RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 5. jaanuar 2011

Henn Põlluaas: Savisaare kahepalgeline hukkamõist

www.DELFI.ee

Foto: Erakogu
Nüüd on ka president Ilves Savisaare teemal sõna võtnud. Võõrriikide mahitusel ja rahastamisel teostatav muumeelne poliitika on tõesti lubamatu ja väärib kõige karmimat hukkamõistu. Eriti, kui seda püütakse ellu viia ka seadusandlikul tasandil.
  Rääkides Kremli katsetest mõjutada Eesti sise- ja välispoliitikat läbi meie endi poliitikute, mõjukatel positsioonidel olevate isikute ja muulaste, siis kirjutab kapo aastaraamat sellest juba aastaid. Näiteks kinnitas kapo, et Konstitutsioonierakond on Vene salaluure poolt organiseeritud ja rahastatud Eesti-vaenulik õõnestusorganisatsioon. Imestama paneb, et midagi ei võetud ette selle takistamiseks ja neil lasti osaleda isegi Riigikogu valimistel. Miks?Kuid mis seal imestada – on ju Eesti kohtutelt saanud õigeksmõistvad otsused kõik meie rahva ja riigi vaenlased, alates Rožokist ja lõpetades Linterite-Klenskite ja Johan Bäckmanniga. Kui täna julgetakse tulla välja süüdistustega Savisaare ja Keskerakonna vastu, siis ei tohiks jääda poolele teele ega piirduda pelga näpuviibutamisega.
Savisaare puhul pole olnud saladuseks, et ta on aastaid ajanud rahvusriigile vaenulikku ja idameelset poliitikat ning omab kahtlustäratavaid sidemeid vene võimuerakondade ja isikutega. Pronksiöö sündmuste ajal positsioneeris Savisaar ennast selgelt Eesti-vaenulike vene šovinistide ja impeeriumimeelsete poolele. Mäletatavasti kogus Eesti Rahvuslik Liikumine 2007. aastal, peale pronksiööd pooleteise nädalaga tervelt sada tuhat allkirja petitsioonile, milles nõuti Savisaare tagasiastumist. Rahva tahe oli aga kui hane selga vesi.
Pööraksin erilist tähelepanu ühele lõigule president Ilvese avalduses: "See on halb, kui varjatud rahastamine tuleb siseriiklikult, aga see on palju halvem, kui see tuleb väljaspoolt riiki. Iga selline rahastamine eeldab vastuteeneid. Kui siseriiklike annetuste puhul on need vastuteened korruptiivse maiguga, näiteks toetatakse ühte või teist seadust, siis kui see tuleb välismaalt, on see juba julgeolekuoht," kinnitas Ilves, rõhutades, et ükski president ei tohi lasta sellisel parteil ega isikul, kes välismõjutustele allub, valitsust moodustada.
Olen presidendiga igati nõus. Ida rahaga ei tohi „Eesti poliitikat“ teha. Nõus. Aga muu välisrahaga? Ilves on ilmselt unustanud, et igal mündil on teine pool ning lisaks idale eksisteerib ka lääs. Ajast, mil Eesti liitus Euroopa Liiduga on üle 80 protsendi meie seadusandlikest aktidest tulnud välismaalt. Koos piitsa - poliitilise surve ja trahvidega - ning präänikuga - struktuurifondide rahade ja EL ametnike hüperpalkade ja soodustustega. Eesti seadusandlikul kogul on olnud nende seaduste vastuvõtmisel vaid statisti roll - kohapealsetel „omavalitsustel“ pole õigust tekstides komakohtagi muuta.
Meie seadusandlust on kujundatud aga välise tahte järgi algusest peale. Juba enne liitumist Euroopa Liiduga taganeti välisorganisatsioonide ja -riikide survel järjepidevalt meie põhiseaduslikest normidest ja suveräänsest otsustusõigusest. Mäletame hästi, kuidas president Lennart Meri keeldus Venemaal erahuvisid omanud OSCE erikomissar Max van der Stoeli ja teiste „meie sõprade“ otsesel mõjutusel välja kuulutamast välismaalaste seadust ja keeleseadust, mis olid kantud põhiseaduslikust rahvusriikluse ideest ning kuidas riigikogu survele järgi andis.
Eesti on tõrkumatult vastu võtnud EL seadusi, mis näevad ette banaani lubatud kõveruse, liigitavad porgandi puuviljaks jne. Brüsselist tulnud ettekirjutised ja tihtipeale absurdsed euronormid on välja suretanud lugematuid külapoode, väiketootjaid, turismitalusid, põllumajandust jm. Tänane kriis on suuresti kümnete tuhandete ettekirjutiste ja keeldude vili, mis on viinud kulud ja tarbijahinnad lakke, põhjustavad töötust, vaesust ja parimas eas inimeste pagemist välismaale, kuid mille järgimist meie enda riiklikud instantsid nõuavad. Kas keegi julgeb väita, et tegemist ei ole julgeolekuriskiga?
Iga riik peab lähtuma enda riiklikest ja rahvuslikest huvidest. On selge, et oma huve peame kaitsma ka läänes ja nii mõnigi lääne soovitus ja samm kujutab endast vaid Kremli kellade kaja. Piisab, kui meenutada viisavabaduse sõlmimise kavasid ja Mistralite müüki Venemaale. Toompea erakonnad teevad näo, justkui oleks unustanud, et maakera on ümmargune. Ka lääne suund võib viia itta.
President, peaminister jt, kellele Meri eeskujul on „meie lääne sõprade“ huvid primaarsed, ei räägi aga muudest riskidest sõnagi. Oli ju Ilves euroläbirääkimiste põhitegija, keda ei huvitanud lepingute sisu ja võimalikult heade liitumistingimuste saamine Eestile, vaid peatükkide sulgemise kiirus. Vaid tänu Poolale ja mõnele teisele riigile laiendati nende väljakaubeldud soodustusi osaliselt ka meile.
Ka Brüsseli poolt pealesurutud eurole üleminekule, millele eesti rahvas olla EL referandumil "jah" öelnud (kuigi sellest tollal isegi ei räägitud), on osatud vaid emotsioonidest kantud põhjendusi tuua. Seni on vankuvale eurole ülemineku pingutused tõuganud Eestit vaid sügavamale majanduskriisi. Lisaks kaob viimanegi võimalus iseseisvat ja meie endi huvidest lähtuvat rahanduspoliitikat ellu viia. Julgeolekurisk? Loomulikult.
Nüüd, kui idarahaga „Eesti poliitika“ tegemise on hukka mõistnud kogu poliitiline ladvik, tuleks panna piir ka teistele väliskatsetele mõjutada Eesti poliitikat. Vastasel juhul on hukkamõist kahepalgeline. Rahvuslikke huvide eest seismine ja julgeoleku tagamine ei saa piirduda ainult ühe ilmakaarega.
Autor on Eesti Demokraatlike Rahvuslike Jõudude Koostöökoja esimees.

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP