RAHVUSLANE

Rahvuslane

esmaspäev, 25. august 2014

Mis mõtted tekivad, kui ütlen „Õpilasühistu“?



Tänases Ühistulehes käsitleme esimese Eesti Vabariigi aegse õpetaja Karl Kideri teose „Vestlusi ühistegevusest“ 19. ja 20. peatükki, mis selgitavad üht omapärast ühistegevuse vormi – õpilasühistut ehk õpilaskooperatiivi. Sellist ühistegevust täna Eestis ega mujal Euroopa Liidus palju ei kohta. Kui maailmas toimuvaid protsesse objektiivselt hinnata, pole selles faktis tegelikult midagi imekspandavat.
Tänane noorte ühistegevus on pigem koondatud organisatsioonide alla, mida nimetatakse õpilasomavalitsused ja nende liidud, noorte liidud, vahetusõpilaste- ja üliõpilaste programmid, noortekeskused, üliõpilasesindused, noorteparlamendid, integratsiooni- ja võrdõiguslikkuse seltsingud, õpilasfirmad, noortekogud jne jne. Nimetatud asutuste sisuks on peamiselt nende täiskasvanud „õdede ja vendade“ – parlamentide, parteide, ametiühingute, esindusliitude, MTÜ-de jne – tegevuse matkimine. Ka õpilaskooperatiivid ja –ühistud endisaegses Eestis matkisid täiskasvanute ühistuid ning seltse. Eestit on kodanikuühiskonnaks nimetatud nii täna kui toona ja ka vahepealses nõukogude riigis. Eks see ole ju defineerimise küsimus ja las igaüks mõtestab kodanikuühiskonna ja selle juurde kuuluvate organisatsioonide mõistet lähtuvalt talle teadaolevast infost ning tõekspidamistest.
Käesolevaga toon teieni aga Karl Kideri mõtteid õpilaskooperatiividest. Selguse mõttes teen seda veidi tänapäevastatud sõnastuses, et asja sisu ei läheks kaduma. Hea lugeja saab siis ise otsustada, milles seisneb praeguste ja toonaste noorteühingute vahe, kes on kasusaajateks, milles väljendub konkreetse noorteühingu vormi loodav „toode“ ning kas ja milline kodanikuühiskonna vorm väärib edasiarendamist.
Erilist tähelepanu soovin juhtida leheküljel 3 toodud toonase õpilase Hilda Tamme mõtetele ühistegevusest ning riigikodaniku rollist ja vastutusest. Sellega esitan väljakutse lastevanematele, õpetajatele ning koolide huvijuhtidele – võtke järgmise lastevanemate koosoleku päevakorda järgnevate küsimuste selgitamine: Mis kasu võiks meil olla sellest, kui asutame oma koolis õpilasühistu? Millistes valdkondades saaks meie õpilasühistu tegutseda? Kuidas mahutada see mõistlikult õppekava raamesse? Mõistlike plaanide korral rakendan ka oma nõu ja jõu nende elluviimise toetamisele.
Nüüd aga, jälgigem diskussiooni!

Andro Roos
Tartu Hoiu-laenuühistu juhatuse esimees, teadusmagister


Õpetaja diskussioon õpilastega õpilasühistu teemal

Õpilased: Kui otsustame luua ettevõtte või ühistu, on esimeseks küsimuseks, kust saame asutamiseks tegevuskapitali, mille eest ostame kaubad ja katame esialgsed kulud?
Õpetaja: Esialgne tegevuskapital koguneb osamaksudest.
Õpilased: Kui suur peaks olema osamaks, see tuleb meil enestel otsustada, seda põhikiri ei ütle?
Õpetaja: Meie õpilaskooperatiivides on osamaks väga mitmesugune. Mõnedes on ainult 10 senti, teistes 1 kroon. Tuleb ette igasuguseid osamaksu suurusi nende kahe arvu vahepiirides — 25 s., 50 s. jne.
Peame loomulikuks osamaksuks määrata vähemalt 50 senti või 1 kroon. Hoolekogus või vanematekogus tuleb kooperatiivi mõte võtta selgitamisele, siis ei tule vastuseismisi ega arusaamatusi. On kasutatud niisuguseid mooduseid, et hiljem, kui on kogunenud ülejääkidest küllaldane kapital tegevuseks, makstakse osamaks tagasi. Teine moodus on — vanem maksab koolitarvete ostuks teatud summa ette. Selle summa arvel hakkab laps kohe saama tarbeid. On makstud summa ära kasutatud, makstakse uus summa jne. See sünnib, kuni ülejääkidest ehk jooksvast kasumist jällegi on kogunenud tarvilik tegevuskapital. Kolmas moodus on — õpetaja annab esialgse tegevuskapitali laenuks, kuni ta ühistu jooksvast tegevusest tekkivatest ülejääkidest saab selle tagasi.
Soovitakse siiski asja korraldata nii, et osamaks oleks makstud õpilaste poolt, nagu seda nõuab põhikiri. Õpilane peab õppima hindama osamaksu ja osakapitali tähtsust, mitte neist kuidagi lohinal ja hooletult mööda pääsema. Samuti on lugu ka teiste kapitalidega. Ärgem unustagem, et õpilaskooperatiiv – see on riik/ühistu miniatuuris. Tähtsam kui otsene majanduslik kasu on õpilasühistu kasvatuslik külg ja õpilaste varustamine praktiliste kogemustega. Kooperatiivi asutamine jääb siit peale omaette tööks, mis hargneb järk-järgult. Kui ühistu asutatud, jätkub praktika jooksva tegevuse korraldamisega.
Lähme nüüd tagasi oma ülejäägi ja kokkuhoiu juurde. Oletame, et meil kooperatiiv juba töötab ja kauplemine on käimas. Igapäev teeme sealt oma vajalikud ostud koolitarveteks. Iga ost annab meile väikese osakese kokkuhoidu, mis jääb kooperatiivi kassasse, kuni kevadeks kasvab ilusaks summaks. Kuidas siis kasutame lõpuks seda ülejääki?
Õpilased: Ülejäägiga talitame nii, nagu põhikiri käsib.
Õpetaja: Tõsi küll, põhikirja järgi jätame 20% kasumist tagavaraks, kuni see kasvab tegevuskapitali suuruseks. Siis ei tarvitse me enam jätta tagavaraks. Aga mis teeme 80%-ga?
Õpilased: Sellest võib osa liikmete vahel ära jagada, osa jääb õpilaste ühisalgatuste toetamiseks.
Õpetaja: Suurte ühisettevõtete põhikirjad lubavad liikmetele ülejäägist maksta mitte üle 8% osamaksu pealt. Kui meie osamaks on 1 kroon, siis saaksime paremal juhul selle pealt ülejäägist 8 senti. Seda võime meiegi teha, kui ülejääk lubab ja kui üldkoosolek seda nii otsustab. Seda nimetatakse jaotatavaks kasumiks. Peale selle näeb põhikiri ette ostupreemia. Kes on kuulnud, mis asi on ostupreemia ehk — nagu teda veel nimetatakse — ostuboonus?
Õpilased: Ostupreemia on väljamaks liikmetele, samuti kasumist ehk ülejäägist vastavalt ostusummadele.
Õpetaja: Seletame seda kohe arvudes. Oletame, et meie kasum on 20 krooni. Sellest läks reservi tagavaraks 20%, s.o. — 4 krooni. Järel on 16 krooni. Meil on sada liiget, igaühe osamaks 1 kroon, kokku osakapital 100 krooni. Jaotatavaks kasumiks 8% osamaksu summast = 8 krooni. Veel on järel 8 krooni. Selle võib üldkoosolek määrata nüüd ostuboonuseks. Kõik liikmed kokku on ostnud kaupa 200 kr. eest. Jagamata ülejääki oli meil veel 8 krooni. Sellest jätkub nüüd ostusumma iga ühe krooni peale 4 senti ehk — 4% ostusummast. Oletame, et üldkoosolek otsustas kõik 8 kr. ostupreemiaks välja maksta. Kes on ostnud 2 krooni eest kaupa, see saab 2 x 4 senti = 8 senti. Kes on ostnud 3 krooni eest, — saab 3 x 4 senti = 12 senti. 5 krooni eest ostja saab juba 20 senti jne. Mida suurema summa eest keegi on ostnud kaupa, seda enam ta saab raha ostupreemia näol. See tähendabki — vastavalt ostusummale. Mida suurem ost, seda suurem preemia.
Vaatame nüüd, kuipalju saab meie arvestuse kohaselt liige kasu selle eest, et ta on oma ostud teinud oma kooperatiivist, kui ta on maksnud 1 kr. osamaksu ja ostnud 10 krooni eest kaupa. Ta saab 8 senti jaotatava kasumina ja 40 senti ostuboonust, kokku 48 senti.
See ongi tema kokkuhoid. Peale selle on ta osanik ka selles 4 kroonis, mis jäi tagavaraks reservi. Ta on võinud oma soove avaldada üldkoosolekul kauplusse ostetava kauba sortimendi ja kvaliteedi kohta ja kaasa rääkida kaupluse üldises juhtimises. Ta on kaupluse osanik, peremees, kes osa saab kaupluse tulust.
Oleme siis ka tõesti korralikud peremehed, ärgem raisakem ega jagagem kõike kasumit ära, ärgem määrakem kasumit jaotamisele ega ka ostuboonust, vaid jätame selle kooperatiivi ehk ühistu kasutada. Meie ühistu oleks korraga tervikuna 20 kr. rikkam. Meie igaühe raha seisab ühistus ikka meie oma nimel, ainult ta ei ole meie isiklikus rahakotis, vaid ühises kassas. Hoiame kokku tänavu 20 kr., ka tuleval aastal, aasta­aastalt kasvatame seda kokkuhoidu, kuni ta lõpuks on ilmatu suur summa.
Õpilased: Aga kui suureks me ta siis kasvatame, mis me sellega siis ükskord lõpuks ikka teeme?
Õpetaja: Täiesti õige küsimus! Meie võime ju, nagu meie põhikiri ütleb, kasutada selle ühiseks otstarbeks: korraldada ekskursioone, muretseda sporditarbeid, aidata oma kehvemaid kaasõpilasi jne. Aga suured ühingud panevad selle raha looma uusi väärtusi — ehitavad ise vabrikuid, umbes nii nagu meie õpilasühistuna teeksime endale lõpuks näiteks vabriku pastakate või vihikute tootmiseks. Tarbijad loovad selle kokkuhoiu varal ise oma tööstuse, et pakkuda iseendale läbi ühistöö järjest parema kvaliteediga tooteid.
Õpilased: Meil on siin juhus meelde tuletada, et meie vanematel seisab igal sügisel ees suur mure — lapsed tuleb kooli saata! Ega see pole niisama, et — saada uksest välja ja las läheb. Raamatud ja koolitarbed nõuavad palju raha, eriti raamatud, sest neid läheb palju tarvis ja nad on väga kallid. Väikesearvulise rahva kirjandus on kallis. Pealegi astusid meie kirjastajad, s.o. raamatute trükkijad ja väljaandjad, paari aasta eest kartelli, see tähendab — nad tegid omavahelise lepingu, et keegi ei tohi müüa raamatuid odavamini kui ühiselt kokkulepitud hinnaga ja keegi ei tohi teha ka suuremat hinnaalandust. Sellepärast astusid pealinnas mitmed õpetajad ja ühistegelased Eesti Ühistegelise Liidu algatusel kokku ja asutasid oma kirjastusühingu nimega ,,Kooperatiiv”. See seadis oma peamiseks eesmärgiks — kirjastada kooliraamatuid ja välja anda laste ja noorsoo huvi kohast kirjandust, püüdes seda teha soodsamate hindadega. See ühistegelik kirjastusühing ongi juba kirjastanud mitmed huvitavad raamatud. Poleks midagi iseäralikku, kui meie õpilaskooperatiiv näiteks astuks selle kirjastusühingu liikmeks. Siis oleksimegi nii kaugel, et ise „teeme” endile raamatuid.
Õpetaja: Me oleme seni teeninud koolivälise kaupmehe huve, tegutsenud erakaupmehe hüvanguks. Õpilasühistu saab oma liikmetele osta hulgi aga täpselt sellist kaupa, mida liikmed vajavad ning määrata sellele õiglane müügihind. Konkurentsi tingimustes ei saa erakaupmees nüüd ka müüa halvemat või kallimat kaupa kui ühistu. Aga vahe jääb isegi siis, kui nii erakaupmees kui ühistu pakuvad sama kvaliteedi ja sama hinnaga kaupa. Nimelt tekib ärikasum. Kuhu paneb selle erakaupmees?
Õpilased: Ta võtab selle endale müümise eest.
Õpetaja: Õigus! Kui kaks või kolm ärimeest teevad endile aktsiaseltsi, siis jagavad nad kasumit üksnes omavahel. Tarbija, kes aitas ärimeestel ülejääki koguda, ei saa aga midagi. Ärimees, kui talle on kogunud kasumina palju raha, teeb vabriku, aga ka selle kasumid ja ülejäägid jäävad ikkagi temale. Nii ta lähebki rikkaks — neist kasumitest, mis ostjad talle lihtsameelselt aitavad koguda.
Iga tarbija, kui ta teadlik on oma huvidest ja kasudest, peab ka seda kindlasti teadma, miks ja kust ta oma tarbed ostab.
Õpilased: Kuid palju on meie kodumaal neid õpilasi ja koole, kes on aru saanud ühistegevuse kasust ja asutanud endale kooperatiivi?
Õpetaja: Meil oli 1934. a. sügiseks 90 õpilaskooperatiivi. Tähendab — noorte ühistegelaste pere on meil juba õige arvukas. Ja see pere kasvab kiiresti. Seesugune hulk vajab juba oma keskset korraldust ja ühist juhtimist. Suurtel on ju igal liigil oma keskorganisatsioonid. Ons keegi kuulnud midagi ka õpilaskooperatiivide keskkorrastisest?
Õpilased: Tallinnas Eesti Ühistegelise Liidu juures asub õpi­laskooperatiivide kesktoimkond.
Õpetaja: Õigus! Õpilaskooperatiivide kesktoimkonna juhatusse kuuluvad kogenud ühistegelased ja kasvatusteadlased kooli­põllult. Kesktoimkond on õpilaskooperatiivide vaimne keskkoht, kuid töötab kooperatiivide majanduslikkudes huvides käsikäes Eesti Tarvitajateühisuste Keskühisuse (ETK) koolitarvete osakonnaga. Viimasel on peale rikkaliku koolitarvete lao ka koolitarvete omatööstus, kus toode­takse tinti, vihikuid, paberiliimi, plokke jne. Omatööstuse alalt lastakse müügile järjest uusi artikleid. See annab kooperatiividele võimaluse pakkuda kaupa oda­vamini.
Arvestades lisaks veel seesuguseid asjaolusid, et meie õpetajas­kond oma rõhuvas enamuses suhtub väga heatahtlikult ühistege­vusse, järelikult ka ühistegelikku kasvatusse, et õppekavades vii­masel ajal hakatakse rohkem ruumi andma ühistegevusele, et õpilaskooperatiivide asutamine leiab lastevanemate poolt kas toe­tavat või vaikivat nõusolekut, et õpilased ise ühistegevuse suhtes muutuvad järjest aktiivsemaks, tuleb ühistegelikule kasvatustööle koolides anda pidurdamatu vaba tee õiglase, hoolika ja heataht­liku juhatuse all.
