EUGEN VEGES: Seniks kuniks paljud eestlastest vaevlevad toimetulekuraskustes, pole me eurooplased

Loomariigis hoitakse kokku. Isegi kõige kurjemad kiskjad ohverdavad kaaslaste nimel elusid.

Põhjamaatiiger teeb aga omas koopas laastamistööd. Paljud eestlastest ei suuda tasuda inimväärset eluks vajalikke eluasemekulusid, soetada organismi poolt nõutavat toidupoolist. Toimetulekuraskustes olevate perede (sh nälgivate laste rohkus) arv on hirmuäratav. Võimuladvikule valmistab peavalu aga vaid see, kuidas hallatavasse kassasse veelgi enam raha koguda. 

Nimetame ennast eurooplasteks, kuid selleks olemine eeldab enamat – see ei seostu üksnes geograafilise asukohaga, oluline on ka normaalseks eluks vajalike kulutuste tegemise võimekus.

Seniks kuniks paljud eestlastest vaevlevad toimetulekuraskustes, pole me eurooplased. Vähemalt mitte seni, kuni Põhjamaatiiger ei lõpeta liigikaaslaste hulgas laastamistöö tegemist. Tiigrike on marutaudis, mis avaldub liigse obroki nõudmise lembuses ja ühisvahenditega laristamises. 

Kogutoodangust 40 protsendi ümberjagamine pole vaestele taskukohane. Elukeskkonna parandamiseks ja kodanike maksevõimekuse tõstmiseks tuleb (ühiskonnas loodavate vahendite) ümberjagamises järgi anda, kulutamise asemel pühenduda loomisele.

Eesti valitsus eristub kalkuse poolest. Teiste riikide valitsejates leidub inimlikke jooni. Aasta-aastalt kasvatatakse toiduabi saadetiste koguseid. Tänavu eraldatakse nälgivatele ühenduskaaslastele 2671 tonni kuivaineid ja 590,8 tuhat liitrit rapsiõli. Eestlaste nõudlus on muidugi suurem, kuid asi seegi. Vähemalt 129 000 leiavad hetkeks lohutust. 

Eestlaste raskustest tuleks kõvema häälega rääkida, siis oleks lootust ka enamale abile. Isegi kreeklased võiksid ulatada abikäe -  loobuda toimetulekuraskustes vaevlevate kaaslaste (ESM vahendusel tulevast) andamist, korraldada korjandusi. 

Eestlaste raskest olukorrast ei teata. Meie esindajad sellest ei räägi, jagavad vaid „edusammude“ kogemusi. Selline lähenemine elukeskkonda paremaks ei muuda. Need, kellel rahalised võimalused jäävadki kodumaalt jalga laskma.

Eesti iseseisvusponnistus on läbi kukkunud – Eesti ja eestlased pole kaheksakümne aasta jooksul nii suures sõltuvuses olnud. Seda nii otsustusõiguse kui ka toimetuleku võimekuse poolest. Asja teeb hullemaks veel see, et tendents on süvenev. Järjest enam otsustuseid langetatakse Brüsselis, kasvab toetustest ja abipakikestest sõltuvus.

Allikas: http://eveges.blogspot.com/