Ungari tegelikkused

György Schöpflin

ERP fraktsioon, Ungari

Teist riiki – selle poliitikat, ühiskonda, kultuuri, arusaamu – on alati raskem mõista kui esmapilgul tundub. Veelgi halvemad on lood siis, kui need, kelle töö on selle riigi „tõlkimine”, sellega kuigi hästi hakkama ei saa. Üks mõistmist raskendav tegur on nn diskursiivne puudujääk. Täiesti teistsuguse, omakeelse väikese kultuuri hääl on juba loomuldasa nõrgem kui suure kultuurikogukonna oma – inglise keelt räägitakse kogu maailmas, ungari keelt mitte. Selle tulemusel sisaldavad teadmised Ungarist paratamatult ka vääritimõistmist, valgeid laike, võhiklust, eelarvamusi ja kärsitust väiksema riigi pakutud selgituste suhtes, iseäranis juhul, kui need selgitused ei lange kokku „tõlkijate” enda ootustega. Liigagi tihti on tagajärjeks terve hulk juurdunud lihtsustatud veendumusi, mida võetakse faktidena ja mida on äärmiselt raske kõigutada. Sisuliselt on tegemist tõenditel põhinevate väidete täieliku eiramisega, mis asendatakse ideoloogia, eelarvamuste või võhiklusega – ja seda võib põhjendatult nimetada epistemoloogiliseks lõpuks. Ungari puhul on seesugune hoiak läinud juba nii kaugele, et valitsuse mis tahes väljaütlemiste või tegudega seoses võib julgelt rääkida süü presumptsioonist. Nii või teisiti peab valitsus oma süütust tõestama.

Kui tahta Ungarist vähegi paremini aru saada, tuleb alustada sellest, et tegemist on sügavalt lõhestunud ühiskonnaga. Käibel on kaks äärmuslikult erinevat narratiivi – üks vasakpoolsete ja teine parempoolsete oma –, millel puudub teineteise vastu vähimgi respekt. Väljaspool seisjatel on täiesti võimatu seda tunnistada või mõista. Ettekujutus justkui kahest Ungarist, millest kummalgi on tõest oma arusaam, on ideaal-tüüpilise demokraatliku Euroopa riigi jaoks täiesti võõras. Ent Ungaris on see tegelikkus. Ainult üht poolt kuulates saab Ungaris toimuvast moonutatud pildi.

Eespool öeldu tähendab, et rahvusvaheline meedia toob välja ainult ühe vaidluspoole seisukohad, kajastab ainult ühte kahest narratiivist – seda, mis on lähemal tema enda kindlakskujunenud arusaamadele. Meedia on omaks võtnud vasakpoolsete, s.o opositsiooni narratiivi, mis aitab kinnistada seisukohta, et see, mida räägivad vasakpoolsed, ongi kogu tõde. Piisab näiteks ühest pilgust „The Guardiani” veebiküljele nägemaks, et valdav enamik Ungari-teemalistest artiklitest on praeguse valitsuse suhtes vaenuliku – ja mõni, tõsi küll, ka neutraalse – hoiakuga, mis näitab, et erapooletust isegi enam ei teeselda. See, mida vasakpoolsed räägivad ja kuidas nad suhtlevad, sobib enamiku Lääne ajakirjanike eelarvamustega kahtlemata paremini kokku, sest need suhtuvad võimu ja eriti veel paremtsentristlikesse valitsustesse juba loomuldasa umbusklikult.

Fideszi valitsuse vastaste süüdistuste täielik loetelu on pikk ning põhineb eranditult moonutustel või väärarusaamadel. Väljavõtteid sellest loetelust:

–             Uue põhiseaduse järgi on abort keelatud. – Ei ole.

–             Konstitutsioonikohtu kohtunikud peavad ennetähtaegselt pensionile minema. – Ei pea.

–            Konstitutsioonikohtu volitusi on oluliselt kärbitud. – Ei ole, need on jäänud samaks. Ainus erand on eelarveküsimused, mis on parlamendi pärusmaa.

–             Uus valimisseadus soosib avalikult Fideszit. – Ei soosi, nagu on tõestanud mitmed analüüsid.

–             Keskpangalt on sõltumatus võetud. – Vale.

–             Abielu institutsioon on mehe ja naise vaheline liit. – Õige, kuid see ei puuduta samasooliste tsiviilpartnerlust. Pealegi oli see sätestatud juba 1949. aastal vastu võetud ja 1989.–1990. aastal parandatud põhiseaduses, s.t muutusi pole.

–             Ajakirjandusseadus on teinud lõpu sõnavabadusele. – Seda võib öelda ainult keegi, kes ei oska ungari keelt ega loe ajalehti. Tegelikult avaldatakse meedias pidevalt karmi kriitikat valitsuse kohta.

–             Ajakirjandusamet on täis Fideszi kannupoisse. – Ajakirjandusameti töötajad on professionaalid. See, kuidas nad hääletavad, ei puutu asjasse.

–             Klub rádió tegevusluba ei pikendatud, sest see kritiseeris valitsust. – Ei, Klub rádió litsentsi pikendamise taotlus lükati tagasi sellepärast, et see ei vastanud tehnilistele ja juriidilistele nõuetele. Litsentsi pikendamine olnuks seadusevastane.

–             Kodakondsusseadus, mis võimaldab naaberriikides elavatel ungarlastel saada Ungari kodakondsuse, on rünnak nende naaberriikide vastu. – Tegelikult Ungari kooskõlastab oma kodakondsusseadust Slovakkia, Horvaatia ja Rumeenia seadustega; need pole seni kedagi seganud.

–             Fidesz on salaliidus Jobbikiga. – Ei ole. Pealegi näitab kiire pilguheit Jobbiki regulaarsele ja eriti teravale kriitikale Fideszi aadressil, et Fideszi ja Jobbiki vahel pole mingit salajast kokkumängu.

Arvestades, kui palju on käibel valeinformatsiooni (ja isegi desinformatsiooni), ei ole sugugi üllatav, et Ungari-välisel meedial, diplomaatidel, vabaühendustel ja kodanikuühiskonna organisatsioonidel on Ungari poliitikas valitsevat sügavat lõhet äärmiselt raske mõista. Veelgi raskem on neil aru saada sellest, et Fideszi valitsuse ja eriti peaminister Viktor Orbáni puhul Ungari vasakpoolsed vange ei võta. Ungari lehelugejad ja televaatajad on juba harjunud Ungaris poliitilise keskustelu pähe serveeritava äärmusliku keelekasutusega. Kõrvalseisjad võivad osa sellest demoniseerimisest, mida vasakpoolsed endale juba harjumusena lubavad, küll mitte puhta kullana võtta, kuid eeldavad siiski, et osa sellest on arvatavasti tõsi.

See ilmne võimetus hoomata Ungari tegelikkust ja valmidus uskuda käepäraseid klišeesid, nagu „populism”, „äärmuslus”, „võõraviha” ja „juudivaenulikkus” (kõik kasutusel Ungari valitsuse vastu), muudab paroodiaks ajakirjanduse objektiivsuse, reportaažide neutraalsuse ja ajakirjanike erapooletuse, mis kõik peaksid olema legitiimse ajakirjanduse alustalad. Nende klišeede abil luuakse vastase või vaenlase kuju, näidates sealjuures, et nende vastu „võitlejad” on kõrge moraaliga. Liigagi tihti lepitakse Ungarit kajastades kuulujuttudega ega uurita lähemalt nende allikate kohta.

Selles valguses ei ole üllatav, et Ungarist ja selle valitsusest rääkides ei võeta enamasti jutuks Ungari poliitilist konteksti. Peaasjalikult jäetakse arvestamata, kuidas ja miks said paremtsentristid 2010. aasta valimistel kahekolmandikulise enamuse ja mida nad on seni korda saatnud. Vasaktsentristide kaheksa aasta (2002–2010) pikkune valitsusaeg oli ühiskonna heaolu, demokraatliku poliitilise kultuuri edendamise ja eelkõige eetilise valitsemise mõttes täielik katastroof – vasakpoolsed olid lihtsalt uskumatult korrumpeerunud. Vasaktiiva erakonnad pole kunagi tunnistanud ega omaks võtnud, et need olid halva valitsemise aastad.

Foto: Scanpix

Uus Ungari president Janos Ader ja tema abikaasa Antia Herczegh võtavad vastu auvahtkonna ülema tervituse sisenedes presidendipaleesse pärast ametissevannutamise tseremooniat Budapestis 10. mail 2012.

Ungari nii poliitiline kui ka majandussüsteem olid neil aastail nii räbalas seisus, et kes iganes oleks ka valimised võitnud, oleks tal tulnud ette võtta põhjalikud muudatused. Tegelikkuses oli Ungaris parimal juhul üksnes fassaadidemokraatia. Vasaktiib käitus nii, nagu oleks 2006. aasta valimisvõit andnud neile õiguse valitseda nõnda, nagu ei eksisteeriks ei opositsiooni ega kodanikuühiskonda ega säilitamisväärset demokraatlikku taristut. Sellega seoses on oluline märkida, et Ungari ühiskonna lõhestatus kajastus ka kodanikuühiskonnas: vasaktiiva vabaühendused tegid Gyurcsány valitsuse aadressil kriitikat haruharva. Inimõigustega tegelevate vabaühenduste reaktsioon sama aasta 23. oktoobri Fideszi meeleavalduste jõhkrale mahasurumisele oli vaevukuuldav.

Ferenc Gyurcsány niinimetatud valetamiskõne, milles ta tunnistas, et vasakpoolsed võitsid valimised valega, mitte üksnes ei võtnud tema valitsuselt sama hästi kui igasuguse legitiimsuse, vaid õõnestas ka ühiskonna usaldust demokraatia vastu – igatahes vasakpoolsete puhul küll. Valitsusasutuste autoriteet oli madal, riigimasin töötas halvasti – liigagi sageli kasutati riigiasutusi vasakpoolsete hüvanguks või koguni rahapesuks – ning valitsuse ja ühiskonna vaheline usaldus sai rängalt kannatada. On asjakohane lisada, et nii lõhestunud ühiskonnas nagu Ungari on erakordselt raske asutusi juhtida. Kumbki pool ei tunnistanud teise legitiimsust ega autoriteeti, mistõttu lähtuti sellest, et valitsusasutused ja nende tegevus on osa erakonnapoliitikast. Vähesed uskusid riigi- ja kohalike omavalitsusasutuste neutraalsust ja nende tegevuse taga nähti poliitilisi motiive. Vohav korruptsioon ainult teravdas olukorda. Tegelikkuses ei olnud võim mitte mingil moel ühtlaselt lahutatud.

Seetõttu nähti Fideszi kahekolmandikulises enamuses mitte üksnes vasaktiiva hävitavat lüüasaamist, vaid ka mandaati heade valitsemistavade taastamiseks ning selle eest hoolitsemiseks, et vasakpoolsete tekitatud kahju enam kunagi ei korduks. Vasakpoolsete katastroofilised kaheksa võimul oldud aastat tõid veel teisegi, ootamatu tagajärje – Jobbiki juhitud radikaalse paremtiiva jahmatava tugevnemise. Alates 2010. aastast on Jobbik parempoolsetega opositsioonis olnud samavõrd kui vasakpoolsed ise ning vasakpoolsete lakkamatud katsed väita, et Jobbik ja Fidesz on nagu sukk ja saabas, näitavad ainult nende intellektuaalset meeleheidet või poliitilist künismi või mõlemat korraga. Vasakpoolsete väited, et Fidesz ja Jobbik ajavad tegelikult üht ja sama asja, viitavad sügavamale probleemile: nimelt ei paista Ungari vasakpoolsetel olevat mingit arusaamist demokraatlikust paremtsentrismist, mistõttu nad eeldavad, et demokraatia on nende ja ainult nende pärusmaa.

Foto: Scanpix

Ungaris ühepäevasel ametlikul visiidil viibinud Horvaatia peaminister Zoran Milanoviã (paremal) ja tema Ungari kolleeg Viktor Orban tervitavad auvahtkonda vihmases Budapestis 7. mail 2012.

Selles valguses tuleks Fideszi ulatuslikku reformikava näha tõsiseltvõetava plaanina kindlustada demokraatlike institutsioonide tõrgeteta toimimine, korruptsiooni põhjalik väljajuurimine ja, mis vahest ehk kõige tähtsam, usalduse taastamine poliitika vastu – 2010. aastaks oli see jõudnud täielikku mõõnaseisu – ning valitsuse ja ühiskonna suhete rajanemine mõlemapoolsusel. Paratamatult tekitavad nii kaugele ulatuvad reformikavad, nagu seda on Ungari omad, vastuseisu, kui luubi alla võetakse korporatsioonide tegevus, taastatakse aruandekohustus ja läbipaistvus, avaliku sektori töökultuur paraneb ja tasapisi muutub kogu riigi poliitiline kultuur. Eks ajalugu näita, kui edukateks need ümberkorraldused osutuvad.

Kõige eelöeldu eiramises, mida tehakse mõistagi vasakpoolsete huvides, aga ka vasaktsentristide valitsusele rahvusvahelise kogukonna poolt osaks saanud soosingus nähakse Ungaris vääritimõistmise ja vasturääkivuste kasvulava. Viimane on aga võimas rahuolematuse allikas.

