RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 6. juuli 2012

Erkki Bahovski kirjutab kriisist, Euroopa osariikidest ja Euroopa rahvusest

  Euroopa Liidu identiteet on ehitatud ülevalt alla. Euroopa Ühendriikide tekkeks tuleks see ehitada aga alt üles, vaja oleks Euroopa rahvust.

Euroopa suuremast lõimumisest on räägitud sisuliselt nii kaua, kui vana on olnud Euroopa Liit ise. 26. juunil nägi ilmavalgust raport, mille koostajaks on Euroopa Liidu Ülemkogu eesistuja Herman van Rompuy ja milles on kaardistatud sammud suurema eelarveliidu suunas. Lühidalt kokkuvõetuna: EL peaks saama enam otsustusõigust liikmesriikide eelarvepoliitika üle. Mokaotsast kõneleb raport ka vajadusest suurendada demokraatlikku legitiimsust üleeuroopaliste otsuste vastuvõtmisel.

Suurim probleem eelarveliidu puhul seisneb vastuolus päästemeetmete ajutise iseloomu ja püsiva võimumehhanismi vahel. Ehk siis äraseletatuna: justkui ajutised olevad ja hädajuhuks mõeldud võlakriisist väljumise meetmed põlistavad tegelikult süsteemi, kus liikmesriikidel on vähem sõnaõigust. Äkki tohib üldpessimistlikus Euroopas siiski ka uskuda, et kriis kunagi lõpeb? Siis aga avastame end olukorrast, kus funktsioneerib tegelikult kord, mis on mõeldud kriisi jaoks, kuid mis võib-olla tavaolukorras tarbetult palju liikmesriikidelt sõnaõigust röövib. Väikeriigid nagu Eesti ei tohiks üksnes lähtuda kasinuspoliitika loogikast (kriisis on see arusaadav), vaid peaksid vaatama ka paar sammu ette.

Teiseks on selge, et Euroopa suurem lõimumine majandus- ja rahaliidust tuleneva eelarveliidu kaudu ei ole jätkusuutlik. Kogu Euroopa lõimumine on üles ehitatud siiski teistsugustel alustel ehk selleks on vajadus mitte korrata teise maailmasõja õudusi, milleks omakorda tuleb kinni pidada demokraatlikest väärtustest. Nii on kujunenud Euroopa Liidu identiteet, mis on üles ehitatud ülevalt alla. Ent see identiteet pole olnud piisav Euroopa Ühendriikide tekkeks, sest selleks peaks identiteet muutuma ka alt üles, vaja oleks nn Euroopa rahvust.

Kuidas koostada eelarvet ilma maksustamise õiguseta?

Juba kaheksa aastat väldanud põhiseaduse lepingu jõustumise protsess näitas, et Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikel pole ühist identiteeti. Nüüd aga tahetakse astuda veelgi radikaalsemaid samme edasi lähedasema lõimumise suunas, kuid kasinuspoliitika ei saa ega tohigi olla ühtse, uue identiteedi aluseks. Politoloogias on mõiste „teine“, mille abil identiteeti üles ehitatakse, meie oleme need, kes ei ole „teised“. Näiteks eestlased pole venelased. Kardetavasti jääb uue identiteedi loomiseks väheks sellest, kui kuulutame, et me oleme need, kes säästame. „Teised“ on siis see seltskond, kes ei säästa.

Eesti ja mitme teisegi riigi jaoks on selles kavas peidus põhimõttelised küsimused. Kui EL hakkab senisest enam otsustama liikmesriikide eelarvepoliitika üle, siis paratamatult jõuab järg ka maksustamiseni. Kuidas koostada eelarvet ilma maksustamise õiguseta, on hea küsimus. Eesti on tavaliselt end ju välisinvestorite silmis reklaaminud maana, kus on madalad maksud, millest eest seisab hea valitsus. Aga nüüd?

Saksamaa rahandusminister Wolfgang Schäuble kõneles hiljutises intervjuus ajakirjale Der Spiegel vajadusest valida Euroopale uus president suurendamaks niiviisi Euroopa Liidu demokraatlikku legitiimsust. Ent probleemiks on siin taas identiteet – presidenti ei valitaks mitte Euroopa identiteedi, vaid rahvusriikide identiteedi alusel. Võidaks tõenäoliselt suuremast liikmesriigist pärit kandidaat.

Schäuble kõneles ka vajadusest leida Saksa Bundesrati või USA Senati sugune organ ELi etteotsa nii, et igal liikmesriigil oleks võrdne arv esindajaid esinduskogus. Ses mõttes meenutab too ettepanek ajaloolist 1787. aasta Connecticuti kompromissi, kus USA Kongressi Esindajatekoda lähtus osariikide rahvaarvust, ent Senatis olid igast osariigist kaks esindajat. Süsteem on elujõuline praegugi: Senatis on 100 liiget, igast osariigist kaks.

Eestist saab osariik?

Võtmesõnaks on siin osariik. Säärane või sarnane süsteem Euroopas tähendaks, et liikmesriigid peaksid tunnistama end osariikideks. Vastasel juhul tekib paralleelvõimu küsimus ja vastuolu: kui ELi demokraatlik defitsiit ületatakse otsevalimistega Euroopa keskorganitesse, siis mida hakkavad otsustama liikmesriikide poliitikud. Kui keegi on saanud mandaadi umbes 500 miljonilt kodanikult, kas siis soovib ta arvestada kellegagi, kel on mandaat miljonilt? Vaevalt, et liikmesriikide poliitikutel säärane huvi on ja nii saabki jätkuvalt näidata näpuga ELi demokraatlikule defitsiidile.

Samas on selge, et kriisi ei õnnestu ületada üksnes tehniliste sammudega. Mingisugune muudatus peab tulema ka Euroopa Liidu otsustusmehhanismis. Ent seda tuleb teha põhimõttel hundid söönud, lambad terved ehk EL peab suutma kriisist välja tulla ja kodanikel peab jääma õigus kontrollida ELis tehtavaid otsuseid.

Erkki Bahovski
www.DELFI.ee

Allikas: http://bhr.balanss.ee/
________________________
Meid valmistatakse tasapisi ette E Liidu osariik olema ja eestelse asemel kasutama "uhket" nimetust eurooplane.
M.I. 

2 kommentaari:

Anonüümne 6. juuli 2012 12:00  

Mis siin imestada? Nii Eestlane kui ka Türklane on Eurooplased, nagu Ameerikas valged, neegrid ja punanahad on Ameeriklased. :)O.B.

Matti Ilves 6. juuli 2012 13:19  

Küsimus on selles, et sõna eestlane kaoks igapäevasest käibest ja jääks alles vaid ajaloolises tähenduses. Meile otsitakse paanilisel uut intetiteeti ja selleks on pakutud EL-u kodakonsus ja rahvuseks eurooplane.

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP