RAHVUSLANE

Rahvuslane

esmaspäev, 31. jaanuar 2011

Uus maailmakord I: liberalism - vabamüürlaste väline ideoloogia, 1. pool



31. jaanuar 2011

SI-37

Käesoleva valimiseelse nädala raamatuks on valitud "Uus maailmakord", mis puudutab usuvoolu nimega "vabamüürlus" ambitsioone ja selgitab, mille poolest neid saab pidada lutsiferiaanliku maailmavalitsuse rajamise katseks.

Tekst: "Uus maailmakord"


Liberalism pole mitte vabamüürluse olemus, vaid pigem praktiline aspekt, vahend (paljude väidete osas pealegi ajutine) lutsiferiaanluse maailmavalitsuslike plaanide ehk uue maailmakorra elluviimisel. Kui see saab ükskord ellu viidud, pole vabadusest enam juttugi.

Vajaduse korral võivad vabamüürlased kasutada – ja on tegelikkuses ka kasutanud – oma kavatsuste elluviimiseks teisi ideoloogiaid, millel on liberalismiga üsna vähe ühist (vahest ainult nende destruktiivsus Jumala loomuliku ja üleloomuliku korra suhtes ning vaen katoliku religiooni ja Kiriku vastu). Näiteks marksismi ja kommunismi väljakujundamisel, nagu ka kommunistliku Oktoobrirevolutsiooni läbiviimisel, mängisid otsustavat osa peamiselt juudi päritoluga illuminaadid juudi pankurite ja suurtöösturite rahade toetusel. Ka vabamüürlaste liberalism kui nende ideoloogiline põhirelv ise on ajaloo jooksul põhjalikke muutusi läbi teinud.

Massoonliku ideoloogia ratsionaalsed (filosoofilised) aspektid:

1.    Vabamüürlaste ideoloogia filosoofiliseks vundamendiks on tunnetuslik ja eetiline subjektivism ning relativism. Selle kohaselt ei eksisteeri maailmas mingit universaalset, inimestest sõltumatut, objektiivset ja muutumatut tõde ning mingit objektiivset, inimese tahtest sõltumatut moraalset korda. Vastupidi, tõde ja moraal sõltuvad inimestest, nimelt ühiskondlik-poliitilistest, sotsioloogilistest ja kultuurilistest oludest, muutudes ja arenedes koos nendega ikka paremuse suunas – progressism ja futuroloogiline optimism on vabamüürlaste ideoloogia ja maailmavaate oluline osa. Arengu suuna määravad muidugi “valgustatud targad”, kelle plaanid ainsana relativeerimise alla ei kuulu, igatahes mitte valgustamata “pööbli” poolt. Kui ei eksisteeri mingeid kindlaid ja muutumatuid väärtusi, kui kõik väärtused on suhtelised ja muutuvad, on meil tegemist dogmaks tõstetud relativismiga.

2.    Liberalism kui negatiivne arusaam vabadusest (vabadus igasugustest piirangutest ehk vabadus mõelda, öelda ja teha, mis iganes pähe tuleb) on tihedas seoses relativismiga. Et anda ideoloogiale väärikat nime ja laiadele massidele atraktiivset kuju, nimetavad vabamüürlased seda mõtte- ja südametunnistuse vabaduseks ning on selle kuulutanud üheks põhiliseks inimõiguseks (Inimõiguste deklaratsioon, art 7).

3.    Religiooni vallas propageerivad vabamüürlased kõikide religioonide võrdsust (kuna pole mingit absoluutset tõde, pole ka mingit Jumala ilmutatud üleloomulikku religioosset tõde ja ükski religioon pole tõesem kui teised) ning sellest tulenevat religioonivabadust.

4.    Kuna jumalik ilmutus ja usk kui inimese vastus sellele on olemuslikult üleloomulikud (inimloomuse enese võimalusi ületavad) nähtused ja seotud inimese tõstmisega loomulikust korrast üleloomulikku ehk armu korda, siis on vabamüürlased igasuguse loomulikku korda ületava ja täiustava Jumala-poolse “vahelesegamise” idee vastu. Seda hoiakut võib iseloomustada mõistetega ratsionalism (siin tähendab: ainult puhas mõistus!; jumaliku ilmutuse ja üleloomuliku usu kui tunnetusvahendi põhimõtteline eitamine) ja naturalism (imede, pühitseva armu ning inimese üleloomuliku lõppeesmärgi eitamine).

5.    Vabamüürlaste filosoofiliste ning religioossete vaadete aluseks on mitmesugused uus- ning kaasaegsetes filosoofilistes vooludes (kantism, eksistentsialism, strukturalism, psühhoanalüüs, mütoloogilis-sümbolistlik religioonifilosoofia jt) väljenduvad seisukohad, mille ühisosadeks on agnostitsism, subjektivism, immanentism ning alateadvuse, tunnete, fantaasia ja tahte seadmine kõrgemale mõistusest või sellega võrdsele tasemele. Mõistus kuulutatakse nende teenriks või keeldutakse talle omistamast teiste võimete suhtes kõrgemat ja juhtivat rolli. Selline antropoloogia on radikaalselt vastupidine klassikalisele antiik- ja kristliku kultuuri antropoloogiale, mille kohaselt inimese kõrgeim jõud on mõistus, mis tahte abil peab valitsema fantaasia, kirgede, tunnete ja alateadvuse üle ning neid juhtima. Uus antropoloogia on inimhinge sisekorra, vaimse elu ja moraali, kuid ka ühiskondliku korra tasemel radikaalselt revolutsiooniliste tagajärgedega, õigustades ja põhjendades subjektivismi, voluntarismi, egoismi ning kõikide loomalike tungide ja kirgede vallapäästmist inimeses. Modernismi kaudu on sellised vaated leidnud sissepääsu ka teoloogiasse ning katoliku Kirikusse, olles Vatikani II Kirikukogu järgse revolutsiooni põhiliseks intellektuaalseks teguriks.  

6.    Religioossete veendumuste kohta õpetavad vabamüürlased, et kõik usutõed ja –vormelid on ainult sümbolid, mille eesmärgiks on avada inimese teadvus ja stimuleerida seda religioosseteks läbielamisteks, tundmusteks, mõteteks, Jumala tunnetamiseks iseendas. Religioossed ideed tulenevad inimese alateadvusest, religioossetest läbielamistest, eksistentsiaalsetest vajadustest, mille mõistus nende üle reflekteerides sümboolselt mõistetavateks dogmadeks sõnastab (uute “vajaduste” ilmnemisel sõnastatakse nad muidugi ümber). Seega asetub vabamüürlaste arvates religioon seesmise elamuse, kogemuse ja valgustusena tervenisti inimeste sisemaailma, olles ei midagi rohkemat kui teadvuse funktsioon. Jumal poleks siis tegelikkuses midagi muud kui inimese idee, mis tähendab, et igal inimesel oleks oma väike mugav jumalake, mis on tema kujutluste ja vajaduste kohane. Esitame enesele küsimuse: kas selline idee või ebajumal suudab kedagi reaalselt päästa – päästa reaalsest kurjast, päästa surmast? Religioon muutub sellises vaadete süsteemis lihtsalt enesepettuse vormiks.

7.    Mis puudutab avalikkuse ning vabamüürluse madalamate astmete ees demonstreeritavat suhtumist Jumalasse, siis on vabamüürluses välja kujunenud kaks põhisuunda: üks deistlik (Jumal on, kuid ei sega end maailma asjadesse vahele) ja teine kas agnostiline (kas Jumal on või ei ole, seda pole võimalik kindlalt teada) või otseselt ateistlik (Jumal on kahjulik idee primitiivsete ja valgustamata inimeste peades).

8.    Kõrgemate pühendusastmete tasandil muutub vabamüürlaste ähmane ja vastuoluline Jumala-idee üha rohkem panteistlikuks, vastuolulisust kaotamata, pigem seda juurde võttes. Jumalat samastatakse maailmakõiksusega, kosmosega, eriti aga inimkonnaga, kes “valgustatute” juhtimisel toimuva ühiskondlik-ajaloolise progressi käigus jõuab üha selgema Jumala äratundmiseni iseendas, kuni täieliku samastumiseni Jumalaga. Nende pseudoteoloogiliste ideede väljendamisel kasutab paljude illuminaatlike salaordude gnostitsism palju kristlikust teoloogiast laenatud mõisteid, kaasa arvatud Kristus, lunastus, kolmainsus, Püha Vaim, ortodokssus jne, andes neile moonutatud või tõelisele risti vastupidise tähenduse.

9.    Pankristusliku või kristuseeritud inimkonna panteistlikust samastamisest Jumalaga tuleneb otsese järeldusena religioosselt motiveeritud, tsentraliseeritud kultuuri- ja haridussüsteemi kaudu teostatav totalitaarne kollektivism ning teokraatlik etatism (s.t inimese täielik allutamine riigile, riigiorjus). Inimesel on selles süsteemis väärtus ja olemisõigustus ainult niivõrd, kuivõrd ta on osa ühtset pankristlikku planetaarset teadvust (ehk ideoloogilist homogeensust) omavast pankristlikust inimkonnast.

10.    Seoses sellega pakub vabamüürlus alternatiividena iga üksikinimese sügavaimat reaalsust – pattu ja surma – puudutavale kristlikule lunastusele, päästmisele ning igavesele elule välja ainult ühiskondlikku lunastust ning maapealset paradiisi heaoluühiskonna ja ülemaailmsete politseijõudude abil kindlustatava üleüldise maailmarahu näol. Mis juhtub inimese hingega pärast surma, selle küsimusega vabamüürlaste lunastusõpetus ei tegele. Selline lunastus on poolik, armetu ja illusoorne.

Allikas: Uus maailmakord

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP