MATTI ILVES: DENATSIONALISEERIMINE TSAARIAJAL JA NÜÜD

Aleksander III-nda venestuspoliitika XIX sajandi lõpul ja XX saj. algul oli küllalt karm ja pani õigustatult muretsema meie rahvuslikud poliitikud. Villem Reiman oli iseseisvuseelsel ajal üks kõige põhjalikumaid valitsuse Balti-poliitika kriitikuid.
Tema Aleksander III-nda reformide kirjeldus: "Rasked olid riigivalitsuse rusumised meie kodumaal pärast Aleksander II surma. Kõik, mis meie rahva elus edenemas oli, kisti tagurpidi. Kõik, mis vabalt liikuda tahtis, pandi kammitsasse. Kõik, mis venestamise sihtidele ei lähendanud, hävitati ära. Venestamise poliitika katsus Evangeeliumi kirikut surmata. Venestamine tegi rahvakooli poliitika tallermaaks. Venestamise poliitika ikkesse pandi kõik kord ja kohus, politsei ja valitsusekohad. Eesti rahva omavalitsust, nii palju ehk vähe kui teda ennegi oli olnud, kärbiti ja kitsendati päev-päevalt. Seaduse asemele astusid ametnikkude käsud ja tujud. Seltside tegevus ja avalik elu suruti uimastusse. Kõnele ja kirjale seati mitmekordsed lukud suu ja sule ette. Venestamise poliitika ei hoolinud sellest põrmu, ei tahtnud seda tähele panna, et rahva kõlblus langes, et rahva haridus alla libises, et õigus kadus ja ülekohus hooples. Ta tormas sõgedast pääst edasi, et aga rahva iseolemist hävitada ja maa päält ära kaotada."
V. Reiman "Eesti rahva vabanemine", raamatu esmatrükk ilmus 1903-1906

Toomas Karjahärm kirjutab raamatus "Vene impeerium ja rahvuslus": "Kultuuriline venestamine, mis ametlikult kaotas emakeelse hariduse, seadis sisse venekeelse asjaajamise ja pikemas perspektiivis ähvardas eestlasi denatsionaliseerimisega, tekitas rahvuslikes aktivistides ja intelektuaalides pessimistlikke meeleolusid. Tegelikult polnud asi nii hull. Praktikas ei tõrjutud eesti keele ja rahvuslikku vaimu talurahvakoolist kunagi täielikult välja; alles jäid emakeelse usuõpetuse kõrval  ka eesti keele tunnid, kus tutvuti eesti kirjandusega ja oli võimalik isegi rahvuslik kasvatus."

Arvan aga, et see on liiga optimistlik avaldus. Siis oleks läinud maksimaalselt kolm põlvkonda, kui enamus haritumaid eestlasi oleksid omaks võtnud juba vene keele ja tasapisi oleks edasi kulgenud ka eestlaste sulandumine Vene impeeriumi põhirahvuse hulkka.

Palju paremaks, nii imelik kui see ka pole, ei saa olukorda pidada ka nüüd. Meil oleks justkui täiesti vabad võimalused arendada oma keelt ja kultuuri. Aga silmapiiril tõusevad juba tumedad pilved, mis ohustavad mitte ainult eestlasi, vaid ka teisi Euroopa Liidu väikesemaid rahvusi. On teada, et E Liit on neomarksistlik moodustis (ainult eraomandit ei riigistata, vaid koondatakse see vähaste ülirikaste kätte) sisepiiride puudumisega ja tööjõu täiesti vaba liikumisega, mida meie reeturpoliitikud reklaamivad nii enda, kui euroliidu suursaavutusena. Aga see avabki tee denatsionaliseerimiseks.
Juba kostab ka üpris kaalukaid hääli teise riigikeele kehtestamiseks. Ütles ju pikaaegne arengufondi juht Ott Pärna: "Usun, et alates aastast 2015 on meil teemaks inglise keele tõstmine Eestis teise riigikeele staatusesse ning 2020. aastal see saabki teoks." Siis aga pole põhjust ütelda ära vene keelele ja ongi samasugune olukord kui oli kunagi tsaariajal - kolm kohalikku keelt. Kui tsaariajal oli lubatud veel rahvuslik kasvatus talurahvakoolides, nüüd aga on see meil õppekavadest juba edukalt väljajuuritud.
Meil on inimesi ja kartellipoliitikuid, kes soovitavad meie kirjanikele alustada oma teoste kirjutamist inglise keeles. Ka mõningates lasteaedades on sisse viidud juba inglise keele õpetamine.
Seekord kulub veidi leebema denatsionaliseerimise režiimi tõttu eesti keele hülgamiseks rohkem aega, kuid 5...6-e põlvkonna jooksul peaks praeguse olukorra jätkumisel saatma neid üleilmastumise pooldajaid täielik edu.