RAHVUSLANE

Rahvuslane

esmaspäev, 10. jaanuar 2011

Mart Helme: Vene sõjaväebaasid Eestis – ei näe probleemi

www.DELFI.ee
              
Läti presidendi Valdis Zatlersi visiit Venemaale tegi asja lõplikult selgeks: viisavabadus Venemaaga tuleb.
See, mis euroreferendumi eel 2004. aastal EL-i pooldajate poolt eurovastaste paranoiaks ristiti ning mille tõenäosusest vaid mingi kauge hämara tuleviku vormis mööndi, on praeguseks käegakatsutavas kauguses. Ja Zatlers ütles välja ka miks – sest nii on otsustatud „üleliidulisel“ tasandil. Siinkohal ei saa jätta irooniliselt meenutamata sedagi, kuidas võimud meie avalikkust pidevalt veenavad, nagu oleks niisugused meile pähe määritud otsused võimatud, kuna oleme „laua taga“ ja saame endale kahjulikke otsuseid tagasi lükata või nende mõju vähemalt pehmendada. Nagu näha, ei ole me sel korral seda „laua taga“ istumisest olenemata suutnud.
Vastupidi. Oht, mis meid viisavabadusega seoses ähvardab, on suuremgi, kui argimuredega kimpus eestlane seda üldse kujutadagi oskab. Ei käi ju praeguseks enam jutt mitte üksnes viisavabaduse kehtestamisest Euroopa Liidu ja Venemaa, vaid ka Euroopa Liidu ja Ukraina, Valgevene, Moldova ja Kaukaasia riikidega. Kokku tähendab see, et viisavabaduse kehtima hakkamise päevast alates saavad igal issanda hetkel vaba sisenemise võimaluse Eestisse 235 miljonit inimest. Ning nad võivad jääda siia ühekorraga üheksakümneks päevaks, käia seejärel korraks üle piiri ning tulla siis tagasi järgmiseks üheksakümneks päevaks. Ehk siis, kui euroreferendumi eel ähvardati eestlasi, et Euroopa Liidu tagasilükkamise korral ootab meid ees saatus sattuda SRÜ-sse, siis nüüd on see alternatiiv tänu meie liikmelisusele Euroopa Liidus tasuta kaasaandena kenasti teoks saamas.
Kõik see peegeldub suurepäraselt ka meie poliitikuteb retoorikas. Kuna üheks inimest liigutavaks jõuks on kahtlemata ahnus, apelleeritaksegi praegu sellele, et viisavabadus toob Eestisse tänu vabalt liikuma hakkavate turistide hordidele raha, palju raha. Nagu oleks õnn tõepoolest ainult rahas.
Muide, sedasama lubati meile ju ka liitumisel EU-ga. Pidime saama koguni Euroopa viie rikkama riigi hulka. Samuti pidi EL lahendama meie probleemid Venemaaga ning tagama meile julgeoleku.
Nüüd oleme paraku Euroopa viie vaesema riigi hulgas ning probleeme Venemaaga lahendab endiselt vaid Moskva suva, julgeolekust rääkimata.
Ent miks on siis viisavabadus Venemaa ja teiste SRÜ riikidega meile nii ohtlik? Põhjus on väga lihtne: meid ujutatakse uute immigrantidega idast paari aastakümne jooksul lihtsalt üle. Kui lisada siia immigratsioon läänest ja kolmandast maailmast, pole raske mõista, et praegu Eestis sündivad eestlastest lapsed hakkavad oma ajaloolisel kodumaal elama reliktse vähemusena.
Ent kinnitagem eelpool öeldut pisut ka arvudega. Viimase kümneni jooksul on Eestisse nii EL-ist kui SRÜ-st (viimastest vaatamata üsna rangele ja palju kritiseeritud viisarežiimile) kokku saabunud 17 116 inimest. Seda on umbes Võru või Rakvere suuruse linna jagu. Sellele arvule tuleb lisada paar tuhat inimest, kes on samal ajavahemikul Eestisse elama asunud EL-i mitte kuuluvatest riikidest, sealhulgas kolmandast maailmast.
Tegelikult on see statistika puudulik, kuna paljudel puhkudel on raske vahet teha, kui alaliselt või ajutiselt inimesed siin elavad. Eriti kehtib see Schengeni viisaruumi kuuluvate riikide kodanike kohta.
Sisserände kõrval peame aga rääkima ka väljarändest. Mis puutub eestlaste väljarändesse, siis näib, et praeguseks oleme jõudnud teatud murdepunkti, kus üha enam inimesi leiab, et neid ei rahulda kartellistunud poliitikaga, tööpuuduses vaevlev, oma maaelu hävitanud ja inimestesse võimu tasandil ülbelt ning alandavalt suhtuv Eesti ning nad kaaluvad või otsivad võimalust siit lahkumiseks. Kui paljud on juba läinud, kui paljud lahkunud otsustanud aga iialgi enam mitte naasta, teab üksnes vanajumal, mitte aga statistikaamet. Taas tänu sellele, et tuhanded (kui mitte kümned tuhanded inimesed) töötavad naaberriikides, kasutades selleks Schengeni viisaga tekkinud võimalusi. Eestile tähendab see paraku, et siit on lahkunud või kavatseb lahkuda parimas tööeas ning sageli ka keskmisest ettevõtlikum inimeste kontingent, kes kõigele lisaks on ka viljakas eas. Või kui lapsed ongi juba ilmale toodud, siis viivad nad need (sisuliselt Eesti tuleviku) siit endaga ajapikku kaasa. Mida see tähendab meie demograafilisele tulevikule ei vaja pikemat selgitamist.
Muidugi oleks ekslik arvata, nagu tormaks kõik 235 miljonit inimest hoobilt viisavabaduse kehtima hakkamisel Venemaalt ja SRÜ-st Eestisse. Võtab pisut aega, enne kui inimesed seda võimalust endale teadvustavad. Ent juba praegu võime näha, kuidas noored venelased interneti kaudu endale Eestis tööalaseid kontakte tekitavad, seejärel turismireisi käigus tulevase tööandjaga füüsilise kontakti tekitavad ning mõne aja pärast tööandja abiga „ajutiselt“ Eestisse tulevad. Mis juhtub aga siis, kui kõik praegused takistused kaovad, pole raske ette kujutada. Geograafiline lähedus, vene keele kasutamise võimalus, venekeelsed koolid, turvalisem elukeskkond, parem majanduslik ja sotsiaalne olukord ning lõppude lõpuks võimalus siit veel edasi päris marjamaale kolida on magnetid, mis panevad meie suunas aastate lõikes liikuma sajad tuhanded, kui mitte miljonid inimesed. Hakkab toimima kumulatiivne efekt, mille tõeliselt laastavad tagajärjed ilmnevad alles teatud aja möödudes.
Meile, eestlastele võib selle perspektiivi kokku võtta aga üheainsa sõnaga: katastroof.
Meie riigijuhid kõiges selles muidugi katastroofi ei näe. Nemad räägivad, kuidas Venemaa peab eelnevalt veel vastu võtma täiendavaid seadusi, sõlmima illegaalide tagasivõtu lepingu jne. Kas tõesti pole meie poliitikud ja Välisministeerium kahekümne aasta jooksul selgeks saanud, et kui Läänes (antud juhul eelkõige Brüsselis ja Berliinis) on mingi poliitiline otsus langetatud, siis viiakse see ka ellu, juriidilistele nüanssidele lihtsalt vilistades. Parim sellekohane näide on muidugi Venemaa kuulumine ennast inimõiguste valvekoeraks pidavasse Euroopa Nõukogusse. Viisavabadus Venemaaga tuleb. Küsimus on vaid ajas. Ja selles, kas me oleme kuulekalt valmis enesehävitusteed mööda kõrvad lontis kaasa marssima või leidub meil ajusid ja otsustavust, et seda vältida. Esimese sammuna näiteks lahkudes Venemaa-El-i viisavabaduse kehtimahakkamise hetkel Schengeni viisaruumist.
Kõigest sellest kirjutades mõtlen kurbusega, kui apaatseks on inimesed Eesti saatuse suhtes õigupoolest muutunud. Ei mingit avalikku reaktsiooni, kui välisminister teatab, et ei näe ründelaevade Mistral müümises Venemaale ohtu. Me ei näe ohtu ka Ukraina ülevõtmises Moskva poolt, sõjas Gruusia vastu, rakettide suunamises meie linnadele, vene relvajõudude kontsentreerimises Eesti piiride äärde rääkimata meie relvajõude kahekordselt ületavate vägedega Balti riikide vallutamise harjutamisest õppustel. Me ei näe enam ohtu Nord Streamis. Me ei näe ohtu viisavabaduses ja õige pea ei näe me – nagu 1939. aastal – ilmselt ohtu ka vene sõjaväebaasides meie territooriumil. Seda juhul kui Moskva neid nõudma peaks ja meie „sõbrad“ – taas nagu 1939. aastal – sellele nõudmisele järele anda soovitaks.
Saame kõigest eelöeldust teha vaid ühe väga troostitu järelduse. Eesti ei ole vaba riik, Eestit ei juhi oma rahva ees vastutust kandvad inimesed ja eesti rahvas ei tea enam, mida kujunenud olukorras teha või millele – peale lahkumise – loota.
Küll teab seda aga Moskva. Ja Euroopa Liiduga viisavabaduse lepingu sõlmimine tähendab talle sisuliselt Eesti veretut tagasivallutamist. Kolonisatsiooni ja majandusliku ülevõtmise teel.

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP