Tiit Madissoni kõne Hirvepargis, 23. augustil 2018

Lugupeetud kohale tulnud rahvuslased!

Minu palav tervitus iseseisvuslastele, kes esimesest Hirvepargi üritusest osa ei peljanud võtta! Kellest mitut siin rahva hulgas näen.
Siin, esimesel Hirvepargi Molotov-Ribbentropi salatehingule pühendatud meelavaldusel 23.augustil 1987 lugesin ma oma ettekande maha paberilt – vilumatusest, sest see oli mu esimeseks avalikuks esinemiseks.

Vahepealsetel aastatel peetud kõned Eesti Rahvuslaste Keskliidu avakongressil 19.märtsil 1994 Estonia  puupüsti täis saalis, Lihula sõjameeste mälestussamba avamisüritusel 20.augustil 2004, venelaste Eesti lipu mõnitamisele 9.mail 2006 Tõnismäel, järgnenud eesti rahvuslaste meeleavaldusel 20.mail samal aastal. Varem toimunud rahvusmeelsete inimeste ürituste rahvani jõudnud sõnavõtud on tulnud südamest, ilma paberita. Nüüd 31 aastat hiljem, pean taas kasutama spikrit, kuna vanadus ei hüüa tulles. Kuigi vaim on siiamaani kõva, jääb füüsis kahjuks nõrgaks.

Siinsamas Hirvepargis, kui andsin rahvuslikule portaalile Objektiiv kaks aastat tagasi intervjuu, küsiti, kuidas suhtun praegusesse riiki. Vastasin, et kui ma oleksin 1987.aastal teadnud, milline see nn riik praegu välja näeb, oleks see meeleavaldus organiseerimata jäänud. Iga revolutsioon söövat oma lapsi. Ajaloost on teada, et Suure Prantsuse Revolutsiooni algatajad giljotineeriti ja leninlik kaardivägi sattus 1937. aastal Stalini timukate püssitorude ette.

Peab tunnistama, et minul on läinud veel hästi: pidin vaid aasta ja seitse kuud veetma riigireetmise süüdistusel Patarei vanglas, endistest kommunistidest kohtunike otsuse alusel, kuna olin suutnud luua kõik tingimused relvastatud riigipöörde katseks- üksinda! Pean end suurte kogemustega organisaatoriks, kuid kõiki tingimusi ei oleks isegi mina suutnud üksinda luua, kodus vaid Kaitseliidu Soome Talvesõja aegne vintpüss. Tollase uurimisgrupi juht Arnold Sinisalu, suutis süüdistuskokkuvõtte kokku kirjutada, ilma, et süüdistatavat oleks kordagi üle kuulatud, on nüüd Eesti Põhiseadust kaitsva ideoloogiapolitsei ehk kapo juhiks. Kuna ilmselt tänane meeleavaldus jäädvustatakse vähemalt nutitelefoni abil, tahaksin tervitada paarikümne aasta tagust tuttavat: “Tere, Arnold, kes sa mind praegu jälgid!”

Minu eelnevast jutust on selge, miks õigussüsteemi reformi nõudev EKRE tahab esmajoones korda teha just Justicia, et lõpeks kaitsepolitsei, prokuratuuri ja kohtute omavoli, õiguse ja õigluse üle mõnitamine. Et õigus pääseks viimaks võimule.

Kuna keeldusin kategoorilises vormis kirjutamast president Meri-Nikolajevile armuandmispalvet, mida mind püüti moosida kirjutama, amnesteeriti lõpuks mind Riigikogu poolt. Isegi seda ei suudetud enam-vähem kompetentselt teha. Kuna vahepeal oli kriminaalkoodeksit muudetud, mida riigikogulased muidugi ei teadmud, vabastati mind seaduse järgi, mis enam ei kehtinud. Asja sottiajamine toimus meedia mõnituste saatel. Kuid millest meie valitsejad ei tahtnud minevikus, nii ka tänapäeval ei ole kombeks oma rumalustest mingeid järeldudi teha. Sest rumalus ei ole valitsejaile häbiks, vaid igati aktseteeritud omaduseks, tundub nii. Sest annab Jumal ameti, annab ka mõistus, arvatakse Toompeal ja jälgides meie mittelegitiimse presidendi tegutsemist, ilmselt ka Kadriorus.

Rehabiliteerimist pole loomulikult keegi korraldanud. See kõik toimus samal 1997.aastal, kui siiasamasse Hirvepargi seinale kinnitati Hirvepargi 1987.aasta meeleavalduse tähistamist Tallinna tollase linnapea, minu hea tuttava Ivi Eenmaa poolt mälestustahvel. Kommenteeriksin, et sellised on need Eesti riigi paradoksid, millele paraku lõppu ei näi tulevat. Sest võimule on pääsenud vastutusvõimetud, ahned, ignorantsed-arrogantsed ja kahjuks ka rumalad poliitikud,kes võimust on teinud enda hästi elamise projekti.

2009.aasta 23.augustil, kui Hirvepargi meeleavalduse korraldajateks olid IRL-i liige Tarmo “Kojamees” Kruusimäe ja Jüri Liim, kui viimane nimetas end peaesineja Mart Laari ja Tunne Kelami taustakõnelejaks, keelduti mulle sõna andmast. Sest minu aeg olevat läbi, nüüd otsustame meie, nagu härra Kojamees-Kruusimäe end väljendas. Tunne Kelamist kirjutas Postimees ca 15 aastat tagasi, nimetades teda üheks 1987.aasta Hirvepargi meeleavalduse korraldajaks.  Vaatasin seepeale üle kõik

Hirvepargi esimesest meeleavaldusest tehtud fotod, kuid Kelami nägu ei suutnud neil tuvastada. Pöördusin Postimehe toimetuse poole loo korrigeerimise avaldusega. Vastati, et Kelam nii ise rääkivat ja minu ümberlükkamine jäeti avaldamata. Nii on lugu tõega, sest ajalugu olevat dünaamiliselt muutuv teadus.

Tundub, et tabasime tollase meeleavaldusega kommunistliku võimu õrna kohta – seadsime kahtluse alla bolševistliku võimu legitiimsuse. Ilmselt just seetõttu vallandus tollases kartellimeedias enneolematu sõimulaviin, kus meid, organisaatoreid grupi MRP-AEG liikmeid nimetati CIA käsilasteks, nüüd sildistatakse praeguseid rahvuslasi, kes ei taha omaks võtta “liberaaldemokraatlikke euroopalikke väärtuseid”, kõiki neid perversseid nn iniõigusi, sooneutraalsust, et lapsel on vanem1 ja vanem 2, selle ajuvaba jura eitajaid sildistatakse Kremli käsilasteks, natsideks, putinistideks, Moskva kasulikeks idiootideks jne. Viimases hädas on Läänest üle võetud alavääristav omadussõna “populist”, mida loeme/kuuleme end soroslastele mahamüünud Eesti poliitlimukate kõnepruugist.
Paistab, et Eesti ajalugu on läinud teisele ringile ja peame jälle võitlema oma rahva riigi eest, kus eesti rahvas saab ellu jääda ja endaga toime suudab tulla. Ega pea inimväärikat elu välismaale minema otsima!

Mul on südamest tulev hea meel, et tänase rahvakogunemise algatajaks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna juhid, kes on suutnud oma tegevusega rahvusreeturite kartelli tõsiselt muretsema panna, et nende võimutsemise ja Brüsseli peremeeste ees koogutamise aeg võib mitte nii kauges tulevikus otsa saada.

Muidugi ei tulnud ma siia vaid ajalugu meenutama, sest tean, et õigluse otsimisest ei ole kasu, kui me ise selle õiguse eest ei suuda seista. Kordan esimeses Hirvepargis oma kõne lõpuridu Joel Sanga luuletusest:
"Maailmas midagi ei muutu, kui meie midagi ei muuda. Sa tegema pead kõik, mis suudad ja isegi kui suurt ei suuda.”

Tänan tähelepanu eest, kallid hirveparklased! Siiatulnute soliidset arvu nähes julgen ennustada, et seegi rahvakogunemine on millegi suure alguseks.

Jõudu võitluseks!