LEONHARD PALLON: Meie Riigi kaks põhiülesannet

Saada sõbrale
Paljud arvavad, et meie Riigi ja Rahva põhiülesanded on kirja pandud meie Riigi Põhiseaduse preambluas:

„Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade -...”

Sellest lähtuvalt peaks Põhiseaduse IV peatüki järgi Riiki juhtima ja Põhiseaduses püstitatud eesmärgid-ülesanded ellu viima Riigikogu. Nimetuse järgi on meil Riigikogu olemas, kuigi Riigikogu nime all tegutseb meil Parteide Esinduskogu, mis komplekteeritakse parteilastest.

Parteide Esinduskogu (PE) moodustatakse meie Põhiseaduse vastaselt ebademokraatlikult. Sellist seisukohta on avaldanud paljud meie inimesed. Parteide Esinduskogusse hääletatakse Parteide poolt etteantud nimekirjadest - kelle poolt võib hääletada - kuid nendest kandidaatidest teevad valiku Parteid ise, arvestamata Rahva (hääletajate) tahtega. Väljaspool Parteinimekirja (Partei tahet) EI PÄÄSE KEEGI Parteide Esinduskogusse (RK).

Mis on siis Parteide Esinduskogu (PE) funktsioonid? Tegelikult PS mõttes täidavad nad meil Riigikogu funktsioone.

Riigivõimu teostamisel ja valitsemisel seda nad (PE) ka teevad…aga. Kuna neid (PE) moodustavad Parteid, siis esindavad nad ka Parteide - mitte Riigi ja Rahva huvisid. "...praeguste ja tulevaste põlvede ühiskondlik edu ja üldine kasu, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade…” - need PS normid jätavad Parteide Esinduskogu liikmed külmaks. Riigi ja Rahva vajaduste-huvide asemel tegeldakse Parteide ja parteilaste isiklike huvidega. Meie Parteid on muutunud kasumit taotlevateks äriühinguteks. 20 iseseisvusaastaga oleme Euroopas paljude negatiivsete näitajate hulgas esirinnas, elatustasemelt edastame napilt Venemaad (nagu ENSV ajal) ja oleme alles Serbia järel (ametlik statistika).

Kuidas elavad meie Parteid ja parteilased ise meie Rahvaga võrreldes? 1. Parteid saavad Riigi eelarvest ligi 6 miljonit Eurot.
2. Paljud parteilased saavad raha ka riigilt - poliitiliste nõunikena ministeeriumites, KOV-des - oma parteide juhtfiguuride poliitilise nõustamise eest.
3. Paljudes RAS-des, KOV ettevõtete juhatustes/nõukogudes ISTUMISE (mitte teadmiste/oskuste rakendamise eest, sest tihti ollakse VÕHIKUD antud elualal) eest saavad nad raha (mitte palka töö tegemise eest).
4. Ministeeriumites-ametkondades luuakse oma parteigenossedele kõrgepalgalisi tihti mittevajalikke töökohti.
5. Mitmetes MTÜ-des Parteide esindajana OLEMISE eest saadakse kõrget tasu. Pole ÜHTKI eluala - mille juhtkonda ei mehita Partei.
6. Parteid (kerjustena) saavad aastas ANNETUSI miljonite Eurode ulatuses…
7. Parteide Esinduskogu liikmete hüvitised, millest enamusel on vähe tegemist riigivalitsemisega, vaid need suured summad lähevad rohkem parteilaste isiklike hüvede kindlustamiseks.
Mitu miljonit Eurot läheb tegelikult riigi eelarvest Parteide ülalpidamiseks parteilaste taskutesse - seda ei tea keegi, sest selline statistika puudub ja kui statistika oleks, siis oleks selle andmed salastatud 200-ks aastaks. Parteidele ja parteilastele on sellest ikka vähe! Mulle tundub, et Parteide ja parteilaste saadavad rahad üldsummas lähenevad või ületavad Kaitseministeeriumi aasta eelarvet.

Meie PE (RK) juhib kogu meie Riigi tegevust. Parteide Esinduskogus omakorda on loodud Põhiseaduskomisjon selleks, et nad jälgiksis PE poolt Põhiseaduse kõrvalekaldumatut järgimist ja seda, et Parteide Esinduskogu tegeleks siiski Riigi ja Rahva eluks KÕIGE PÕHILISEMATE-TÄHTSAMATE ÜLESANNETEGA.
Parteide Esinduskogus on mitmeid ENDISI JURISTE. Miks nad on endised juristid? Juristid peaksid seisma SEADUSLIKKUSE, ÕIGUSE ja ÕIGLUSE eest ning seda igati kaitsma. Astudes poliitikasse PEAVAD nad (juristid) alluma partei distsipliinile ja automaatselt oma Partei huvides tegutsema nii nagu Partei seda neilt nõuab. Oma juriidilisi teadmisi peavad nad kasutama hakkama Partei - mitte Riigi ja Rahva huvides. Peamine on Partei VÕIMU kindlustamine ja parteilaste (ehk „sinivereliste") võimu põlistamine. Selleks peavad endised juristid kasutama JOKK-seadusi ja seaduste asemel kasutama Parteideleomast demagoogiat. Näiteks kauaaegne Põhiseaduskomisjoni Esimees Väino Linde VÕIS kunagi olla jurist. Igor Gräzin, Rait Maruste - olid juristid. Nüüd on nad poliitilised keerutajad ja Partei (mitte Riigi ja Rahva) huvide eest seisjad.

Meil on Parteide Esinduskogus Põhiseaduskomisjon. See komisjon jälgib küll Põhiseaduse täitmist… Kuid kuna Põhiseaduskomisjon koosneb parteilastest, siis on neil kõigil PARTEILINE SÜDAMETUNNISTUS, ehk ülimuseks on neile ikkagi Parteide põhikiri ja allumine Parteide juhtkonna tahtele - mitte Põhiseadus ja teised seadused.

Mis oleks siis meie riigi sellised PÕHILIDEMAD-TÄHTSAMAD küsimused? Seda muidugi vastavalt meie Põhiseaduses seatud eesmärkidele-ülesannetele. Mis on praegu kõige tähtsam meie Riigile ja Rahvale? Laste vaesus? Töötus? Väljarände piiramine?...

Meie Riigi Põhiseaduskomisjon leidis, et MEIE RIIGI KÕIGE TÄHTSAM KÜSIMUS ON Riigi kõige vaesemate aitamine, mis viib peatselt-koheselt meie Riigi õitsengule - see on parteide täiendav rahastamine (DASA, MSA). Kas tõesti on meie riigi ja rahva suurim mure Parteide/parteilaste Riikliku rahastamise suurendamine?

Oleks ka imelik, kui Parteide Esinduskogu ei seaks esikohale Parteide ja parteilaste (e. endi) heaolu, unustades kõik muu - alates Põhiseadusest. Parteide Esinduskogu koosneb parteilastest, kes määravad ise endi palgad ja hüvitised - Rahva arvamusega nad ei pea arvestama ja ega Rahva arvamus ei kostugi Partei ülikute kõrvu.

Võiks arvata, et Parteide Esinduskogu (RK) põhiülesandeks on Eesti Riigi areng rahvusriigina, meie kultuuri ja Rahva edasiketmine edukus ja areng. ”...praeguste ja tulevaste põlvede ühiskondlik edu ja üldine kasu, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade…” (nagu ütleb Põhiseadus).
Paraku nii see pole. Meie Parteide Esinduskogu on võtnud eesmärgiks uute „sinivereliste” e. meie aadelkonna loomise, nende privileegide suurendamise ja põlistamise. Meie uued „siniverelised” luuakse Parteide juhtkondade poolt ning koosneb enamikus Parteid Esinduskoja liikmetest ja Parteide juhtkondadest.

Rahvas nimetab neid küll teisiti (heal lapsel ikka mitu nime), nagu näiteks: „poliitbroilerid”, „rämpseliit”, „101 puuslikku”, „toompeavargad”…
Miks need poliitbroilerid on uus-„siniverelised”? Nad on isehakanud siniverelised, kes kehtestavad ise endile palgad ja soodustused - kellestki sõltumata ja arvamust küsimata. Palk ja soodustused ainult tõusevad - sõltumata Riigi ja Rahva olukorrast.

Sinivereliste kohta ei kehti Töölepingu ega Puhkeseadused. Tööl käiakse oma äranägemise järgi, töötatakse 365x24 tundi aastas - kusjuures magamine oma (ja ka võõra) abikaasaga käib makstava palga hulka. 4 kuud puhkust ei lähe puhkuse arvesse, vaid on tasustatav töö tegemisena. Siniverelised saavad asutuste-ettevõtete juhatuste/nõukogude liikmeteks, kus saavad nimekirjas olemise eest tasu ehk rohkemgi kui põhitöökohal. KÕIK tasuvamad-kergemad töökohad jagavad siniverelised AINULT omavahel ja omadele.

Uus-siniverelised on ise oma sõna peremehed - kui tahavad annavad oma sõna; ja kui enam ei taha - võtavad oma ausõna tagasi. Peamine on hundimoraali, omakasu ja Kauka Jumala propageerimine. Meie (tavainimeste) seadusi täidavad nad JOKK süsteemis, ehk nii nagu see neile meeldib. Mis on vastutus või vastutustunne - seda meie siniverelised ei tunne. Oma südametunnistus??? See on meie siniverelistele tundmatu faktor, sest neil kõigil on ühine, ehk KOLLEKTIIVNE PARTEILINE SÜDAMETUNNISTUS.

Kui vanasti peeti siniverelisi õilsateks rüütliteks, ausateks, eetilisteks ja kõrge moraaliga isiksusteks, siis meie „siniverelised” ei pea evima neid omadusi. Ausus, moraalsus, eetilisus pole meie siniverelistele vajalik.

„Sinivereliseks” saab teenete eest Partei juhtkonna abil, kusjuures peab näitama truudust Partei juhtkonnale - ehkki need teod võivad olla tegelikult Rahvale kahjulikud. Partei paneb siis (siniverelise)kandidaadi Valimise nimekirja - ja Partei valibki ta Parteide Esinduskogusse. Pärimise teel „sinivereliseks” saamise tunnustega on meil esialgu Kallase dünastia näide - aga meie siniverelised on ka lühikest aega - ainult alla 20 aasta kestnud - muidu oleks neid näiteid ehk rohkemgi. Kuna „siniverelised” nimetatakse Parteide juhtkondade poolt, siis saavad „sinivereliseks” ainult need keda nad (Parteide tagatoad) ise tahavad endi hulka.

Kuidas on see võimalik? Meie Põhiseadus „sinivereliste” institutsiooni ju ette ei näe! Mis sellest. Põhiseadus ei näe ette ka Parteilisi valimisi, kus sisuliselt Parteid panevad paika Parteide Esinduskogu. Põhiseaduse esimene paragrahv tuleks muuta tegelikkusele vastavaks umbes nii: § 1. Eesti on iseseisev ja Euroliidust sõltuv partokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandjaks on rahva tahtest sõltumatu Parteide koalitsioon.

Kui tavaseadustega ei saa Parteide Esinduskogu kuigi hästi hakkama, siis oma Võimu kindlustamisega, parteilaste materiaalse kindlustamisega ja poliitikute JUMALUSE staatusesse tõstmisega said nad hästi hakkama.

Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php