Ülimalt irooniline on kõige selle juures see, et keegi ei näi märkavat, et Ungari valitsus ja opositsioon on omamoodi negatiivses vastastikmõjus. Vasakpoolsed on oma identiteedi rajanud väitele, et Fidesz on liidus saatanaga: ta on rassist, ksenofoob ja kurjuse kehastus. Fideszi meelest – ja sellest väitest tuleneb osaliselt tema enda legitiimsus – on vasakpoolsed vastutustundetud ja korrumpeerunud; nad pole kunagi olnud valmis vabanema oma kommunismiaja taagast, eelkõige tunnistama kommunismi ajal toime pandud inimõigusterikkumisi. Selline negatiivne vastastikmõju kujutab endast polariseerumise aspekti, mis võimaldab vasakpoolsetel eirata Ungari ühiskonna püüdlusi ja Fideszil pidada õigusevastaseks Ungari vasakpoolsete sõltuvust väljastpoolt saadavast toetusest. Kuid meedia maalitud pildilt leiab nimetatud tõdemust harva, kui üldse.

Ungari kajastajad jätavad pidevalt ja süstemaatiliselt arvestamata mitu muudki võtmetähtsusega tegurit, mis on tegelikkuse mõistmiseks vajalikud, nagu valitsuse toetajaskond, mis on vaatamata majandusliku olukorra halvenemisele endiselt arvestatava suurusega. Valitsust toetaval meeleavaldusel oli 21. jaanuaril Budapesti tänavatel ligikaudu 400 000 inimest. Seda sündmust kajastati ilmselgelt liiga kasinalt, samas kui tunduvalt väiksema osavõtjaskonnaga valitsusevastane meeleavaldus 2. jaanuaril pälvis palju rohkem tähelepanu. Sellest kaksikmoraalist on teadlikud paljud ungarlased ja nad panevad seda väga pahaks.

Samuti ei ole keegi tähele pannud – või nii vähemalt tundub – nende rünnakute mõju ungarlaste arvamusele. Märgatavalt on suurenenud toetus Fideszile, kuid ka Jobbiki paremäärmuslikule erakonnale, millel on praeguse seisuga ligi veerandi valijaskonna toetus, seega umbes sama suur toetus kui kõigil kolmel vasaktiiva erakonnal kokku. Nii palju siis tahtmatutest tagajärgedest. Veel üks sedasorti tagajärg on, et rünnakud annavad valitsusele aluse väita, et väline sekkumine moonutab valitsuse strateegiat. Välise kriitika mõjul on isegi mõned paremtsentristide kriitikud hakanud koonduma Fideszi selja taha.

Sellest tulenevalt on opositsioonis oleva vasaktiiva volitused kodus tuntavalt vähenenud (populaarsusest rääkimata) ning nad on otsustanud otsida toetust välismaalt. Selline asjade seis on veider: demokraatlikus riigis on poliitiline opositsioon väga lähedal oma valijaskonna hülgamisele ning püüab vee peal püsimiseks mobiliseerida välismaalt liitlasi, kelle legitiimsus ungarlaste silmis on kaduvväike. Tulemuseks on jällegi hoopis valitsuse toetajaskonna suurenemine ja seda nende arvelt, kellel ei pruugi Fideszit toetamiseks isegi olla erilist eelsoodumust, kuid kes vaatavad halvasti välisriikide sekkumisele. Lisaks on Ungari pidev kritiseerimine Euroopa väärtustele osutades toonud kaasa nende väärtuste küsimärgi alla seadmise kui mitte lausa põlgamise.

Väliste mõjutajate roll Euroopa Liidu liikmesriikide siseasjade korraldamises on järjest teravamini päevakorras (Kreeka ja Itaalia tehnokraatlikud valitsused, õhus rippuv ettepanek määrata Kreekasse eelarvevolinik). Samas kontekstis tuleb näha Euroopa vasakpoolsete ettepanekut algatada Euroopa Liidu lepingu artikli 7 kohaselt Ungari suhtes menetlus, mis eduka läbimise korral jätaks Ungari ilma hääleõigusest. See tõstatab terve rea intrigeerivaid küsimusi. Kas Euroopa Liit on oma liikmesriikide jaoks sisemine või väline mõjutaja? Kus jookseb nende kahe vaheline piir? Kas Euroopa Liit saab tegutseda enamuse toel, kui üldist kokkulepet ei ole? Kui põhjendatud on Ungari-vastased süüdistused? Sest kui need on nõrgad, siis see, mis toimub, on väga lähedane lihtsalt poliitilisele süüdimõistmisele, kus Ungari enda häält ei kuulata. Pühaks peetud põhimõtet võtta kuulda mõlemat poolt – audi et alteram partem – eiratakse.

Niisugusel määral liikmesriigi siseasjadesse sekkumine on tekitanud Ungaris küsimusi Euroopa Liidu tegevuse seaduslikkusest, sünnitanud vastuseisu ja järjest suurenevat umbusku Euroopa Liidu enda väärtuste suhtes iseäranis seetõttu, et nende puhul pole mõlemapoolsuse suhtes kahtlustki. Välistel mõjuritel näib olevat vaba voli sekkuda Ungari siseasjadesse, mis mõne jaoks tähendab ilmselt ka vabadust destabiliseerida Fideszi valitsust ja kangutada kohalt peaministrit. Teisalt ei loodagi Ungari ise, et ta saaks oma probleemidest rääkida ja loota, et keegi teda kuulaks, mille näiteks on mure slovaki keele seaduse pärast, mis kitsendab selle vähemuse õigusi. Tegelikkuses kardetakse, et suuremad riigid türanniseerivad väiksemaid inimõiguste, (mõne) euroopaliku väärtuse ja vasakpoolsete tõekspidamiste nimel ning ka võimu enda nimel.

Välised niiditõmbajad ei anna endale ilmselt aru oma rollist Ungari sisepoliitikas. Väikesed riigid kipuvad välisriikide arvamustesse suhtuma märksa tundlikumalt kui suured. Sellest on sündinud osaliselt refleksiivne reaktsioon – Ungaris võetakse kuulda, mida välistel mõjutajatel öelda on, kuid vastupidi mitte. See tekitab järjest teravamat rahulolematust. Kellelegi ei meeldi, kui nende kodustesse asjadesse muudkui väljastpoolt sekkutakse, nagu näitasid ka 21. jaanuari meeleavalduse plakatid kirjaga „Me ei ole koloonia”.

Foto: Scanpix

10. mai 2012. See Budapestist 30 km kaugusel asuvas Felsőpakonys kasvatatud muru rullitakse lahti Poolas Wrocùawi uuel linnastaadionil. Wrocùaw on üks neljast Poola linnast, mis võõrustab 2012. aastal Euroopa jalgpalli meistrivõistlusi.

Ungari ja Euroopa Liidu suhetest rääkides on oluline vaadelda eraldi nende suhete poliitilist ja juriidilist mõõdet. Juriidilised küsimused on selged ja kindlapiirilised ning seega avatud läbirääkimisteks ja lahendamiseks. Poliitilised teemad on ähmased ega anna vastust sellele, mida Ungari valitsus peaks ette võtma. Teravamaks teeb asja Ungari kritiseerijate komme ühelt mõõtmelt teisele hüpata. Kui juriidilised vastuväited on kummutatud, tõstatatakse poliitilised ja vastupidi. Selles mõttes muudetakse reegleid lausa mängu ajal.

Lõpuks aga taandub kõik küsimusele: kes otsustab, millised on euroopalikud väärtused – kas vasakpoolsed üksi või on selleks vaja laiemat konsensust? Kui tõepoolest leitakse, et Ungari on neid väärtusi rikkunud, siis kas on kindel, et see on ainus Euroopa Liidu liikmesriik, mida saab sel viisil esile tõsta? Kui ei ole, siis kas ei peaks ka teiste suhtes menetlusi jms algatama? Vastasel juhul torkaks teravalt silma topeltmoraal. Ja kõige selle taga luurab veel kahtlus, et Ungarit kasutatakse ära selleks, et juhtida tähelepanu kõrvale vigadelt mujal, Lääne-Euroopa liikmesriikides, kes näivad oma süüd ida poole eksportivat. Kui viimane peaks paika pidama, ei ole Ungarile määratud rollis midagi juhuslikku. Sama tõenäoliselt võivad sihtmärgiks saada ka teised riigid. Õigupoolest ongi juba aimatav, et järgmine selles reas võib olla Rumeenia.

Liikumine Parema Ungari Nimel (Jobbik Magyarországért Mozgalom) ehk Jobbik (parem) on 2003. aastal asutatud rahvusmeelne Ungari partei, mida vastased on nimetanud ka fašistlikuks ning antisemiitlikuks

Allikas: http://www.maailmavaade.ee/?d=ungari_0612