VABAMÕTLEJA: Liigne vabadus hävitab rahvusriiki

Autor: Einar Eiland

Majandus- ja sotsiaalinstituudi magister

Uute teadmiste ja mõtete omandamine eeldab uurimist. Kui uurimist ei toimu, ei saa arusaamist tekkida. Kui aga arusaamist ei toimu, lakkab teadvus töötamast. See kehtib kõikide ühiskondlike protsesside kohta ja selle tunnuseks on see, et probleemide hulk selles ühiskonnas kasvab. Kui ümbritsevast arusaamist ei ole, ei saa teha ka teadlikke otsuseid. Sellises olukorras muutuvad kõik negatiivsed toimingud paratamatuseks. Paratamatute lahendite kasv ühiskonnas viibki ühiskonna allakäiguni. Allakäigu tunnuseks on see, kui poliitiline tasand hakkab väitma, et arengud ei sõltu enam nendest. Edasiviivad otsused aga hääbuvad ühiskonnas seetõttu, et puudub teadvusel-baseeruv tahe ja ressurss neid realiseerida. Samas viitab paratamatuse levik ühiskonnas teadvuse puudumisest, millest on kujunenud meie ühiskonna osa. Interneti kommentaatorid siunamas võimu ja võim siunamas tasakaalu säilitamise huvides neti kommentaatoreid. Ainus mis puudub, on areng, sest kogu aur lähebki vaid vilede ja tulede peale, kuni selleni et peale tulede ja vilede enam midagi muud ei eksisteerigi.

Tõe kriteerium on praktika. Praktiline rakendamine sõltub aga sellest, mida on salvestatud mällu. Mälu toimib loogika või kujundite äratundmise kaudu.

Kuid ka kujundite ja loogika vahel peab olema teatav side. See on kultuuri arengu alus. Meie ühiskondlikuks probleemiks on aga aegunud kujundite kinnistumine ja loogiliste arengute tuletamisvõime puudumine. Kui juba president - siis tark. Kui seadus - siis õiglane. Kui õpetaja  - siis vaene. Kui protestijad - siis vaenlane. Kui poliitik - siis korruptant. Nende stereotüüpide kaudu luuaksegi tavakodaniku käitumisalgoritm. Iga valitsus on oma rahva nägu, mida saab jällegi õigustada stereotüübiga, et: „Ise me oleme nad sinna valinud!“ ja nii vabastatakse võim vastutusest. Nii olemegi sattunud terve mõistuse kriisis vaevleva ühiskonna rüppe.  Seega suudame korrata vaid seda, mida ette on näidatud, kus kompetentsete inimeste arvamus pole oluline ja ka eelkäijate arvamus on ajaloolise tõkendi tõttu prügikastikaubaks muudetud, et võrdlusmoment minevikuga puuduks. Ühiskond on muutunud seega loomakarjaks, kes elab eliidi annetustest ja on võimeline arutlema vaid eliidi poolt väljakäidud teeside üle. Alates fooliummütsist, lõpetades presidendi kõnega, analüüsides sedagi meeldivuse või mittemeeldivuse tasandil.

See ühiskond on võimeline langetama otsuseid vaid eneseteadvuse pinnalt, mille kujundamiseks vajaminev informatsioon talle kohalike uudistekanalite kaudu igapäevaselt söögilaua kõrvale tassitakse ja mille kohta naabrimehelt küsides selgub ülim tõde reaalsest olukorrast. Seda ei tuvasta aga keegi, et sellel ettekantaval infovool on müüdavuse huvides kõvasti pipart ja soola lisatud. Hea ja kurja võitlus on amfiteatrite ajastust peale inimeste meeli köitnud. Seega tuleb need stereotüübid luua ja rahvale ette kühveldada, sest vaid nii on võimalik olla müüdav. Seejärel tuleb küsida ümbritsevate arvamust, milline tegelaskuju meeldib ja reserveerida seda demokraatiana. Sama hea kui näidata näljasele kassile viinerijuppi ja kräunatuse esile kutsumise järgi võib teda koheselt sotsiaaldemokraadiks liigitada, sest kass väljendab läbi kräunumise tahet rahuldada enda sotsiaalseid vajadusi ja fakt, et tal kräunuda lastakse on juba demokraatiailming.

Paraku on sellised stereotüübid meie ühiskonnamudeli lahutamatu osa, mida ekslikult demokraatiaks peetakse. Demokraatia lahutamatus osaks on vastutusvõime. Vastustus saab aga tekkida siis, kui ühiskonna arusaam ümbritsevas toimuvatest protsessidest on oluliselt sügavam kui meeldib/ei meeldi tasand. 

Kui langetame otsuseid eneseteadvuse pinnalt, on valitsevaks ambitsioonid, auahnus ja kasuahnus –  see välistab reaalsustaju ühiskondlike arengute tagamiseks.

Kui kujundite ja loogika vaheline side katkeb, lakkab ka kultuuri areng ja ühiskond ei suuda teha teadlikke otsuseid. Teadlike otsuste puudumine ühiskonnas toob aga omakorda kaasa ühiskonna allakäigu, kus selle riigi kodanikud ei taha olla enam selle riigi ja ühiskonna liikmed ning anda enda panust selle riigi arengusse. Eliit ei paku lahendeid aga selle tõttu, et võim on juba olemas ja sundimas ei ole ka kedagi. Mida hapumaks läheb olukord, seda lihtsamaks muutuvad lahendid ning möödalaskmised saab propakandamasina kaudu kinni kleepida. Seega puudub eliidil igasugune motivatsioon muutusteks. Tavakodaniku-tasand ei saa aga lahendeid pakkuda seetõttu, et puudub ligipääs võimule ja eksisteerib orjale omane tahtepuudumine selle realiseerimiseks. Paraku on meie ajalugu sellist allakäiguspiraali juba kogenud; nimi oli sellel allakäigul stagnatsioon.

Artiklit illustreerivaid pilte võib kokku võtta ühe nime alla: „aknad Euroopasse“, vali millist tahad.

Lisainfoks: Delfi keeldus eelneva avaldamisest.

Allikas: http://www.vabamotleja.info/