RAHVUSLANE

Rahvuslane

reede, 29. aprill 2011

OLEG BUROV: TARTU RAHU ASPEKTID

Julgen  väita, et  sõlminud  Tartus  rahulepingu  Nõukogude  Venemaaga, 02.02.1920, Eesti  sünnitas  NSV  Liidu,
või  õigemini  aitas  kaasa  selle  loomisele. Heidame  korraks  pilgu  kõneall olevasse  aega. Eesti  väeasuvad  N-Venemaa  alal  Petrogradi  lähistel  ja  veel  ükspingutus  ning  linn langeb. Taoline  võimalus  oli,  sest  Eesti  poole  sõjalist  jõudu  ja  ülekaalu  tunnustas  ka  N-Vene,  kui loobus  piiriküsimuses  oma  nõudest,  et piiriliiniks  on  Kunda  jõgi  ja edasi  kuni  Rannapungerjani  ja  nõustus  Eesti  alale  kuni  Luuga  jõeni. Kuid Eesti  sõdurpoistel  puudus  vähimgi  motivatsioon  lahingutegevuse  jätkamiseks,  sest  Eesti  maa oli  juba  vaba. Eesti  kõrgem  juhtkond  sai  väga  hästi  aru,  et  meie  sõjavägi  lihtsalt hajub selles  mitmemiljonilises  linnas ja  meid  ei  piisa,  et panna patrull  kõigile  tänavanurkadele  ja  kui  linna  vallutanud riik,  peame  tagama  elanikkonna  toitlustamise,  milleks meil  puudusid  vähimadki  võimalused.  Lisaks sellele  saime  teada, et Loodearmee juhatus  ei  kavatse  tunnustada Eesti  iseseisvust  ja  näeb  meis endiselt  tsaariaegse  Venemaa  ühte  osa  või kubermangu.
Lenin  aga, nähes   et oktoobrihäll  on  ohus  ja  revolutsiooni  saavutused  kadumas,  otsis  teid  päästa,  mis  päästa  saab. Maailma  rahatuusad,  kes  ei  soovinud  ennast  diskrediteerida  seosega kommunistliku  režiimiga,  nägid  võimalust,  teha  Eesti vahelüliks, et  saada  oma  kätte  bolševike  poolt  röövitud kirikute,  keisri  perekonna, aadlike  ja  mõisnike  varandused, varjatult  lükkasid  asja  tagant.  Nad  said  hästi  aru, et punastele  on  hädasti  vaja  relvastust  ja laskemoona  ja Lenin  loovutab  kõik,  et  seda  saada  ja  purustada valgekaartlasi. 
Tõesti,  peale  Tartus  sõlmitud  rahulepingut  Nõukogude Venemaaga, kõik  röövitu  läks  läände läbi  Eesti, ning Leninile  vajalik  relvastus  tuli  samuti  läbi  Eesti. Selle tehingu  tasuks Eestile lubati  15  miljonit  rubla kullas, millise  sousti  all,  pole  tähtis.  Kui  leping  oli  allkirjastatud, Lenin  ütles,  et  see leping  omab  tohutut  ülemaailmset  ja ajaloolist tähtsust  ja  tähistab meie  diplomaatia  võitu.
Samaaegselt  see leping  võimaldas  võita  kodusõja  ja luua 1922 aasta lõpus NSVL. Kuigi  selle  rahulepinguga  hea  ports  Venemaa  territooriumist  liideti  Eestiga, ei  saa väita,  et  me  need  alad  okupeerisime, sest  see toimus  vastastikusel  kokkuleppel,  kuid
see  fakt  selgitab,  miks  nendel  aladel  prevaleerib  vene keel  ja  küsin,  kas  ikka  on  vaja  neid  alasi  tagasi  saada?
Jah, setude ajaloolis-etnilise ala kuuluvuse probleem tõesti vajab riikidevahelist poliitilist lahendust ja sellega on vaja tegelada. Jätke Jaanilinn, (Ivangorod) ja selle ümbrus Venemaale, aga Setumaa tooge tagasi Eestisse.
Lisan,  et  mina  pole  õpetatud  ajaloolane,  vaid  avaldan oma lihtinimese  arvamuse.

                                                                  
P.S. Lenin ülistas Tartu rahulepingut  2 veebruaril 1920
ÜVKTK 7 koosseisu istungil.
P.P.S. Peame aga nentima, et kõneall olev leping on nüüd ajalooline dokument, mida säilitatakse arhiivides ja mitte midagi enamat, sest oma juriidilise tähtsuse ta kaotas, kui Vene pool sõlmis MRP ja lõppunkti pani Eesti, sõlmidesliitumislepingu NATO-ga. On veel palju momente,mis, eirates rahulepingu §§ V,VI ja VII sätteid, annuleerisid lepingu, nii et igasugused ponnistused nõuda Tartu rahu sätete täitmist,on nonsenss.
_________________________
Siin ma ei saa hr.Oleg Buroviga olla nõus mitmes küsimuses. Eesti muidugi ei sünnitanud Nõukogude Liitu ja ei aidanud ka sellele oluliselt kaasa, see oleks loodud nii või teisiti ilma Eesti osavõtuta. Me olime raskes sõjas suurriigiga, küll haavatud suurriigiga, aga siiski, ja seetõttu vajasime võimalikult kiiret rahu. Pealegi oli rahulepingu sõlmimise ajaks Nõukogude Venemaa võitnud enamikke valgeid vägesid ja teiste suhtes asunud pealetungile.
Balti riikide kongressil Helsingis (ka Soome kuulus siis Balti riikide hulka) kindral Soots oma kõnes kirjeldas olukorda tabavalt: "Siin räägiti, et rahutegemisega N.Vene valitsusega tuleks oodata. ... Eesti on üle aasta pidanud N.Venega rasket kaitsesõda, mis on meilt nõudnud ülimaid jõupingutusi. Samal ajal ei ole Soomel üldse olnud sõda N.Venega. Ta ei tea mis sõda selle suurriigiga tähendab. Ometi leiab soome oma mugavat olekut nautides kohaseks anda nõu rahutegemisega oodata raskesti sõja all kannatavale Eestile. Saame aru, et Soome võib oodata rahutegemisega kasvõi viimsepäevani...
Teised head nõuandjad mitte rahu teha on meie lõunanaabrid Lätlased. ... Ei ole imeks panna, et niisuguses olukorras, kus rindel on käimas tsirkus ja sõda tegelikult ei ole, võib Läti rahutegemisega sama kaua oodata kui Soome, s.o. igavesti. ... Me täname lahkete nõuannete eest nii Soomet kui Lätit. Oskame nende väärtust hinnata koos silmakirjalikkuse vaimuga, millega need tehtud." Sootsi kõnet kuulati surmvaikuses...
Soome ja Läti alistusid lihtsalt liitlaste Prantsusmaa ja Inglismaa diktaadile, millele Eesti ei allunud. Pealegi liitlasriikide ülemnõukogu Pariisis otsustas juba 16. jaanuaril 1920 lõpetada blokaadi Venemaa vastu. Mis näitab, et Eesti käitus igati arukalt. Siis oli veel Eestis riigimehi, kes oskasid seista kindlalt riigi huvide eest.
O. Burov kirjutab veel: "Kuigi  selle  rahulepinguga  hea  ports  Venemaa  territooriumist  liideti  Eestiga ..."
Mina nimetaksin neid alasid lihtsalt Ingeri ja Seto aladeks ja ei näe ka võimalust meile seaduslikult kuuluvate aladega kauplemiseks. Pealegi praegune Venemaa ka sellega ei nõustuks. Igasugune piirileping, mis näeb ette meie territooriumi loovutamist on Eestile kahjulik.
Henn Põlluaas kirjutab: "Tartu rahuleping on võetud ÜRO kehtivate rahvusvaheliste lepingute registrisse nr. 11LTS29 all ning seda ei ole kunagi ametlikult tühistatud ega kehtetuks tunnistatud." Nii, kui näeme, on Tartu rahulepig kehtiv ja meil pole mingit põhjust sellest loobuda. Kuna Venemaal on veel paljude riikidega piiriprobleeme, ei ole Eesti siin mingi erand. Tuleb vaid oodata, kuni Venemaal tõeliselt demokraatia võidab ja siis tuleb ka Tartu rahulepingu kehtivuse tunnustamine.
Matti Ilves

2 kommentaari:

Anonüümne 29. aprill 2011 17:00  

Selle loo pakkusin avaldamiseks peale kahe dr. jur. heakskiitu. Burov

Matti Ilves 29. aprill 2011 17:10  

Sellest hoolimata jään enda kommentaaride juurde.

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP