RAHVUSLANE

Rahvuslane

neljapäev, 17. jaanuar 2019

Jaak Valge: meil on probleem. Kuid teistsugune, kui arvab Kristina Kallas

Jaak Valge vaidlustab Kristina Kallase seisukohad.

Ajaloolane Jaak Valge selgitab oma arvamusloos, miks ja kuidas eksib „kahesajataja“ Kristina Kallas, kui ta õhutab oma plakatitega pingeid erinevate rahvaste vahel.

“Kristina Kallas põhjendas eestlaste ja venelaste eraldatust kujutavaid provokatsioonilisi Eesti 200 plakateid 28 aastat lahendamata küsimusega. “Lõhestatud ühiskond on meie päris probleem. Visaku esimesena kivi see, kes ütleb, et see, mis oli plakatil, ei ole tõsi? Meie lapsed käivad erinevates koolides, me töötame erinevates töökollektiivides ja elame erinevates linnaosades. Me vaatame erinevaid telekanaleid ja me isegi võtame uue aasta vastu erineval ajal.”

Kõigepealt – väidetav lõhestumine rahvuslikul alusel – eestlased versus venelased – ei taba tegelikku probleemi. Sest küsimus ei ole etnilises lõhes, probleemis, mille oleks tekitanud Eesti riik, vaid välispäritolu rahvastiku nõrgas lõimituses, probleemis, mille tekitas meile Nõukogude okupatsiooni aegne tohutu suur sisseränne.

Immigrandid eralduvad võõrsil ise

Välispäritolu ehk immigrantrahvastiku defineerimisel ei lähtuta isikute rahvusest, vaid sünniriigist. Sisserännanute esimese põlvkonna moodustavad välisriigis sündinud isikud, teine põlvkond koosneb sisserännanute lastest, kes on sündinud elukohariigis, kuid kelle vanematest vähemalt üks on saabunud välismaalt. Väga pikka aega kestnud sisserändega maades eristatakse ka sisserännanute kolmas põlvkond, määratledes nii isikud, kelle vanavanemad on sündinud välismaal. Defineerimisel võetakse aluseks nüüdisaegsed riigipiirid.
Tegemist on põlis- ja välispäritolu rahvastiku loogilise käitumisega. Sama sooviga eraldumisele, mis on loonud immigrantidega asustatud linnaosad Pariisis, Malmös, Brüsselis või Berliinis. Vahe on vaid selles, et meil on immigrantrahvastiku proportsioon mitu korda suurem.

Võõrad on suurema riskikäitumisega

Tõsi, mõned tegematajätmised on Eesti riigil tõesti, näiteks on immigrantrahvastikule suunatud narkopoliitika olnud selgelt ebatõhus. Kõigist narkomaania ravialustest oli 2015. aastal vaid 14% eesti rahvusest. Nii võib hinnata, et põlisrahva hulgas on kangete narkootikumide tarvitamine peaaegu viis korda vähem levinud.
Vanglates on on aga mitte-eesti emakeelega isikud proportsionaalselt 1,9 korda “üleesindatumad”. Seejuures ei ole küsimus loomulikult selles, et eestlased oleksid kainemad ja seaduskuulekamad, vaid välispäritolu rahvastik ongi oma nõrgemate sotsiaalsete sidemete tõttu avantüristlikum ja kriminogeensem. See on nii igal pool, tõenäoliselt ka eestlaste puhul Soomes.
Ka eesti keelele ülemineku tugi on olnud ebapiisav. Minule pole teada ühtegi teist riiki, kus riigikeele oskuse tase oleks nii madal kui Eestis, kuid taas tuleb tunnistada, et tegemist on olnud ka erakordselt raske probleemiga. Väiksema välispäritolu rahvastiku osakaaluga piirkondades on keeleõpe ja lõimumine olnud märksa edukam.

Kuidas kujutab Kristina Kallas lahendust ette?

2016. aasta Sirbi intervjuust nähtub, et Kallase ideaaliks ei ole Euroopa rahvusriigid, vaid hoopis pooldemokraatlikud Singapur ja Malaisia. Edasi teatab Kallas, et integratsiooniprobleemi ei saa lahendada ilma Venemaa osaluseta. Ning mis põhiline – Eesti kultuur peaks Kallase visiooni kohaselt “integreerima elemente kõikide Eesti elanike sümbolitest, representatsioonidest ja väärtustest”, ning lubab seejuures, et “eestlastele jäägu nende pastlad, kannel ja „Tõde ja õigus“”.
Jättes kõrvale ebaõnnestunud kujundid, samuti täiesti arusaamatu Venemaa osaluse nõude Eesti lõimumisprotsessis, tuleb välja lugeda, et Kallase arvates peaks Eesti territooriumil tekkima mingi uus kultuur, mis ühendab põlis- ja välispäritolu rahvastiku.
Kui see tähendabki “lõhestatusest” ülesaamist, siis võib Eesti 200 plakatid küll paika keevitada, sest Kallase eesmärk ei ole saavutatav. Ei suutnud seda poole sajandi jooksul tekitada Nõukogude võim nõukogude rahva kujul, ega suuda ka Kristina Kallas, isegi siis, kui Eesti muudetaks autoritaarriigiks. Sest eestlased pole sellega nõus ning ilmselgelt pole see meelepärane ka peamiselt slaavi kultuuriruumist pärit välispäritolu elanikkonnale.

Eestlastelt teiste järgi kohandumist nõuda on kuritegelik

Nõue, et eestlased vahetaksid oma isamaal vabatahtlikult oma ajaloolise identiteedi ja kultuuri mingi eesti-vene hübriidi vastu, pole lihtsalt realistlik. Eestlased võivad oma kultuuri viljelda ainult Eestis, teised rahvad ka oma päritolumaal. Pealegi jääks hübriidkultuuri pealesurumise korral domineerima ikkagi vene keel ning järk-järgult ka vene kultuur. Ehk esialgu võtaksime uut aastat vastu võib-olla tõesti kell pool kaksteist, hiljem ikka kell üksteist ehk Moskva aja järgi.
Küll aga ei tunne ma ühtegi eestlast, kes ei tunneks siirast rõõmu neist välispäritolu isikutest, kes ise soovivad end eestlasena tunda. Kuid eesti rahvuslasele peaks olema täiesti mõistetav ka see, kui venelased tahavad Eestis elades ikka venelasteks jääda, samal ajal Eesti riigile ja ühiskonnale lojaalsed olles. Nagu sajandeid meiega edukalt ja sõbralikult ühel maal, aga siiski omaette elanud peipsivenelased või Vene valgekaartlaste uhked järeltulijad, kes edukalt lõimunutena kuuluvad nüüd Eesti põlisrahvastiku hulka.

Probleem on, kuid mitte Kallase nägemusena

Niisiis tuleb Kallasega nõus olla – meil on probleem. Kuid see probleem on teistsugune ning Kallase asjatundmatu diagnoos tähendab ka vale ravi pakkumist. Vaieldav on ka mõte panna erineva emakeelega lapsed kohe ühistesse koolidesse – seda eriti piirkondades, kus on venekeelse elanikkonna ülekaal, kelle eesti keele oskus on nõrk või olematu. See oleks kõikide laste suhtes ebaaus, ega ka toimiks. Kallasega sarnaselt Kiviõlis koolis käinuna kujutan elavalt ette, missuguseid konflikte see tekitaks.
Lõimimine peaks olema ikka mitte eesti koolilaste, vaid kogu Eesti ühiskonna kanda. Pigem tuleks alustada sellest, et vene emakeelega lapsed saaksid eesti keele selgeks juba lasteaias, pärast mida on nad võimelised jätkama oma õpinguid eestikeelses koolis. Ühtlasi tuleb vene emakeelega noorte vajadusi arvestades luua neile praeguste vene õppekeelega koolide baasil süvendatud vene keele ja kultuuri õppega eestikeelsed koolid. Tõsi, selle plaaniga oleksime pidanud ammu alustama. Veel tuleb meeles pidada, et slaavi taustaga isikute sisserände suurenemine, nagu viimastel aastatel, teeb meie lõimumisprobleemid veel raskemaks. Mingist tasemest alates isegi lahendamatuks.

Jätkem võõrad rahule, kui neile midagi öelda pole

Lõpetuseks. Andres Langemets kirjutas kümme aastat tagasi: “Head poliitikud ja ajakirjanikud, jätke need muulased ometi rahule! Las nad elavad ja kohanevad, nad on sümpaatsed inimesed koos oma etniliste veidrustega. Kas meil siis pole veidrusi?”
Muidugi on, need “veidrused” ongi üks rahvusliku identiteedi osa. Tingimustes, kus meil lihtsalt ei jätku jõudu ja massi sellise hulga välispäritolu isikute kiireks lõimimiseks, seejuures kõigile nende “veidrused” alles jättes, ei aita kampaania korras utopistlik-sotsialistlike lahenduste pakkumine. Oleme siin omavahel päris kenasti hakkama saanud, hoidkem ka edasi rahu ja väärikust. Seda, mille vastu Eesti 200 oma plakatitega just eksis.”

Allikas: https://uueduudised.ee/arvamus/jaak-valge-meil-on-probleem-kuid-teistsugune-kui-arvab-kristina-kallas/

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP