RAHVUSLANE

Rahvuslane

pühapäev, 9. jaanuar 2011

NSBLOGI: Unustatud juht ja Hannibali rahvas


Pea kõik eestlased on näinud filmi “Viimne reliikvia,” kus kuri Ivo proovib üllast  Gabrieli tappa. Filmina tore vaadata, kuid ajaloolisest perspektiivist jama.
 Ivo Schenkenberg oli isegi aastasadu pärast oma surma selline ebamugav isik, sest oli just Schenkenbergi juhitud eestlaste väesalk see, mis vene vägedele 16. sajandil nö sauna küttis.
Huvitav on aga, et seda orjastaja ja türanni linti isegi täna keritakse üha uuesti ja uuesti. Üheltpoolt tuleneb see nö inertsist, kus jätkatakse sisse kulunud loo kuulutamist, teisalt teatud ringkondade huvist näidata eestlasi allutatud arenematu orjarahvana.
Hannibal ja tema rahvas
Kes oli siis see  mees tegelikult? Ivo Schenkenberg  oli Tallinna käsitöölise poeg. Ivo oli veel väike poiss, kui 1558 algas pikale veninud Liivi sõda ja kokkupuude sõjaga oli tal seega juba varases eas, sest samas sõjas hukkus tema vanem vend.
Ivo abiellus umbes 25-aastaselt ja sai kaasavaraks maja Karja tänaval (tänapäeval maja nr 11 kohal). Majapidamine oli heal järjel.
Mis sundis üht müntmeistriks pürgivat meest äkitselt sõjategevusse sekkuma? Miks õigupoolest määras Tallinna raad 1576 just tema talupoegade väepealikuks?
Ivo oli Mustpeade vennaskonna liige. Tema sõjaline väljaõpe, oskus relvi käsitseda, tuli ilmselgelt vennaskonnast. Tallinna mustpead pidasid traditsioonilisi piigivõitlusi ja ambudega täpsuslaskmisi (papagoilaskmisi), mis pakkusid noortele meestele suurepäraseid võimalused sõjalise osavuse harjutamiseks. Ka tulirelvade (haakpüsside) käsitsemise oskus polnud neile tundmata. Liivi sõja ajal osalesid mustpead innukalt linna kaitsmisel: nad aitasid ehitada ja tugevdada linna kindlustusi, pidasid vahiteenistust, võtsid osa lahingutegevusest.
Tallinna raad usaldas 1576 Iwo Schenkenbergile talupoegade lipkonna juhtimise “… arvult üle 400 tugeva. Need olid uhked kartmatud mehed …”
Talupoegade lipkonda juhtima asudes õpetas Ivo oma võitlejad välja: “Ja need talupojad koos saksa ja rootsi tingisõduritega ei ihanud muud kui päeval ja öösel venelastega taplusi pidada, kus nad sagedasti võitjateks jäid…”. Balthasar Russowi järgi leidunud Iwo edu kadestajaid, kes hakanud teda pilkamisi kutsuma Hannibaliks ning tema sõjamehi Hannibali rahvaks.

1577. aasta 23. jaanuaril saabusid Vene väed Tallinna alla. Pühavaimu kiriku pastori Balthasar Russowi Liivimaa kroonika andmetel olnud seal kokku 50 000 meest.
 Selleks ajaks oli Ivo Schenkenbergi käsutada 400–500-meheline ratsasalk, mis oli harkpüssidega varustatud ja pealiku poolt korralikult välja õpetatud. Suurtükke ja relvi oli piisavalt, teatavat puudust tunti ainult laske- ja toidumoonast.
 9. märtsil võeti Tallinnast ette suurem väljatung, et piirajate laagrist vange saada.
 Väljatungil ilmutas Schenkenberg suurt isiklikku vaprust.
13. märtsil taandusid Vene väed Tallinna alt. Põhjuseks oli tatarlaste sissetungi oht Venemaal, eelseisev teede lagunemine ja raskused sõjaväe varustamisega. Schenkenbergi salk röövis vaenlase tagalas Rakvere, Laiuse, Pärnu, Haapsalu, Koluvere ja Lihula all ning sisendas oma sissitegevusega vaenlasesse suurt hirmu. Pärast Tallinna piiramise lõppemist alustas Ivo salk n.ö partisanisõda vaenlase vallutatud alal. Hannibali lipkonna sõjaretked viisid Rakvere, Laiuse, Haapsalu, Koluvere, Lihula ja Vana-Pärnu alla.
16. sajandi kroonik Balthasar Russow räägib Ivost varjamatu imetlusega “…müntmeistri poeg Tallinnast, tubli vahva noormees”, samas hurjutab teda hulljulguse ja auahnuse pärast “et tatarlastele Rakvere all peale tungida, mida ometi kogu rootsi ja saksa sõjameeste hulk mitte hästi ei suutnud teha, ja tahtis kõik au üksi endale saada”. Ivo teod polnud sellised, mis oleksid riivanud tema kaasaegsete tundeid või taluvuspiiri.
27. juulil 1579 Rakvere all peetud lahing andis aga venelastele nii Liivi- kui ka Venemaal põhjust suureks juubeldamiseks. Lootusetult ebavõrdses lahingus langes koos 59 mehega haavatuna tatarlaste kätte vangi Ivo Schenkenberg. Balthasar Russow kirjutab, et “… selle Hannibali ja tema rahva vastu olid venelased iseäranis vaenu ja vimma täis”. Seepärast ei heidetud Hannibalile ja tema meestele armu. Osa neist poodi, osa heideti Rakvere linnuse vangitorni.
Rakveres vangi pandud Ivo sõjasalga meestel õnnestus imekombel põgenema pääseda ning Tallinna jõuda. Ilmselt pärineb just neilt Rakvere all toimunud lahingusündmuste kirjeldus, mida edastab Russow.
Selline mees oli Ivo Schenkenberg, kes vapralt sissetungijate vastu võideldes endale ja oma väesalgale nime tegi. Vaprus ja tark planeerimine tegi selle mehe nime tuntuks ka venelastest sissetungijatele ning tema juhitud väesalk näitas eestlastest sõjameeste väärtust.

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP