraldatud räige provokatsioon, õigemini meie “eliidi” ja ajupesumeedia reageering sellele. Sellega tõestas Süsteem veelkord oma ebaadekvaatsust, osutades oma taipamatust, mis ühiskonnas tegelikult toimumas on. Kas tõesti pidid lausa sajad tuhanded neti- ja telejälgijad uskuma oma silmi või seda, kuidas “eliit” neid laialt nähtud sündmust uskuma sundis?

Selle asemel, et üle aegade kõige jälgitum intsident ehk sulaselge provokatsioon summutada või maha vaikida, alustas siseministri ametisse saanud usin rahvusriiklust vihkav sots Katri Raik hoopis politsei mõjutamist meelepärases suunas. See demonstreerib veelkord, et Süsteemi koondunud establishment ei suuda oma mullis elades arugi saada, mis ümberringi toimub. Kahjuks minule tundub, et Süsteemi koondunud nomenklatuur naudib oma karistamatust ka uue valitsuse ajal.
Põhja ringkonna prokurör Alar Lehtmets on uurimise käigus tunnistanud, et “oma seisukohti kaitstes vägivalla kasutamine on lubamatu”. See, et Süsteemi asjapulkade (eesotsas Brüsselist meid valitsema saadetud mittelegitiimse presidendiga, keda keegi valinud ei ole) poliitilise hinnangu alusel ei pidanud prokuratuur vajalikuks “ohvri” ehk provokaatori tegevust isegi uurida, näitabki poliitilist tellimust teostava organi kallutatust. Taoline tegevus näib jätkuvat ka vastse koalitsiooni justiitsministri Raivo Aegi valitsemise ajal. Mõtlemisvõimeliste õiglusest hoolivate kodanike ees ei ole see loomulikult märkamatuks jäänud. Ajades väärikatel kodanikel vere keema ja süvendades veelgi vastasseisu mõtlemisvõimelise, õiglusest hooliva kodanikkonna ja “eliidi” ehk poliitilise ladviku vahel.

Pärast seda, kui Tarandi kallal “vägavallatsenud” mehed olid sunnitud provokaatorilt andeks paluma ja 2000 eurot maksma, loeti kohtuasi lõppenuks. Kas sellega saavutati õiguslikult lõhkikäristatud ühiskonnas õiglus ja rahu? Vaevalt küll. Mõlemad süüdistatavad, aktiivselt Eesti iseseisvuse taastamisel osalenud rahvusmeelsed kodanikud küll vangimajja ei sattunud, kuid alanduseks oli see protsess mitte ainult neile. 

Sellised sündmused juhtuvad ajal, kui hakkasime äsja lootma, et õiglus ja õigus Eesti Vabariigis taastatakse. Kui aga EKRE vajab oma toetajate abi, andku teada! Paneme kollased vestid selga ja koguneme tänavaile rahvuslippude alla oma meelsust avaldama!

Allikas: https://objektiiv.ee/tiit-madisson-esimesed-tosised-karid-uue-voimuliidu-teel/