Pean ühistegeliku kasvatuse kui ka kasvatustöö huvides üldse vajalikuks pedagoogide tähelepanu juhtida võimalikule väärnäh­tele õpilaskooperatiivide elus: paljud õpilaskooperatiivide tegelased — ärijuhid ja juhatuse liikmed, eriti keskkoolides, toimetavad kauba sisseoste iseseisvalt, omapead ilma hooldaja kontrollita ja juhatuseta. Nad käivad ärist ärisse, valivad, kauplevad ja tingivad. Nende ridade autoril on kahjuks olnud juhuseid veenduda, et mitmed sellistest noortest ühistegelikkudest ärimeestest asetavad kaubapakkujale ettevaatamatu küsimuse: „Palju maksate, kui teilt kauba võtan?“ See ei vaja enam kommentaare. Hoiatab aga: „Hooldajad olgu valvel, mitmekordse hoolega valvel!“
Õpilased: Milline on õpilaskooperatiivide ajalugu?
Õpetaja: Meie õpilaskooperatiivide ajalugu ei ole vana. Esimene õpilaskooperatiiv, mida meil teatakse, tekkis Amblas 1909. a. tolleaegses haridusseltsi kõrgemas alg­koolis koolijuhataja J. Rüüsi algatusel, kes praegu juhatab meie esimest rahvaülikooli Kundas ja on tuntud sooja südamega ühistegelasena. Juba tol ajal võis nime­tatud kool suurel määral täiendada kooperatiivi kasumite arvel oma spordi- ja õppevahendite kehva tagavara.
Esimene õpilaskooperatiiv üldse teatakse tekkinud olevat Pariisis juba 50 aasta eest. Prantsusmaal levisid need noorte ettevõtted õige kiiresti, nii et praegu teatakse neid seal olevat tervelt 8000 kokku 2 miljoni üksikliikmega. Kuid ka teistes maades — Venes, Poo­las, Lätis, Itaalias, on õpilaskooperatiivide levik olnud võrdlemisi kiire.
Meil on õpilaskooperatiivide tegevus suuremat hoogu hakanud võtma kolmel-neljal viimasel aastal ja kasvanud sedavõrd, et kesktoimkond 1933. a. 29. dets. võis ära pidada Tallinnas Ühistegevuskooli ruumes õpi­laskooperatiivide esindajate päeva, millest osa võttis üle 70 õpilase alg- ja keskkoolidest üle riigi. Siin võisid noored otsekohe oma kõrvaga kuulda palju häid soove ühistegelikuks tööks Haridus­ministeeriumi esindajalt, kasvatusteadlasilt ja vane­mailt tuntud ühistegelasilt.
Kuid ka noored ise olid ilmunud sellele päevale tege­likkude töölistena. Oli saadetud terve rida kirjatöid ühistegevuse teemal, milledest paremad auhinnati. Pal­judel oli pakkuda ka vanadele ühistegelastele ettekan­deid referaatidena, milledest selgus noorte eneste ind ja suhtumine ühistegevuse sihtidesse.
Eriti huvitav on meil selles mõttes tutvuda õpilase Hilda Tamme peetud referaadiga. Ruumi kokkuhoiu mõttes avaldame siin sellest mahlakast referaadist ainult surutud kokkuvõtte.


Milleks koondume õpilaskooperatiivide ümber

Elu on täis unistusi ja sihte, üksik inimene on siiski või­metu saavutama kõike, mida ta leiab vajalikuks, et teha oma elu meeldivaks ja armsaks. Ühisjõuga aga saavutame kõike seda, mis võimatu üksikul, sest „ühenduses on jõud!”
Praegusaja võimsaim massiline, suurim ideeline ja majan­duslike ühisjõudude liikumine on ühistegevus. Väikemajapidamistega rahvas ja riik, nagu seda on Eesti, ei saa olla võistlusvõimeline maailmaturul ja suures majandus­likus võitluses, kui tal puudub ühistegelik majandus. Oma põhimõtete teostamiseks, oma aate kandjaiks ja tegelikeks 

Allikas: http://www.yhistupank.ee/files/%C3%9Chistuleht_november_2011.pdf

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP