RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 27. juuli 2012

EUGEN VEGES: Piinlik konstateerida, et Eestis ei praktiseerita isegi referendume

EPL (Ignar Fjuk): Põhiseaduses on riigikogu õigused ja kohustused kirjas. Muu hulgas näiteks: riigikogu otsustab valitsuse ettepanekul riigilaenude tegemise ja riigile muude varaliste kohustuste võtmise.
Kui mitte seda, siis mida riigikogu üldse peaks tegema? Mida arutama? Söandaksin öelda enamatki: võib olla, et selle teema puhul jääb isegi riigikogu mandaadist ja pädevusest väheseks. Tõsiselt tuleks mõelda rahvahääletusele.
Parlamendi tähendus on praegu sootuks teistsugune kui nendel aegadel, mil olin riigikogu liige. Kui midagi juhtus, läks toona ühiskonna pilk riigikogu poole. Muutus on toimunud parlamendis endas ja samm-sammult – vähendades opositsiooni ja fraktsiooni mittekuuluvate inimeste võimalusi kaasa rääkida. See on olnud järkjärguline parlamendi tasalülitamine.
Esimene põhjus oli, nagu neil puhkudel ikka, otstarbekus. Ma isegi ei protestinud, kui millalgi tehti kodukorra seaduses üks sedasorti muudatus. See oli seotud kunagise vasakparteilase Tiit Toomsaluga, kes kasutas kõiki võimalusi, et sõna võtta. See muutus tal omamoodi hasardiks. Ja siis hakati arutama, kuidas parlamendi tööaega „otstarbekamalt” kasutada. Järgnevad sedalaadi ettevõtmised vähendamaks parlamendi õigusi on seda kergemini olnud elluviidavad. Praegust parlamenti pean ma mugavusparlamendiks. See on valitsusele mugav ja ka parlamendiliikmetele mugav. Mida vähem on neil võimalusi aktiivselt osaleda, seda vähem tuleb neil üldse midagi teha. EL kasvatab seda mugavustunnet veelgi – „küll nemad seal otsustavad”, mõeldakse. Lõpuks hakatakse otsuseid tegema vaid kitsas ringis. Ent eks valitsuseski ole oma väiksem ring, mis tooni annab. Mille poolest on paljud valitsuse liikmed paremad kui nii mõnedki riigikogu liikmed? Ei ole! Nad on olnud vaid osavamad erakonnas positsioonide hõivamisel. See ei saagi anda head nahka.
http://www.epl.ee/news/arvamus/ignar-fjuk-mugavusparlament.d?id=64716768
Eesti probleemid tulenevad otsustusprotsessist. Otsused põhinevad tühise seltskonna soovidel, vastutama peavad kõik. Õigused ja kohustused ühiskonnas pole proportsioonis, tulemuslikkuse hindamiseks tugineme suvalistele mõõdikutele. Tühise seltskonna arvates läheb hästi, ülejäänud kitkuvad rahulolematusest karvu. Öeldu kehtib ka ESMi kohta.
Otsustusmehhanismi kaasajastamata jäävad domineerima valed otsused. Sellistes tingimustes tuleb tegelikkust teistsugusena kajastada, muidu naerdakse meid välja. Tarmukas pööraks otsustusmehhanismi asendisse, mis tagaks ühisnimetajal põhineva tulemi. Väide, et see pole võimalik, on lambist võetud. Tegemist on lähenemisega, millest oleme unistanud. Seda nimetataksegi Demokraatiaks!
Eesti valimissüsteem ei soosi esindusdemokraatiat, sellest ka pinged, mis riigikogus vormistatud otsustega kaasnevad. Kui Riigikogu koosseisu pääsevad vaid võimuladvikutele lojaalsed inimesed, siis esindusdemokraatia ei toimi. Valimisnimekirjade järjestamine ja ajupesuks saadavad hiigelsummad teevad valimised mõttetuks. Valijad saavad kaasa rääkida erakondade jõuvahekorra selgitamises, kuid isikkoosseisu panevad paika partebürood. Sellist  protseduuri ei saa valimisteks nimetada. Riigikokku ei valita ju parteisid, vaid inimesi. Eestis kehtiv valimisseadus teenib võimuladviku huve, vormistab nende tahet.
Valimissüsteem peaks pakkuma võrdseid võimalusi kõikidele kandidaatidele, valituks osutumine ei tohiks sõltuda nimekirjalisest eelistusest, finantsvõimekusest ega poliitilise eliidi tahtest. Õiglaste valimisteta demokraatia ja võimude lahusus ei toimi. Eesti on (pindala kui ka rahvaarvu poolest) väga väike riik. Erinevalt teistest riikidest poleks meil keeruline ka koguneda ja esindajad valida, olulistes küsimustes aga ühiselt otsuseid langetada. Piinlik tõdeda, et Eestis praktiseerita isegi referendume.
 

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP