RAHVUSLANE

Rahvuslane

teisipäev, 21. detsember 2010

MATTI ILVES: EESTI VABARIIK OLI SOTSIAALKINDLUSTUSE- JA HARIDUSPOLIITIKA VALLAS PRAEGUSEST EL´U PROVINTSIST KAUGEL EES

Esimest iseseisvust oli meil kõigest 20 aastat, kuid selle ajaga jõudis Eesti Euroopas esirinda nii töö-, sotsiaalseadusandluses kui ka koolikorralduses. Paljud riigid nägid Eestis endale eeskuju.
Kuhu on aga jõudnud postsotsialistlik kommunistide poolt valitetav Eesti nüüd, samuti 20. aastaga?
Eesti on sotsiaalpoliitika vallas Euroopas üks viimaseid. Meil läheb tühja kõhuga magama umbes 20 000 last, 60% pensioniealistet elab vaeselt või siis vaesuse piiril; paljud pered elavad viletsuses ja peavad arvestama,et kas peale kommunaalmaksete tasumist veel raha söögiks jätkub. Ülisuurest töötute arvust ma siinkohal ei hakka rääkimagi.
Arstiabi, hoolimata haigekassasüsteemist, on haletsusväärses seisundis ja ei rahulda kaugeltki inimeste vajadusi, rikastel muidugi probleeme ei ole, nad lihtsalt ostavad ennast ravijärjekordadest mööda st.- ravivad ennast raha eest. Eriti halb on olukord hambaarstiteenuste kõrgete hindadega, mis muudab paljudele selle kättesaamatuks.
Koolikorraldus on allpool igasugust kriitikat ja ei arvesta üldse poisslaste vajadustega. Selle tagajärjel kõrgkoolides õpib kaks korda rohkem naisi kui mehi.

Kuidas oli aga olukord Eesti Vabariigis? Toon selle paremaks mõistmiseks väljavõtted Boris Tsenov´i raamatust "Eesti rahva lühiajalugu":
Aastal 1931 esitatud tööstustööliste seadus oli tollal väga ajakohane ja eeskujuks isegi vanadele tööstusmaadele, hõlmates nii töölise kaitset, tema majanduslikku edukust ning sellega üheskoos ka maa tööstuslikku- majanduslikku arengut. Sellekohaselt sidus töölist ja tööandjat leping, mis haaras mõlemapoolseid õigusi ja kohustusi.
Pandi kehtima 48-tunnine töönädal, 8 tundi päevas. Korraldati töölistele sobivad töötingimused tervishoiu, töökaitse, esmahabi jm. alal. Reguleeriti ületunnitöö, harilikult 50% kõrgema tasuga. Öötöö oli lubatud ainult pagaritööstuses ja vahetustega töötavates käitistes. Töölistel oli streigiõigus, mida aga herva kasutati, siis ka ainult majanduslikel põhjustel. Pühapäevad tunnistati töövabadeks, välja arvatud erijuhtumid, samuti riiklikud ja kirikupühad, kokku umbes 15 päeva aastas. Tasuline aastapuhkus oli üks kuni kaks nädalat, tavaliselt kaks. Suuremas osas Euroopas see seadus veel puudus.
_____________________
Naiste, alaealiste ja laste kohta kehtisid eriseadused, samuti töötajate kohta erasektoris, metsa- ja põllutöölistel ning merel. Naistel oli raske töö keelatud, raseduse ajal oli neile kohaldatud teatav kaitse ning töökeeld 4 nädalat enne ja pärast sünnitamist.
Naistel ja alaealistel oli keelatud tervist ohustavates käitistes, lastel alla 14 aastat oli täielik töökeeld, ka kooliõpilastel 14.-18. eluaastani. Äriteeniatel linnas oli 8-tunnine ja maal 9-tunnine ning kontoriametnikel 7-tunnine tööpäev.
Riigi- ja omavalitsusteenistujatele ja -töölistele kehtisid eriseadused, mis hõlmasid nende kindlustuse, perekonnaabiraha, puhkuse, haiguskindlustuse, hoolekande ja pensioni. Need korraldused olid musternäidiseks sotsiaalses seadusandluses. Tavaliseks tasuliseks aastapuhkuseks kujunes 2 nädalat pärast aastast teenistust, 3 nädalat pärast kolmeaastast ja 4 nädalat viieaastast teenistust.
Põllumajanduses olid seadused esialgu visad tulema. Võttes arvesse põllutöö hooajalist iseloomu, määrati maksimaalseleks tööajaks suvel 13 tundi päevas, talvel vähem, millega keskmiseks tööpäevaks põllunduses kujunes 9 tundi.
_____________________
Sotsiaalkindlustuse kaks peaala, haigus- ja tööõnnetuskindlustus, olid kaetud vastavate seaduste ja määrustega. Tööstustöölistele oli kindlustus sunduslik. Haigekindlustus oli korraldatud haigekassa kaudu, mitmetel tööstusharudel olid omad haigekassad.----
Haigekindlustus andis liikmeile täieliku või osalise arstiabi, hamba- ja silmaravi, haiguspuhkuse 1/2-2/3 keskmise töötasuga, sünnitusabiraha 6 nädala jooksul poole palgaga, matuseraha 20-30 päevapalgaga. Kindlustus kandis ka töölise pensioni perekonnaliikmeile.----
Üldiselt - Eesti sotsiaalseadusandlus jõudis kähku Euroopa tasemele ja mõnest küljest isegi ületas selle. Praegugi näib see olevat väärt omaksvõtmist.
_____________________
Esialgu 1919.a. kehtima hakanud 4-aastane sunduslik algkooliharidus viidi järk-järgutt 6-aastasele. Õppetöö algas harilikult 8-aastaselt ja lõppes loolikursuse lõpetamisel või 16-aastaselt. ei olnud harulduseks, et Vabariigi algul esines algklassides 15-16-aastaseid. Kuueaastasele algkoolile järgnes viieaastane gümnaasium. See oli haridustase, mille poole pürgis nii töölise kui talupoja perekonnavõsu ning mis tegi eestlase üheks haritumaks maailmas. Õppetöö gümnaasiumis oli tasuline ja nõudlik - õpilasi jäeti isegi "istuma". 1934.a. statistika järgi oli Eesti rahvastikust vaid 2% kirjaoskamatuid. Kogu koolisüsteemi tarvis loodi kiiresti vajalikud õppe- ja käsiraamatud.
Janu hariduse järele tekitas iseseisvuse teisel aastakümnel haritlaste üleproduktsiooni.
_____________________
Eesti hariduselus algas uus periood 1934/35. kooliaastal. Sundusliku 6-klassilise algkooli vanusepiiriks määrati 14 aastat. 4. klassi järel oli võimalus alustada võõrkeeltega või astuda uude keskkooli.
Keskharidus hõlmas 8 aastat, alates, algkooli 5-ndast klassist: 5-aastane keskkool ja 3-aastane gümnaasium või 3-aastane kõrgem kutsekool. 5-aastane keskkool oli kahesugune: progümnaasium ja nn. modernkool. Progümnaasium haaras õpilase kooliaastad 5. kuni 9., algusega pärast 4. algkooliklassi lõpetamist. Modernkool (rajatudaastal 1937) oli 3-aastane, baseerus 6-aastsele algkoolile, s.o. hõlmas õppeaastad 7 kuni 9. Koolis oli teine võõrkeel vabatahtlik. Modernkool leidis head vastukaja ja seda rakendati hiljem eeskujuna ka Soome ja Rootsi koolides.
_____________________
Erilise koolitüübina tekkis linnades aastast 1920 kultuurhridusasutus "Rahvaülikool", mis andi silmaringi avardavaid ja kutsemeisterlikkust täiendavasd teadmisi. 1-2 aastane koolikava sisaldas üksikloenguid ja loengusarju.
_____________________
Vene süsteemis puudus koht kutseharidusele, esines vaid mõningaid kaubanduskoole. Vastavalt argielu nõudeile loodi koolisüsteemis uus haru - kutsekoolid. 1934.a. ja 1937.a. määrusega jaotati kutsekoolid nelja liiki: põllundus-, tehnika-tööstus-, kommerts- ja kodumajanduskoolid. Merekoolid, haigla personaalikoolitus ja treening jne. kuulusid samuti kutsekoolide võrku. Koolid omakorda jagunesid kesk- ja kõrgemasse klassi.
Kutsekoolide keskharru (1- kuni 4-aastase kursusega) pääses 6. algkooliklassist. Koolid treenisid õpilasi peamiselt praktilisteks töödeks.
Kutsekoolide kõrgemasse harru võeti õpilasi oma keskklassist või keskkoolidest. Koolide kursus kestis 3 aastat, s.o. sama kaua kui gümnaasiumis. Õppetöö toimus agraar-, aiandus- ja metsatehnikumides, kommertsgümnaasiumides ja kõrgemas kodumajanduskoolis.
Kooli lõpetanu sai erialadiplomi, näit. agraartehnik, maamõõtja, büroo- või kontori-juhataja, ärijuht, teatad ala nõuandja või eriteadlane jne.----
1938/39 õppeaastal oli Eestis 60 tehnilist tööstuskooli 6 508 õpilasega ning kokku 177 kutsekooli 13 000 õpilasega.

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP