RAHVUSLANE

Rahvuslane

kolmapäev, 13. aprill 2011

HELGER AARESILD: Eesti riigivapi tähendusest

Saada sõbrale
Ubi leones

Aristotelesele on omistatud ütlemine, et väljaspool ühistegevusele rajanevaid inimasulaid ehk poliseid suudavad end hinges hoida vaid inglid ning loomad. Kreeklastele oli äärmuslikuks karistuseks ühiskonnast väljaheitmine ning keeld teiste seltsi naasta. Sokrateselgi oli valida mürgikarika ning pagenduse vahel. Samalaadne sugukondlikkust toetav kurblooline valik vaatab vastu eestlaste minevikku kajastavas Kitzbergi “Libahundis”. Maailmarändur Lennart Meri väitis: “Väljaspool kultuuri inimene ei ela.”

Hoiatamaks asustusväliste ohtude eest, mis tulenesid kiskjatest, arvatavatest koletistest ja metsinimestest, kirjutasid rooma kartograafid tundmatute alale peale märkuse ubi leones ‘seal, kus on lõvid’. See väljend muutus üldkasutatavaks mõisteks, mis märgiti vaid mõned sajandid tagasi paljude maade geograafiaõpikuisse, näiteks Aafrika läbiuurimata “valgete laikude” juurde.

Roomlaste võimutunnuseks olid kotka pildid. Just Rooma riigi järglase Bütsantsi vapilt pärineb tänapäeval end “kolmanda Roomana” esitleva Venemaa kahepäine (ilmalikku ja usuvalda valitsev) vapilind. Ajapikku Rooma riik lagunes ning barbarite maadel, mida roomlased tähistasid kunagi ubi leones, võtsid germaani hõimude juhid endale vapimärgiks lõvi kujutise.

Uuenduslik turvakate

Riigivapid on välja kasvanud rüütlivappidest. Viimaste tarvitamisele andis tugeva tõuke näokatete kinnitamine sõjakiivrite külge. Näo varjamine tähendas, et isiku tuvastamiseks läks tarvis lisavahendeid, eriti pingelistes lahinguoludes. Kujutised kilpidel, ülerõivastel ja peakatetel olid suuresti abiks. Samuti aitasid rüütlivapid määratleda ülikute seisust ning alluvussuhteid. Kunagist rüütlite aega võib kõrvutada tänapäevaste mootorrattajõukude ja mitmesuguste muude kohalike rühmitiste vägivaldse kirega, kui asi puutub teatavate märkide kandmise õigustesse. Karm on kord nii kaubamärkide kui ka riigivõimu tähiste kaitsmisel.

Juba rüütlivappide kujutised rangelt ohjatud, kuna need edastasid selge tähendusega sõnumit kandja kohta. Vapikujutist tohtis kasutada üksnes kõrgema valitseja loal. Rüütliseisuse ning vastava vapi saamise eelduseks olid teened valitseja ees. Rüütlikiivrite kui kujunduselementide vapil kujutamise juures kehtis põhimõte, et mida nähtavamaks nägu jäi, seda kõrgema vapikandjaga tegu oli. Näiteks Tallinna vapil kujutatud rüütlikiivril on nägu kaetud püstiste ribadega, mis tähendab, et Tallinnat valitses keskmise suurusjärgu ülemrüütel. Põhja-Eestist moodustus Eestimaa hertsogkond ning Taani kuningas kandis Eesti hertsogi tiitlit. Kui rüütlipea vaatas (enda suhtes) paremale, viitas see seaduslikule valitsejale. Pahemale pööratud rüütlipead pidid oma vapil kandma näiteks väljaspool ametlikku abielu sündinud ülikuvõsud - kui neil läks õnneks vapiõigus nõutada.

Sarnane tagamõte peitub ka vapil sammuvate lõvide liikumissuunas.

Vapilõvide sünd
Lõvi nimetust kohtame mitmete valitsejate juures, tuntumad neist on Richard I Lõvisüda (1157-1199) ja sakside valitseja Heinrich der Löwe (1159-1195). Esialgu ilmusid lõvid vappidele ühekaupa. Näiteks kui Švaabimaal tõusis valitsejaks hertsog Frederick, kujutas tema vapp musta lõvi kuldsel taustal. Hiljem, kui Švaabimaalt pärit Philip sai 1198 kogu Saksamaa kuningaks, muutis ta vappi ning hakkas kasutama kujutist kolme sammuva lõviga, keda nimetatakse lion leoparde.

Sama pilti teise värvidega (valged lõvid punasel taustal) olla kasutanud juba Gruffydd ap Gynan (1055- 1137), üks tähtsamaid Wales’i kuningaid, kes normannide ülemvõimu vastu võitles. Gruffyddi sõjaline jõud põhines Iirimaal kanda kinnitanud taanlaste väeüksustel. Normandia vapil on vaid kaks kuldlõvi Richard I Lõvisüda kasutas esialgu vapil üht lõvi, kes seisis tagajalgade peal.
Aastal 1198 muutis ta aga kujundust ning läks üle punasel taustal sammuvatele kuldsetele “lõvileoparditele”. Nood on sealt alates Inglismaa tunnusena toiminud tänapäevani. Jääb vaid märkida, et Prantsuse Normandia maakonna vapil on pelgalt kaks siniste küünistega kuldlõvi. Nii nagu Baden-Würtenbergi liidumaa vapil, nii on ka Taani kolm lõvi kuldsel kilbil, kuid pole mitte musta-, vaid sinikarvalised. Vanim säilinud Taani vapi kujutis pärineb aastail 1182-1202 valitsenud kuningas Knud VI ajast. Õigupoolest sarnanevad tollased liikumises olevad lõvid rohkem Eesti tänapäevaste vapiloomadega, sest nad vaatavad enda kõrvale vasakule, mitte otse, ka ei kanna nad krooni.
Nii Tallinna kui ka Eesti vapil olevad lõvid on üleni sinised, sealhulgas küünised. Tähtis erinevus on Tallinna vapi lõvide peas säravad kroonid - Eesti vapi lõvide pead on katteta. Kui 1992 tuli käibele Eesti kroon, kanti metallmüntidele ka Eesti vapilõvid. Kui viitsite luubiga vaadata, leiate kroonisel mündil lõvide kahe kõrva vahel neli püstist mügarikku, mida võib ka tagasihoidliku krooni tippudeks pidada. Samal ajal on nii Eesti vapil kui ka suveniirmüntidel peajoon lõvide kahe kõrva vahel üsna sile.

Taani Vladimir

Kanuti Gild on nime saanud katoliku pühaku Knud Lavardi (1096-1131) järgi. Knud oli Saksamaaga piirneva Taani lõunaosa valitseja, kelle võimuvõitluses mõrvas tema nõbu Magnus. Järgnes kodusõda, mis lõppes alles 1157. Siis tõusis kuningaks Valdemar I - seitse päeva pärast Knud Lavardi surma ilmale tulnud poeg, kes oli saanud täisealiseks. Tegelikult oleks õigem öelda Vladimir I, nii nagu venelased kirjutavad. Nime sai esikpoiss ju oma emalt, Kiievi vürst Mstislav I tütrelt Ingeborgilt, kes neljanda lapse nimetas oma isa Vladimir II Monomahhi järgi.

Taani Vladimir (tollasel ajal vist pigem Volodimir) esitles end sageli venepärase tiitliga knjaz ’vürst’. Ta pidi sagedasti võitlema lääne-slaavi hõimudega, kelle jaoks nimetus knjaz passis rohkem kui lavard. Lääne-slaavlased olid ajapikku kõik naabruses asuvad vendi hõimud enesele allutanud, nii et vendi ülikud suhtlesid slaavi keeles. Vendid aga olid taanlaste vahetud naabrid ning võistlejad.

Knudi nime teine pool lavard (mis on algselt tähendanud”leivajagaja”) on saksikeelne vaste valitsejale; inglise lord on sama tüvega. Knud Lavardi surmapäeva 7. jaanuari pühitsetakse Eestis nuudi- ehk kanutipäevana. See tähistab jõulurahu lõppu ning lõpetab üldisemalt kogu jõuluaja. Knud Lavardi kuulutas pühakuks tema isa Vladimir aastal 1170. Siin võis eeskuju anda Knud IV Püha, kes oli 1085 seadustanud kirikukümnise nõude, mistõttu ta ka talurahva ülestõusu käigus maha löödi. Pühakuau osaliseks sai too San Canuto seetõttu, et oli olnud aktiivne Rooma ülemvõimu pooldaja.

Nii nagu Kiievi Vladimirid, nõnda ühendas ka Taani Vladimir I Suur (1131-1182) väiksemad valitsusalad märksa suuremaks ja võimsamaks ühendriigiks. Aastal 1169 vallutas Vladimir vendide peamise tugipunkti Rügeni saare, mis jäi Taani valitsuse alla kuni 1325. aastani. Taani Vladimiri tähtsaks liitlaseks oli tema lapsepõlvesõber, Roskilde ja hiljem Lundi väga mõjuvõimas piiskop Absalon (1128-1201). On arvatud, et Lundi piiskop Absaloni nimest võib tuleda Haapsalu linna nimetus.

Taani Vladimir abiellus Väina jõe keskjooksul asuva Polotski (praegune Polatsk Valgevenes) vürstinna Sofiaga. Esikpoeg Knud VI (1163-1202) oli isa vääriline valitseja. Ta võitis 1185. aastal suures merelahingus vendide valitsejat Bugislavi ning allutas Pommerimaa. Samas pidi Knud VI mitmed isa riigi alad loovutama Põhja-Saksa vürstidele, kes said seeläbi lõpliku pääsu merele. Igatahes ajavahemikus 1185-1972 kasutas Taani kuningas tiitlit ”taanlaste ja vendide kuningas”, sest vendid said Knud VI ajal lõplikult alistatud ning ristiusustatud. Valdemar II Võitja
Taani Vladimiri teiseks pojaks oli Valdemar II (1170-1241), Knud VI-nda noorem vend. Võimule pääses ta seetõttu , et Knudil polnud lapsi. Valdemar II ametlik pitsat oli üsna samasuguse kujundusega nagu Knud VI-ndal. Võitlustes jäi ka tema alla Saksa valitsejatele, kuid oli seda edukam Eesti alade vallutajana. Juba 1206 oli ta koos peapiiskop Anders Suneseniga teinud sõjakäigu Saaremaale ning 1210 Sambiasse (see on nüüdse Kaliningradi oblasti ala).

1219 sai Valdemar II võidu Tallinna all. Selles ristiretkes osalenud ka Malta ordu, millel oli juba aastast 1130 paavsti õnnistus kanda sümmeetrilise valge ristiga punalippu. Taani lipu erinevus seisneb valge risti nihutatuses lipu vasaku serva suunas. Kanuti Gild

Ajavahemikul 1200-1300 kasvas saksa elanikkond 8 miljonilt 14 miljonini. Suhtelise ülerahvastuse tingimustes leidus alati soovijaid ümber asuda, ka Eestisse. Kanuti Gild oli asutamisel vaimulik vennaskond. Selle esmakordne mainimine Tallinnas jääb 13. sajandisse. Tekkelt loetakse seda nooremaks kui Olevi Gildi.
Ajapikku muutus vaimulik vennaskond eeskätt käsitööliste ühenduseks, mis koondas põhiliselt saksa rahvusest meistreid, nagu kullassepad, kindategijad, kellassepad, mütsimeistrid, pagarid, kingsepad, maalrid. Liikmeskond polnud algul kuigi suur, sest gildi jõukus ja mõjukus kasvasid üsna aeglaselt.
Kanuti Gildi hiilgeaeg oli 16. sajandil. Gild suleti 1920. aastal seoses sakslaste omandi riigistamisega - olid ju paljud baltisakslased vabadussõja aegu toetanud Saksa Keisririigi vägesid ning hiljem Saksa okupatsiooni, mille kultuuripoliitika nägi ette põliselanike saksastamise. Kanuti Gildi hoone asub Pikk tänav 20. Gild kasutas oma sümbolina nii Tallinnas kui ka teistes Euroopa linnades Knud VI-nda kolme lõvi. Ehkki gildiliikmed olid Tallinnas mõjukad tegelased, pidid toimima veel täiendavad asjaolud, et mingi gildi vapp sai kogu linna tähiseks. Seda enam, et tollase Revali võimuvõitlustes nii Kanuti Gildi kui ka tema sümboolikat järjest enam kõrvale tõrjuti. Tegelikult polegi peale 1277. aastast pärit pitsati muud esemelist tõendust, et kolme lõvi märki kasutati linnatähisena. Taani võimu ajal Revalis münditud rahadele kanti Valdemar II ajal kuningakrooni kujutis ning hiljem Saksa Ordu ajal risti kujutis. Mündile pandud ristis võiks näha Tallinna ”väikest vappi”, mis on kantud ka ka Suure Gildi hoonele ning Niguliste ja Püha Vaimu kiriku altari peale, Paksule Margaretale ja mujalegi.

Taani ja Rootsi intriigid

Rootsi kolme krooniga vapi algus ulatub kuningas Magnus Erikssoni (1316-1377) valitsusaega. Puudub ühtne seisukoht, millist kolme ala need kolm krooni siis tähistasid. Küll aga on teada, et sihiga Rootsi valitsejaid alandada, kasutas Taani kuningas nimme kolme krooni embleemi. Eriti ägedad olid selle vastu võitlema Gustav I Vasa printsid Johan ja Erik. Näiteks käis Johan isiklikult Stockholmi saabunud Taani laevadelt kolme krooni kujutist maha raiumas. Kui Erik XIV 1560 Rootsi troonile sai, alustas ta Taaniga sõda (1563-1570), tuues ettekäändeks tõiga, et Taani kuningas kasutab pahatahtlikult sõltumatu Rootsi riigi sümboolikat. Lõpuks Taani siiski tunnustas iseseisvat Rootsi riiki, samas ei suutnud Erik panna Taani kuningat Frederik II-st loobuma kolme krooni sümboli kasutamisest.

Põhjus oli selles, et Erik oli sõjas kasutanud Taani kuninga enda ideoloogilist relva, andes 4. juulil 1564 korralduse alustada Revalis uute veeringute vermimist, millel harju rist oli asendatud kolme lõviga. Kuna Kanuti Gild oli niikuinii kolme lõvi sümboolikat juba pikemat aega kasutanud, polnud ka linnarahval uute rahade vastu suuremat võõristust. Pealegi, varasemate aegade müntidele kantud ristil polnud värve, mistõttu jäi selgusetuks, kas tegu oli Taani valge ristiga punasel või Liivi Ordu musta ristiga valgel.

Kui Erik XIV vend Karl IX aastal 1599. aastal võimule pääses, astus ta õrritustegevuses sammu edasi, kui asetas kolme lõvi vapi muude Rootsile alluvate valitsusalade sümbolite kõrvale. Taani ja Rootsi valitsejate vaenutsemine sümboolika vallas kestis kuni XVIII sajandi lõpuni. Kolm lõvi Vene võimu ajal

Peeter I tütre Jelizaveta valitsemise ajal vermiti 1756 ja 1757 Eesti- ja Liivimaal kasutamiseks mõeldud hõberahasid livoneese, kus vasakul Vene kotka tiiva all rinnal oli Riia kindlus kahe võtmega ning paremal tiiva all rinnal Reveli vapp kolme lõviga. Aastal 1788 taotles Reveli linnavalitsus kolme lõvi sümboli kinnitamist Sankt Peterburgis ametliku linnamärgina, viidates 1277. aasta dokumendile, mis juba oli kandnud kolme lõviga pitsatit. 1788 kujundati rootsiaegse Revali vapi baasil nn ”suur Tallinna vapp”. Samal ajal kinnitati kolme lõvi kujutis Eestimaa rüütelkonna vapiks.
Venemaa kubermangude vapid kinnitati ühtses süsteemis 8. detsembril 1856. Vappide kujundamine toimus tsaari ametniku parun Bernhard Karl Freiherr von Koehne (1817-1896) juhtimisel ja vastutusel. Kubermangude vappidele kehtestas ta kohustusliku elemendina vapi ülaosas asuva keisrikrooni ning vappi ümbritseva tammepärja, mida läbib sinine Andrei Pervozvannõi lint. Seega ametliku teksti järgi lõppes iga kubermangu vapi kirjeldus järgmiselt: ”Vapi ülaosa kroonib imperaatorlik kroon. Vappi ümbritsevad kuldsed tammelehed, mis on kokku põimitud Andrejevski lindiga.”

Sama sinilint pidi üldtunnusena ka suuremate linnade vappi ääristama. Eestimaa kubermangu vapi keskosa kirjeldus kõlab järgmiselt: ”Kuldsel väljal on kolm sinist värvi leopardset lõvi.” Liivimaa kubermangu vapi keskosa kirjeldus: ”Punasel väljal on hõbedane greif, kelle rinnal, imperaatori krooni all asuvad punased nimetähed kirillitsas ПВ ИВ (Peeter Teine, imperaator kogu Venemaa üle).

Pihkva kubermangu vapi keskosakirjeldus: ”Sinisel väljal on kuldne panter, kelle kohal on hõbedasest pilvest väljuv parem käsi.” Üldistatult tähendab tammepärg seega kuulumist Venemaa külge kubermangu õigustes.

Isegi keskmaast suhteliselt iseseisvama Poola kubermangude vapid pidid järgima sama korda. Soome seevastu oli suuremate õigustega suurvürstkond ehk hertsogi valdus. Soome kaheksat kubermangu vappi ei tulnud ääristada tammelehtedest pärjaga. Soome kubermanguvappide ülaosas pidi olema suurvürsti (hertsogi), mitte tsaari kroon.

Näiteks tsaariaegse Tavast-gustski kubermangu vapi kirjeldus: ”Punasel vapikilbil seisab kuldne ilves. Kilbi ülaosas on kolm hõbedast kuusnurkset tähte ning allosas kolm hõbedast roosi. Kilbi kohal on kuldne kroon.” Maakonna veidra nimetuse teine pool tuleneb Rootsi kuningas Gustav I Vasast, kes nimetas 1556. aastal Soome eraldi hertsogkonnaks. Nimetuse esipool Tavast on rööpnimi Hämele. Nagu on märkinud rootsi ajaloolane Carl O. Nordling, nimetati 13. sajandil Porvoo jõesuudmes elanud eestlasi tav-esta. Muistsed Soome eestlased (tavesta) elasid kogukondadena praeguse Uusimaa (Helsingi piirkonna) rannaalal kõrvuti rootslastega ning tegelesid peamiselt kalapüügiga.

Kui vaadata tänapäeva Venemaa haldusalade vappe, siis näeme, et endiste kubermangude järgsed oblastid on oma vappidel loobunud nii tammelehepärjast, sinilindist kui ka keisrikroonist. Vaid Eesti riik pidanud vajalikuks von Koehne kehtestatud tammevanik alles jätta.


Kolm lõvi Eesti võimu ajal

Eesti riigivapi ametlikust selgitusest saame teada, et kuldsel kilbil on kolm sinist värvi ja vasakule poole sammuvat, külje peale vaatavat lõvi, parem esikäpp üles tõstetud. Suurel riigivapil on täiendavalt juurde pandud tammeoksad.

Osundan: "Eesti riigivapi motiiv pärineb XIII sajandist, kui Taani kuningas Valdemar II annetas Tallinna linnale Taani riigivapi sarnase kolme lõviga vapi. Sama motiiv kandus hiljem üle Eestimaa kubermangu vapile, mille kinnitas keisrinna Katariina II 4. oktoobril 1788. Riigikogu kinnitas Eesti riigivapi 19. juunil 1925. Eesti vägivaldsel liitmisel NSV Liiduga 1940. aastal keelati senise vapi kasutamine. Uuesti võeti ajalooline Eesti riigivapp kasutusele 1990. aasta 7. augustil. Riigivapi seadus kuulutati välja 3. juulil 2001.”

Kokkuvõtteks

Kindlasti saab vapilõvide sümboli siduda sakslaste valitsetud Revali ning selle järglase Tallinna ajalooga. Samas eestlaste riikliku omavalitsuse tähisena pole kolme lõvi kasutamisel erilist kaalukust. Juba ametlik viide ”Valdemar II annetusele” on pigem soovunelm, mitte tegelikkus. Tallinna vapile sattusid paremal juhul pigem Knudi isalõvid, mitte Valdemar II emalõvid, mida kohtame Baden-Würtenbergi vapil.

Kolme lõvi kasutamine Eesti riigivapil tulenes vastse riigi kodanike võimetusest leppida kokku kasutatavates kujundites, ehkki võistupakkumisi ju korraldati. Nii jäigi parema lahenduse puudumisel kehtima Eestimaa kubermangu sümboolika, mida veidike kohendati, eemaldades tsaaririigi ülemvalitsust näitava keisrikrooni ning Venemaa kaitsepühakuks peetava apostel Andrease sinilindi.

Võõrsümbolid on ilmselt põhjus, miks eestlased on suhteliselt ükskõiksed kolme vapilõvi suhtes. Lõvide kasutamise põhjenduse osas polegi neil sisulist arvamust, kõnelemata vapilõvide argisest austamisest. Kolme lõvileopardi ajaloo üheks osaks on olnud ”nuudipäeva” tähistamine, mil eestlased õlest nuutidega käisid perest peresse jõulurahu lõpetamas. See tõik liigitub kindlalt eestlaste rahvusliku musta huumori varamusse. Eesti vapilõvisid ümbritsev tammepärg sümboliseeris Eestimaa kui kubermangu kuulumist tsaaririigi koosseisu. Isegi oma tänapäevasel kujul, pärast tsaari valitsuse sümboliteks olnud keisrikrooni ja sinilindi eelmaldamist, viitab vapil olev tammepärg Eesti ajaloolisele kuulumisele Vene mõjusfääri.

Seega, arvestades ajalooliselt kasutatud tähiseid, võiks Eesti vapi kirjelduse kokku võtta järgmiselt: ”Eesti kui riik samastab end kunagise Taani-Saksa asumaana. Seetõttu on Eesti vapil kesksel kohal Taani kuningriigi kolm sinist värvi lõvi kuldsel taustal. Just Taani kuningas Valdemar II ning temaga mestis olevad saksa kaupmehed kehtestasid ristiusuga kaasnevad kombed eestlaste elualal, mis on põhitegur tänase Eesti kuulumises Lääne-Euroopa kultuuriruumi. Samas peab Eesti väga oluliseks enda ajaloolist seotust Venemaa mõjualaga, mistõttu on riigivapil säilitanud Venemaa kubermangu tähistava tammepärja.”
Nii peabki tõdema, et eestlased on tublide käsitöölistena oma vapil kujutanud mõlema peamise võõrvalitseja - taani-saksa ning vene - sümboolikat, oskamata lisada sinna midagi eestlast eristavat ja eestlasele omast. Erinevalt riigivapist on märksa lühema ajalooga sini-must-valgel lipul ning rahvusvärvidel eestlastele väga selge ja ehe tähendus. Lipp on ka rahva seas kasutuses, oma lipuvärvide üle tuntakse siirast rõõmu. Kõige selgemini võib seda kogeda rahvusvahelistel jalgpallivõistlustel.

Taani kuninga Vladimiri poeg Valdemar II, Rootsi kuningad ning Vene tsaarid on olnud kõik Eesti ala anastanud võõrvalitsejad. Raske on mõista, miks peab end iseseisvaks nimetav tänane Eesti oma kilbil kandma vapilõvisid kui taanlaste-sakslaste kunagise vallutuse mälestust ning ümbritsema kilpi tammepärja kui Venemaa külge kuulumise tähisega.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP