RAHVUSLANE

Rahvuslane

teisipäev, 28. detsember 2010

ERSP KODULEHELT: Rahvuslaste väljavaadetest tulevastel valimistel


”Rahvuslane” ja ”iseseisvuslane” on nimetused, millel ei tahaks siinkohal hakata vahet tegema, lähtun sellest, et õige rahvuslane saab olla ainult niisugune isik, kes kõikumatus usus edendab oma rahva iseseisvat riiki – rahvusriiki. EIP pikaajaline esimees Vello Leito on püüdnud rahvuslase nimetust monopoliseerida, nimetates paljusid teisi ”pseudorahvuslasteks”. Eks tal mõnes suhtes ole õigus ka, sest lugedes Terve Mõistuse Sündikaadi kirjutisi, võib veenduda, et härrade Helmede loodud Rahvusliku Liikumise näol on tegemist pigem nn. judeokristliku kui eesti rahvusliku liikumisega. Internatsionaalse sionismi kiitmine ei saa edendada eesti rahvuslust ega pälvida tõsieestlaste toetust.

Rahvuslaste jõud peaks olema Eestis tõeline opositsioon, kui nad oleksid suutelised koostööd tegema. Peaksid – aga... kas neid siin passiivsuse tõotatud maal on selleks piisavalt? Riigivõim on rahvuslastest jagu saanud juba ette, seda nullides võimaliku opositsiooni registreeritud erakonnad.

Peatuksingi siinkohal nendel kahel erakonnal, mis mõlemad on oma programmi poolest rahvuslikud erakonnad ja millest mõlemast on mul siseinfot.

Põllumeeste Kogu olgu siinkohal loetud rahvuslikuks erakonnaks, kuigi programmis rõhutab ta seost EV riigireetur nr ühega – Konstantin Pätsuga. Põllumeeste Kogu-Vabaduspartei on aastaid üritanud liituda teiste erakondadega, mille põhjuseks on ilmselt juhtkonna kõrge vanus. Liituda on tahetud Isamaaliiduga, EIP-ga, Demokraatidega... Viimane ühinemine otsustati teha uue ERSP-ga aasta tagasi. Lepiti kokku, et ERSP liikmed esitavad liikmeks astumiseks PK-le avalduse ja ERSP-lased moodustavad PK-s oma fraktsiooni. Nii liitusin minagi. Ent PK juhatuse vanakestele omaselt algas peagi tagurpidi sõudmine.

Juba juunis otsustati ERSP-lased välja visata, ettekäändeks toodi, et (hr juhatuse liikme hr Kochi koostatud) liikmeksastumise avalduse blankett polnud kehtiv, kuigi just selle alusel oli uued liikmed vastu võetud. Esimeheks tõsteti invaliid (mul ei ole invaliidide vastu midagi, kuid arvan, et ühiskonna asjade üle otsustama ehk poliitikas osalema tuleks valida neid, kes ühiskonda ülal peavad, mitte neid, kes ühiskonna toetada on), kes asus vanakeste toel erakonda ruineerima.

Kellelt sai uus esimees tellimuse PK põhja lasta? Vanalt juhatuselt? Kapolt? Igaljuhul on ta PK ilusti tulevastelt valimistelt nullinud, sest registril ja kohtul on hulk tööd selle selgitamiseks, kes moodustavad erakonna seadusliku juhatuse, sest juhatusi on hetkel kaks. Toompea ekskommunistide klikk võib rahulikult magada – vähemalt enne valimisi PK raugastunud ätid invaliidi juhtimisel neid ei ohusta.

Eesti Iseseisvuspartei – kas võiks ühele erakonnale veel positiivsemaid mõtteid tekitava nime valida? Vaevalt. Aga miks ei ole see erakond rahvuslaste poolehoidu võitnud? Miks ta on kord korra järel valimistel põrunud või on osalemine lausa ära jäänud. Vastus on lühike: Vello Leito.

Mul oli ”au” olla Iseseisvuspartei juhatuse liige ajavahemikus jaanuar 2007 – aprill 2009. Juhatus oli kokku pantud meestest, kes Leitole ustavad, kuid kellest enamus oli oma nõusoleku andnud teatades, et erakonna jaoks tal aega eriti ei jätku. Selline passiivne ja ohutu juhatus oligi esimehe jaoks ideaalne. Kui mind 2007. aasta jaanuaris juhatusse valiti, viibisin Hispaanias. Juhatusse oli teisigi kandidaate ja kohale oli kutsutud ka Tiit Madisson, kuid paljusid saabunuid ei lastud isegi koosolekusaali. Noh, juhatus valiti ja ta käsutati mitmel korral Tallinna, sest parlamentivalimised olid ees. Leitole tüüpiline oli seegi, et veel veebruari teisel nädalal kutsuti juhatus Tallinnasse kokku, et arutada erakonna valimisstrateegiat. NB! Valimisteni oli jäänud vähem kui kuu ja kampaaniaks raha polnud.

Tulemus valimistel oli loomulikult nii kehv kui olla saab, hääli saadi vähem kui erakonnas liikmeid (see ei ole tegelikult väga üllatav, sest paljud ei tea, et on erakonna liikmed). Vasakpartei põrus samuti ja selle esinaine Sirje Kingsepp teatas kohe valimistele järgnenud päeval oma tagasiastumisest. Selline käitumine kuulub nn. demokraatlike käitumiskommete hulka. Mida tegi aga Leito? Jätkas erakonna ”juhtimist”... samal kursil. Mai teisel poolel oli taas erakonna juhatuse koosolek. Viimase punktina päevakorras oli esimehe valimine. Kui nii kaugele olime jõudmas, tungisid Leitoga kooskõlastatult tuppa telekaamerad ja nii jäi päevakorrapunkt käsitlemata.

Vahele tuli suvi ja sügis ja talv... Kas teisi kandidaate esimeheks oleks olnud? Jah ja ei. Kuid olukorras, milles erakond igas suhtes aastaid miinustes viibib, oleks suvaline uus esimees vähemalt uusi tuuli ja elevust toonud. Olin esitanud Leitole nelja silma all esimeheks Kaido Nõmmikut, meest, kes erakonna välitöödest suurema osa tegi. Leito vastus – ei mingil juhul, ei sobi, ei saa hakkama. Ülekohtune hinnang, sest ilma Nõmmiku aktiivsuseta poleks erakonda registriski olnud. Nii on juhitud EIP-d edasi, vahepeal on rikutud oma põhikirja jättes suurkogu kokku kutsumata. Kui kokku ei kutsuta, ei tule päevakorda ka esimehe valimine...

Aeg läks edasi ja 2008. a. sügisel kogunes erakonna juhatus taas igasuguseid asju arutama mille hulgas oli ka oma kandidaat tuleval kevadel toimuvatel europarlamendi valimistel. Oli vist november. Esimees tegi ettepaneku, et erakonna esinumbriks võiksime küsida Põllumeeste Kogu juhatuseliiget, tuntud nõukogudeaegset dissidenti, kindlasti üle Eesti tuntud nime. Ettepaneku vastu tõusis mitu häält. ”Erakonnale oleks hukatuslik, kui esinumbriks valitaks pede!” Kuna esimees kuulis võimaliku kandidaadi kohta sellist kahtlust esimest korda, esitas ta, et kõigepealt ta küsib isiku käest, kas too on ”pede”. Rahu majas. Kuni veebruaris said juhatuse liikmed ajalehest lugeda, et mainitud isik on andnud oma nõusoleku kandideerida valimistel EIP esinumbrina. Esimehe käest küsiti, kas ta oli küsinud, kas isik on ”pede”. Ei olnud. Siis rulliski juhatus esimehest üle, valimistele taheti minna oma jõududega ning kõik lõppes nagu ikka – valimisteeelsel päeval teatas erakond, et boikoteerib valimisi. Vikipeediast saame lugeda: ”Vaatamata algsele plaanile osaleda, osutus 2009. aasta Euroopa Parlamendi valimiste osalemine EIP jaoks liiga kulukaks. Raha otsustati säästa sama aasta kohalike omavalitsuste valimise ajaks”. Vist kedagi ei üllatanud, kui ka kohalikeks valimisteks raha ei jätkunud ja EIP ei osalenud ka nendel.

Olen teisel saidil varem jälginud, kuidas EIP rahastamine kokku kuivab. Erakond on selles mõttes ehtne rahvaerakond, et juhatuses on täiesti tavalised inimesed, igasugu rikkureid, kongusninasid-oimulokke, kellumehi seal ei ole. Sellest võib juba loogiliselt järeldada, et erakonnal ei ole raha ja seda tulebki ainult juhatuse liikmete taskutest. Omaaegne härrasmehelik kokkulepe EIP-s oli, et iga juhatuse liige toetab erakonda igakuiselt 200 krooniga, kuni see summa tõusis 300-le. Juhatuses oli vahepeal koguni 12 liiget ja kogutav summa oleks isegi midagi võimaldanud... kui seda oleks makstud. Kuid toetust on maksnud harvad, enamus pole seda mitu aastat tasunud. Ajal, mil ise juhatuses olin, olid põhilised toetust maksvad juhatuse liikmed peale mu enda professor Paemurru ja Leito ise. Kuid tegelikkus erineb sellest, mida EIP kodulehel Aruandluse all toodud, sest vähemalt tollal võttis Leito arvelt välja umbes sama palju kui sinna pani ja see raha arvelt väljaliikumine Aruandluses ei kajastu. Täna paistab rahastamine olevat muutunud prof Paemurru ja Kaido Nõmmiku erahobiks. Miks ma sellest õnnetust erakonna rahastamisest kirjutan? Lihtsalt seepärast, et samas kui on selge, et erakonda ainuüksi juhatuse taskust rahastada ei saa, on selge ka see, et tekib küsimus: mida kujutlevad inimesed ennast poliitikas tegevat, kui oma erakonna toetuseks üldse raha välja ei käi? Kui raha ei ole, siis ei ole! Ka sellisel juhul on poliitika mängimine täiesti mõtetu ja see tuleks jätta Toompea ekskommunistide omavaheliseks liivakastimänguks. EIP ei ole ka tulevastel parlamendivalimistel arvestatav jõud, kuid põhiline näikse ”juhile” olevat hoopis see, et kui tal augustis sünnipäev, saaks ta seda tähistada erakonna esimehena – see on tema tähtsaim liivakastimäng.

Kuna ei taha ka teha sellist järeldust, et Vello Leito oleks totaalselt võimetu erakonda juhtima, teen järelduse, et EIP ei ole tõsiseltvõetav tulemustele suunatud erakond, vaid praeguse võimu projekt iseseisvusmeelne opositsioon ära nullida kogudes erakonna ridadesse noori rahvuslasi, kes jäävad lootma tegevusele, mida ei tule.

Kokkuvõteks ehk see, et rahvuslasi kui poliitilist jõudu Eestis pole ja ekskommunistidel opositsioon puudub. Kas on usutav, et rahvuslased on ennast ise nullinud? Või on selles rezhissööriks olnud Toompea ekskommarid oma meelsuspolitseiga, kelle makstud pisiraha eest on nii mõnigi kehvik nõus kasvõi oma hinge müüma. Olgem realistid. Euroopa Liidu Eesti-nimelisele provintsile ja selle Toompea omavalitsusele keskenduda ja aega raisata ei maksa. Lahenduseks on koloonia soojal maal.

RT

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP