RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 1. august 2018

Sinimäed 28.07.2018 – Eesti Termopüülid

Fotol Anti Poolamets (vasakul) on koos kasutajaga Heiki Magnus

480 eKr kohtusid pärslaste 250 000 sõdurit 7000 kreeklasega Termopüülide kitsasteel ning kaotasid 20 000 kuni 50 000 sõdurit. Viimased 300 spartalast võitlesid surmani Kreeka nimel. Sinna püstitasid kaasmaalased neile lõvi kuju. Midagi sarnast tegid eesti poisid 1944. aasta lahingutes. Grenaderimäele, kust eestlased enam vaenlast edasi ei lasknud, on püstitatud nooltest läbistatud rist. Mälestan igal aastal Sinimägedes neid mehi, sealhulgas oma 1925. aastal sündinud onu Raimond Poolametsa, kes võitles 29. politseipataljoni koosseisus 1944. aasta talvel Krivasoos, kus suur osa pataljonist.

Punaarmee massidele vastu seistes hukkus. Pataljoni allesjäänud võitlejad liideti 1944. aasta juunis 38. politseipataljoniga, mis osales Voldi-Kärevere kiilu likvideerimisel Emajõe ääres. Suure 1944. aasta tekstiga kivi juures pildistasin Virumaa meest Ruuben Lamburit, kes pidas 28.07.44 võitlust Sinimägede lähistel. 1947. aastal metsavennana vangi langenud mees pidi nõukogude laagrites orjatööd tegema 18 aastat. Tema tulevane naine, kellega ta oli 8 aastat, sealjuures kordagi üksteist nägemata kirjavahetuses olnud, käis teda suurest nägemise soovist Mordva laagris traataia tagant piilumas. Ruuben sai talle vaid baraki seinale tõstetud redelilt lehvitada, muidu ähvardati tulistada. Küll oleks positiivne üllatus, kui lapsikustest ja lollustest üle ujutatud Päevaleht ja Õhtuleht või Postimees Elu24 rubriigi totruste asemel meie tõeliste kangelaste saatust kajastaksid.
Sinimägede lahing algas punaarmee suurtükilöögiga 25. juulil. Esimene jalaväerünnak Sinimägedele algas 26. juulil. 28. juuli hommikuks oli eelmisel päeval vasturünnakule asunud 20. Relvagrenaderide SS-diviisi (Eesti Diviisi) 47. rügemendi I pataljoni 450 mehest Grenaderimäe idakaevikusse kaitsele jäänud 30 eesti meest. Saksa rindedokumentides võeti Soodeni pataljoni saatus üheselt kokku – seda polnud enam olemas. 29. juuli 1944 keskpäevaks oli 109. laskurkorpus Sinimäe praktiliselt hõivanud. Saksa III Germaani Soomuskorpuse ülema Felix Steineri reservis oli sel ajal veel vaid üks võitlusüksus, mis oli kandnud küll suuri kaotusi, kuid oli võitlusvõimeline.

See oli 45. rügemendi I. pataljon kapten Paul Maitla juhtimisel. Maitlale antigi käsk vallutada Grenaderimägi tagasi. Mehi selleks oli aga enam kui napilt ja kapten Maitla läks sidumispunkti ning palus mehi rünnakule tulla. Sõnagi lausumata tuli üle paarikümne kergemalt haavatud mehe. Lisa saadi ka teistest purustatud üksustest. Käisin kümmekond aastat tagasi Inglismaal Leicesteris lindistamas ühe Richard Säägi mälestusi, kes ütles uhkelt, et mäe vallutajateks olid kaks Virumaa meest – tema ja leitnant Harry Niidre. Richard Säägi sai teise eestlasena I ja II kl Raudristi korraga. Säägi koostas nimekirja rivisse jäänud meestest. Ta mäletab hästi, et nimekirjas oli täpselt 26 meest ning peaaegu kõik võitlejad said sõdurivapruse eest raudristid ja kandsid neid uhkusega. „Kandsime neid ka kõigi langenud relvavendade mälestuseks. Nende mälestuseks, kelle hauad teadmata ja puuduvad ristid. Kandsime neid nende vaprate meeste emade-isade auks!”

Kaks Virumaa meest troonisid lahinguvälja kohal ning sealt – Eesti Termopüülidelt punaarmee massid enam läbi ei murdnud.

Allikas: Anti Poolamets, Facebtiook

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP