RAHVUSLANE

Rahvuslane

laupäev, 30. aprill 2011

Otto Kisel: Juutlus ja vabamüürlus 17.aprill 1942 Tallinn



Kokkuvõte Otto Kiiseli 17. aprillil 1942. aastal Tallinnas peetud ettekandest. Ilmunud teoses Aktuaalseid küsimusi. Rahvakasvatustalituse kursuste loengute kokkuvõtteid. I. Tallinn 1942.
Elame ajajärgul, kus maailmas toimub sügav heitlus vasturääkivate ideede taustal: ühelpool on koondunud juutlus, vabamüürlus ja bolševism; teiselpool — Suur-Saksamaa juhtimisel temaga koondunud liitlased. Esimesi sümboliseerib juutide kuusnurkne "Taaveti-kilp" ning vabamüürlaste ja bolševike ühine viisnurkne täht. Suur-Saksamaad tähistab päikse sümbol — haakrist. Need märgid on vaid nähtavad tähised varjatud ideedele.
Millised on siis need ideed, mida kaitsevad Taaveti-kilp ja viisnurk meeleheitlikult ning visalt neidhävitava haakristi vastu? See küsimus on õigustatud seepärast, et rahva laiemad hulgad (ka meil) sügava tõsiduse ja täieliku arusaamisega tajuksid seda ajaloolist missiooni, mida teostab Suur-Saksamaa koos oma Juhiga. Kandvad ideed tulevad teha rahvale selgeks kõikide vahenditega, mis meie kasutada. Siis koonduvad kõik jõud ühiseks ründamiseks visa vaenlase vastu. Siis ka väiksemadki üritused (kas või metalli kogumine sõjaliseks otstarbeks) omavad ideelise aluse ja inimesed küündivad vaatama kaugemale isiklikest mõnusustest ja kannatustest.
2.
Iga inimene peab ennast kõige tähtsamaks, kõige targemaks, kõige paremaks. Sellele loomulikule ja arusaadavale enda ülehindamisele seltsib soov: olla kõige võimsam, olla käskija ja juht. Need soovunelmad enamikul juhtudest üksiku inimese elus jäävadki selleks ja nad ei häiri palju teisi inimesi.
Kuid on olemas ka rahvas, kes oma tervikus taotleb sama sihti: peab ennast kõikide teiste rahvaste seas paremaks, äravalituks, kes on loodud valitsejaks kõigi teiste maailma rahvaste üle. Vastavalt oma sihtidele on ta kujundanud endale maailmavaate, oma usu ja Jumala "oma näo järgi". See "aadlik", võimuihkav rahvas on juudi rahvas.
3.
Maailma loomise kuuendast päevast alates, nagu see kirjutatud juutide seaduseraaimatus Tooras, on maailma kõik rahvad ja riigid ühel või teisel viisil kokku puutunud juutidega. Juba vanasti olid juudid Pärsias, Babüloonias, Egiptuses jt. vana maailma riikides (nagu nüüd Euroopas ja Ameerikas) mingisuguseks haiguseks, mis nakatas, mürgistas kõigi teiste rahvaste omapärast elu ja kultuuri. Martin Luther lausub ühes oma töös: "Läbini tige, läbini mürgistatud, läbini immutatud kuradist on juut... Nii nagu nad on olnud kaela peal kõigil rahvastel, nii ka Saksamaal ligi 1400 aastat. Nad on olnud meile katkuks, nuhtluseks ja kõigeks muuks, mis veel halba on."
- Ei saa küll nimetada maailma rahvaid ja riike puutuvat ühtegi suuremat küsimust, alates ristiusu sündimisest kuni Prantsuse ning lõpuks Vene revolutsioonideni, hõlmates 1941. a. ning käesolevalt maailmasõda, kus juut ei ole esinenud kas isana, vaderina, kasvatajana või hooldajana (seejuures ikka rohkem varjatud kujul). Ikka on juudi mõju olnud lammutav ja kehtivat korda eitav. Ikka on juut midagi "ideelist" leiutanud, mis häirib püsivat rahu riigis: olgu see siis Marx, Engels, pooljuudid Uljanov-Lenin, Džugašvili-Stalin või kes tahes. Juut on esinenud vähktõvena, mis nähtamatult kasvab kui kurjaloo-muline paise ja lõpuks hävitab riigi organismi, viies selle sihikindlalt hukkumiseni. Millist osa etendasid juudid vanade kultuurrahvaste ja riikide hävitamisel, ei ole ajalooliselt küllaldaselt selgitatud laiemas ulatuses, kuid kindel on, et juudid kusagil ei ole kaasa aidanud kultuuri tõstmisele ja riigikorra kindlus tamisele. Ikka negatiivse ja destruktiivse kallakuga on olnud kõik nende üritused.

    • 4.
Juudid on alati osanud oma tõelisi kavatsusi ja mõtteid varjata. Kui juutide osa esinenuks ilmseltnähtaval kujul, siis oleksid nii mitmedki sündmused nii vanas kui ka uues maailmas arenenud teisiti.
Juut Marcus Eli Ravage kirjutab 1928. a.: "Mitte-juudid ei tea pooltki seda, mis tulnuks meieteeneks panna. Meie oleme revolutsionäärid. Meie valitseme mitte-juutide varade üle, juhime nende ideaale ja oleme täiel määral vallutanud nende saatuse. Meie oleme neid jalgega sõtkunud. Meieoleme viimase (1914. a.) sõja peamiseks põhjuseks. Samuti oleme meie esile kutsunud Vene revolutsiooni. Kes teab kui kõrgeks oleks tõusnud mitte-juutide kultuur, kui meie nad oleksime rahule jätnud. Meie oleme mitte-juutidest teinud oma maailmamissiooni agendid, ilma et nad seda ise tahtnuks või taibanuks. Mitte-juudid on meie muinasjutud levitanud üle kogu maailma. Meie rassi kombed on nende moraali aluseks ja tuumaks. Meie legendid ja saagad on nende pühad ennustused ja kuulutused, millledega nad oma lapsi magama uinutavad. Meie luuletajad on nende kiidulaulud ja nende palveraamatud loonud. Meie rahvuslik ajalugu on muutunud nende õpetuse osaks, mis nende vaimulikud kuulutavad. Meie kuningad, meie soldatid, meie prohvetid on nende kangelased. Meieoleme nende jumalad tõuganud, oleme nende rassipärimused kõrvaldanud ja oleme oma Jumala, omapärimused nende asemele seadnud. Ühtki võitu ei saa võrrelda meie võiduga. Ja meie ei ole veel ammugi lõpul."
Kas võib olla avameelsemat ja küünilisemat ülestunnistust juudi enda poolt? Kuid see ülestunnistusei olnud mõeldud muidugi mitte-juutide kõrvadele. "On tõdesid, mis lamavad tänavatel ja mis just seepärast ei ole märgatavad enamiku poolt: neid ei nähta, neid ei osata hinnata. Need on aabitsatõed, millest möödutakse pimesi, ja siis ollakse äkki üllatatud, kui keegi avastab säärase tõe, mida oleksid pidanud kõik juba ammu nägema. Kolumbuse mune on tuhandeid, kuid Kolumbus on kahjuks vähe," - need Adolf Hitleri sõnad on täiel määral kohandatavad ka juudiküsimuses. Juudid on tuhandete aastate vältel liikunud teiste rahvaste seas ja kõikjal arendanud oma lammutavat tegevust, kuid siiski nad on jäänud enamikule tundmatuiks. Ja leidub praegugi küllalt neid kes ei tunne seda igavest internatsionaalset juuti kogu ta kohutavalt kahjustava tegevusega: kas traaditõmbajana valitsuste seljataga kas riigijuhtide erasekretärina või muul kujul seal, kus tehakse suurt poliitikat.
        • 5.
Kui vaid küsida, kuidas on see võimalik et ikka juut igas riigis rühib hästi lähedale riigitüürile, mis võimud toovad ikka juudi sinna, mis teeb juut seal juhtival kohal, mis tagajärjed tulene tulenevad sellest riigile, rahvale ja kogu maailmale, kust tuleb, et juudid kontrollivad demokraatlike riikide ajakirjandust, rahandust, raadiot, filmi ja muid rahva elu suundavaid tegureid, miks on iuudid ikka revolutsionäärid, miks tahavad juudid olla maailma päästjaiks ja rõhutud rahvaste vabastajaiks, miks on kogu maailma juudid huvitatud praegusest sõjast nii suurel määral ja taotlevad Saksamaa ja saksa rahva hävitamist?
Neid kusimusi on palju rohkem, kuid neist piisab, et igaüks katsuks kordki mõnele küsimusele vastata ja analüüsida maailmas toimuvaid sündmusi — siis avanevad silmad juutide tõelisele missioonile. Need küsimused on reaalsed. Seda näidavad sündmused Nõukogude Liidus, alates 1917.a., eriti drastiliselt ja ka meil Eestis. Enne nälg, siis Viletsuse ajastu. Kõik need küsimused pälvivad rahvahulkade tähelepanu. Need küsimused tulevad viia rahva sekka ja äratada neis huvi ka küsimuste lahenduse suhtes.
    • 6.
Veri, usk ja kindlasti ühine siht maailmas on selle näiliselt mõistastusliku rahva sidunud tulevaks tervikuks. Juudid on massi poolest vaesed, kuid ometi valitsevad nad kogu maailma rahandust ja kapitali. Nad on laiali pillatud, ilma maata ja riigita, nad on ilma nähtava keskvalitsuseta, kuid nende äärmine visadus tegutsemiseks on tugev ja sihikindel. Väga mitmel pool on juutide vaba tegutsemine olnud piiratud seadustega, kuid samade riikide troonide varjus on nad olnud tõelisteksriigi juhtideks ja valitsejateks.
Juutide arv kogu maailmas on täpselt teadmata, kuid neid võiks olla ligi 15 miljonit, mõned arvavad, et isegi 25 miljonit. Juutide tõelist arvu on raske kindlaks teha, kuna nad ise püüavad kõigiti endid varjata. Teatud riikides nad ei loe endid enam juutideks, kui nad on vahetanud usu või saanud muul teel riigikodaniku õigused. Tegelikult aga ei ole „juudi" nimetus seotud usuga: juut on rassinimetus. Juudid ise püüavad küll väita, et sõna "juut" on sama mis "katoliiklane", "luterlane" või muud. Kuid see ei ole nii. Mis usku ja mis riigi kodanik juut ka ongi, ikkagi jääb ta juudiks, isegi nimede venestamisele või inglistamisele vaatamata. Siinkohal võiks mainida, et juudid on alati püüdnud oma nimesid muuta: Abramist sai Abraham ja Jakobist Israel. Enamik bolševikke-juute esineb vene nimedega. Kõik see toimub juudi päritolu varjamise sihiga. Kas on juudid ka nimesideestistanud, seda ei tea. Küll on aga juudid oma firmadele andnud eestipärased nimed: "Rauaniit", "Raud-nahk", "Eesti Iva", "Eestilipp" ja paljud teised. Leidus isegi juut-nahakaupmees, kes oma väiksele ärile Tallinnas Veneturul pani aimeks "Koidola". (Kuna tolleaegne valitsus ei leidnud selles midagi solvavat eestlasele, siis lõpuks eraisikud tõrvasid sildi üle.) Säärased rahvusliku värvinguga üritused on selleks, et juut võiks olla varjus ja tegutseda nurga tagant, kuid seda mõjuvamalt. Kõik säärased maskeerimised on varjanud juutide arvu ja asutusi.
Nõukogude Liidus on juute ametliku rahvaloenduse alusel 1939. aastal 3 miljonit (1,8% 170-miljonilisest elanikkonnast). Ühendriikides on juute ligi 4 miljonit.
    • 7.
Juudid on semitiseerunud segarahvas. Nad on oma verele . saanud tõulisi lisandeid teistelt rahvastelt, kellega kokku puutusid: vahemeretõult, Aafrikast ja mujalt. Nii on nad rassilt segaverelised, bastardid, kelle kohta on kehtiv bioloogiline seadus: "Bastardide juures anduvad pärilikult edasi rassihalvemad omadused." Juudid on seega aastatuhandete vältel enesesse kogunud kõikide tõugude nii füüsilised kui ka vaimsed halvad omadused. Segarasside, bastardide, juures on halvemad omadused ikka üleolevad, mille tõttu juutide kehalised ja hingelised omadused on summeerunud kulgusegahalvema poole. Juutide välimus on üldiselt eemaletõukav. Kuid veelgi halvem on nende vaimne maailm. Selle tõenduseks on need piinamised, mida juudid naudivad: kui juut tapab, siis ta naudib ohvri piinasid. Košerliha saamiseks tapab juut looma rituaalselt: uimastamata looma kaela tuiksooned torgatakse läbi, riputatakse loom jalgupidi üles (väiksemate loomade juures) ja lastakse niiviisi loom täie teadvuse juures verest tühjaks niriseda. Juut andub mõnuga piinamisele ja rituaalsele tapmisele. Juutide Talmud annab asjalikke juhiseid mõrvamiseks: "Mitte-juute võib mõrvata järgmisel viisil: suru ta kuni põlvedeni sõnniku sisse. Siis keera rätik ümber kaela ja sikuta rätikut otsapidi. Ava mõrvatu suu ja vala sinna sisse sulatina. Tina peab voolama tema kurku ja makku." Tapmise kohta lausub üldiselt Talmud: "Kirjutatud on: Sina ei pea tapma. See tähendab — sa ei pea tapma kedagi juudi rahvusest. Mitte-juudid ei ole israeliidid, neid võib seepärast ka tappa."
Juutide veresegust on tingitud samuti veel teised julmused: Põletamised, rüüstamised, küüditamised, mida ka meie rahvas külluses tundis läinud suvel. Kõik need toimingud viidi läbi bolševike poolt juutide retseptide alusel ja püüti ohvritele ikka rohkem valmistada nii füüsilist kui ka hingelist piina.Peapiinajaks Tallinna NKVD-s oli vigane juuditar: neid on vaid üksikuid elus, kes võivad selle naismetsalise julmusest tunnistada.
Kuhu juut oma jala paneb, seal on hukkumine ja surm. Mingisugune ürgviha on neil teiste rahvaste vastu, nagu see selgub ka Talmudist: "Sinaj on mägi, millel Moosesele teatas Jumal Jahve juudiseadused. Sellelt mäelt on levinud juutide viha kogu maailma rahvaste peale ...". "Jahve käsk on: Sa pead maailma rahvaid õgima... !" "Iga juudi kohuseks on selle järele valvata, et kristlikke kirikuid põletataks ja rüüstataks. Nende pühadused tulevad nimetada sõimunimedega ja vaimulikud mõrvata... Kirjutatud on: Sa ei pea tegema ülekohut oma ligemise vastu. Sellega on mõeldud juute. Mitte-juudid on sellest välja lülitatud... Mitte-juudi surm on juudile rõõmuks, mis ei maksa mitte pennigi... Juutidel on keelatud mitte-juute ravida isegi raha eest. On lubatud katsetada arstimitega mittejuutide juures selleks, et teha kindlaks, kas arstimid on tervisele kahjulikud või mitte."
Need Talmudi sõnad ja juhised näitavad ilmselt, millised kuritegelikud omadused on juudid esivanematelt pärinud, omadused, mis edasi elavad juutide veres. Pealtnäha on juut alandlik, meelitaja, kuid võimule tulles muutub ta julmaks ja verejanuliseks nagu loom. Juutide julmusest ja verejanust on küllalt näiteid Vanas Testamendis. Esteri Raamatu järgi Pärsia kuninga Ahasverose ajal laskis juut Mardukai tappa kahe päevaga ligi 75 tuhat kodanikku koos peaministri Hamanni ja tema perega, kes olid juutide vastased. Selle julmima verepulma mälestuseks on juutide juures puriimi-pühad. Lugege vaid Esterf Raamatut lahtiste silmadega ja analüüsige juudi kurikavalust ja tema meetodeid võimulepääsmiseks, siis avanevad silmad juutide tegevusele ka nüüdsel ajal.
Hilisemail aegadel on juut oma rassi puhta, hoidnud: mees-juut harva abiellub kristlasest naisega. Peab mainima, et juudid kunagi ei ole teinud misjonitööd oma usu kasuks (nagu seda teevad ristiusulised ja teised): juudid teavad, et usku võib küll muuta, kuid rassi mitte. Ja kuna juut onäravalitud rahvas, siis ei lase ta kedagi selle õnnistuse juurde. Lõpuks on ju ka juudil selge, et maailmas peab ikka olema rahvaid, keda tema saaks valitseda, keda kasutada orjadena.
    • 8.
Juutide maailmavaatest ja menetlustest saame kõige õigema ülevaate nende endi' poolt kirjutatud raamatutest, ajakirjadest ja muudest dokumentidest. Tähtsamaiks neist on Toora ehk Vanaseaduse Testament (Pentateuhh). Sellele raamatule tuleb lisandada Talmud (heebrea keeles "õpetus"). Talmud on koguteos ja sisaldab rabbide (õpetajate) arutlusi Moosese seaduse tõlgendamiseks ja täiendamiseks. Talmudi kaudu on Toora kohastatud muutunud olukordadele alates 2. sajandist. Vanem Talmudi osa "Mišna" on kirjutatud heebrea keeles ja on aluseks nooremale arameakeelsele "Gemara'le". Talmudi täiendajaks olid juudi teoloogid-juristid, kes on tuntud Evangeeliumis "kirjatundjate" nimetuse all ning kes esinesid Jeesuse vastastena. Üks täielikumaid Talmudi käsikirju aastast 1343 on talletatud Müncheni Riigiraamatukogus.
Kui Talmudi seletused ja väljendused olnuks teada mitte-usklikele varem, siis oleks ka juutide tõeline iseloom ja kavatsused selgunud juba ammu. Kuid juudid on osanud oma tõelisi kavatsusi ja sihte hoida suures saladuses uskmatute eest.
    • 9.
Miks ollakse juutide vastu? Aegajalt on kõigis neis maades, kus juut eluneb, tekkinud juudivastased liikumised, kuid harilikult alles siis, kui juudi riikiohustav tegevus on juba täies ulatuses käimas. Nii on olnud juba vanal ajal. Mitte ainult tsaari-Venemaal ei toimunud juutide "pogrommid". Need spontaansed vihapuhangud olid tingitud pärisrahvaste loomulikust vaistust, kui enam kuidagi ei suudetud taluda juutide ülevõimu ja ülemeelikust. Kui Joosep oli maavalitsejaks ja juudid hakkasid üha rohkem trügima juhtivatele kohtadele Egiptuses, siis lõpuks katkes vaarao kannatus: ta laskis tappa kõik juutide sündinud poeglapsed. Sama lugu kordus teatavasti ka Heroodese ajal. Muidugi, meie ei õigusta seega tapmist, kuid märgime tõsiasja juutide ajaloos. Kuid ka juudid omakorda on alati tapnud ja mõrvanud, kus aga said võimu oma kätte. Petmised, tapmised, julmus, vägivald — need on peateemadeks, mille üle kirjutab Toora. Juudid on oma moraali aluseks võtnud teesi: "Silm silma vastu, hammas hamba vastu". Samas soovitavad nad aga kristlastele teese: "Armasta oma vihameest" ning: "Kui keegi lööb sind paremale kõrvale, siis pööra temale ka vasem ette." Nii toimitaksegi Nõukogude Liidus: venelased muudkui pööravad oma kõrvu juutidele löömiseks. Selle kahesuguse moraali tulemuseks on, et komissarid ja politrukid on juudid: äravalitud rahvas teostab sellega oma kutsumust.
Juudid ise armastavad mainida kolme põhjust, miks neid ei sallita ning miks neid taga kiusatakse: 1) mitte-juutide usulised eelarvamused, 2) majanduslik kadedus ja 3) ühiskondlik erinevus. Tuleb imestada, et juudid ei maini peapõhjust: poliitilist. See poliitiline moment tõstabki juudiküsimuse välja kõigist teistest antisemitismi motiividest. Juudid tulid Euroopasse hangeldajatena, mitte produtseerijatena. Neid huvitas raha, kaubandus, kuld. Kõige vanem säilinud veksel kuulub juut Simon Rubensile. Juutide iseloomu peajooneks on parasitism, söödiklus. Nad tõid endiga kaasa teiste rahvaste orjastamise. Mingisuguseid vaimseid taotlusi juutidel ei olnud. Juutidel puudub oma rahvuslik kultuur: Isegi kuulsa Salomoni templi ehitajaks oli mittejuut. Ei ole juutidel ei rahvuslikku kirjandust ega kunsti. Kui tuuakse ette, et juutidel on palju silmapaistvaid teadlasi, filosoofe, kirjanikke, arste jne., siis on toimunud nende juutide valik ikka mõne pärisrahva kultuuri laval. Juudid on elatanud endid teiste rahvaste saavutustest, tööst ja higist. Peasihiks on olnud ja jäänud: saada valitsejateks teiste rahvaste üle. Nad nõrgestavad pärisrahva vaimu ja lammutavad tema ühiskondlikku korda põhimõttel: "Juut on väljavalitud selleks, et ta oleks kõigi rahvaste isand."
Juba 50 a. eest kirjutas Tour du Pin: "Kui juudid oma lammutavat mõju avaldavad kristlikule maailmale, siis käivad nad ajaloolise kutsumuse järele, mille kolm punkti on järgmised: 1) juudid on jäänud ühtlaseks natsiooniks, 2) juudid on selles veendunud, et maailma valitsemine kuulub neile, 3) juutidel ei ole teist vahendit sihile jõudmiseks kui võõraste vaimu laostamine, mis toob endaga kaasa rahva sotsiaalse kokkuvarisemise." Sama kirjanik toob ka juhised, kuidas hoiduda juutide hädaohust:
"1. Juutidele tuleb vaadata kui kardetavaile välismaalastele.
  1. Tuleb lahti saada kõigist filosoofilisist, poliitilisist ja majanduslikest eksiõpetustest, millistega juudid meid mürgistavad.
Tuleb mobiliseerida kõik poliitilised ja majanduslikud jõud selleks, et meie rahvas võiks jääda isandaks oma kodus."
Esitatud mõtete tõelisust kinnitab sionismi isa dr. Th. Hertzl oma sõnadega:
"Meie oleme üks rahvas, üks natsioon ... Kui meie langeme, siis saab meist revolutsionäärne proletariaat, mõne revolutsioonilise partei allohvitserid. Kui meie võidame, siis tõuseb koos sellega meie raha kohutav võim."
Juutide ülevõimu tajuvad kõik rahvad alateadlikult ning. püüavad lahti saada juutidest ja nende võimust, kas või pogrommi abil. Juutide ülemeelikust tunnustab Talmud, loetelles juutide õilsaid omadusi: "1. Juudid on vürstilapsed. 2. Kes juudile annab vastu kõrvu, see annab vastu kõrvu Jumalale. Ta pälvib surma. 3. Kes juudi hävitab, see hävitab kogu maailma. 4. Vagad juudid on Jahvele armsamad kui tema inglid taevas. 5. Nagu maailm ei või püsida ilma nelja tuuleta (mõeldud põhja, lõuna, ida ja Miäne), nii ei saa maailm olla ka ilma juutideta. 6. Kõik miitejuudid lähevad põrgu ja nad on neetud. Ainult Israel kõnnib valguses. 7. Kes Israeli vihkab, see vihkab valgust. Juudid oh vanim aadlirahvas maailmas ja neil oli kõrgem kultuur seljataga juba siis, kui sakslased lamasid alles karunahkadel."
Tuleb märkida seda asjaolu, et juudid on eriti vihased sakslaste peale, kuna ei ole suuremat vastuolu kui on olemas puht-germaani ja puht-semiidi rasside vahel. Seepärast ei ole juudid Saksamaal kunagi saavutanud seda võimutäiust, mis nad on saavutanud Inglismaal, Ameerikas, rääkimata Nõukogude Liidust. Nõukogude Liit on nagu moderniseeritud ja motoriseeritud juutide suur sünagoog, on täiesti juutide valitsemise all.
Inglaste vastu ei ole juutidel suuremat viha, kuna nad Inglismaal juba ammust ajast on emantsipeeritud olukorras. Cromwell ja temaga võimule tulnud puritanism võimaldas inglastele pakteerimise juutlusega. On fanaatikuid, kes kogu inglise rahva tuletavad ühest kadunud Israeli rahva suguharust. Inglastel on sellega vaimne sugulus juutidega. Seda kinnitab veel asjaolu, et inglise kuningaid kroonitakse kui juuda rahva kuningaid, kroonimise trooni aluseks on kivi, millel lamas juutide patriarhi Jakobi pea, kui ta magas ta nägi unes taevaredelit. Võib märkida ka seda, et Windsori hertsog, Edward VIII, oli mõeldud pärast Inglise troonist loobumist Israeli valitsejaks. Nii esines Briti Juudi Maailmaliit 1937. a. kavaga: "Juutide kuningana võiks tulla vaatlusele Edward VIII, sest et tema üks seitsmest nimest on Taavet ja ta on täpselt sajas järglane Jeruusalemma kuningale Taavetile. Ka on ta abielus proua Simpsoniga, kes on Ameerika juuditar. Kui nüüd abielupaar Windsorid, kelle soontes voolab juudi veri, asub ''Israeli troonile (mõeldud Palestiina), siis esindavad nad sümboolselt maailma kõige suuremat, kolme võimu: juutlust, Ameerika Ühendriike ja Briti maailmariiki."
Ameerika Ühendriigid on täiesti juutide võimuses: ajakirjandus, raadio ja film on peaaegu sajaprotsendiliselt juutide kätes. Ameerika on juutide paradiisiks: presidendi isiklikud nõuandjad on juudid, juudid on linnapeadeks, kubernerideks, kohtunikeks, rääkimata rahamagnaatidest, sõjavarustuse tootjatest ning vaheltkaubitsejatest. New Yorkis, kuhu on koondunud palju juute, on üle 1000 sünagoogi. Viimastel andmetel voolavat ka president Roosevelti soontes Hollandist päritud juudi veri. Seepärast võisid ka Ameerika juudid hoobelda: "Kui Hitler viimasel silmapilgul oleks tahtnudki sõjast loobuda, oleks meie ta sundinud sõdima."
    • 10.
Enne kui käsitada edasisi küsimusi, puudutame küsimust, miks ei ole senini saadud põhjalikumalt käsitada juutide probleemi üksikutes riikides. Selleks on mitu põhjust.
Esimeseks ja peamiseks põhjuseks on kindlasti asjaolu, et kristlikule maailmale on juutideToora üheks Pühakirja osaks. Vana Testament, mis käsitab Moosese seadusi viies raamatus, prohvetid jm. on kristlikule maailmale usuteaduslikuks nurgakiviks. Kõik see, mis on kehtiv Toora alusel ainult juutide kohta on üle võetud ristiusulistele seaduseks ilma erandita. Seda kasutavad juudid täiel määral. Inglismaal on jõutud nii kaugele, et Vana Testamenti eelistatakse Uuele Testamendile. On raske nüüd pärast 2000 aastat kehtinud olukorda massidele selgeks teha, et Vana Testament on puhtal kujul juutide raamat ja et Jahve on Israeli jumal. Ameerikas on tänase päevani keelatud kas või väiksematki osa Piiblist arvustavalt käsitada. Kõik vist mäletavad kuulsat "ahvi-protsessi", kus süüdistati kooliõpetajat selles, et ta oli inimeste põlvnemist selgitanud teisiti kui see on toodud Piiblis. Muu maailm naeris, kuid kooliõpetaja sai karistuse.
Kui Henry Ford juutide üle kirjutas 1920. a. raamatu "Rahvusvaheline juut", siis selles väga ülevaatlikus teoses ei ole puudutatud sõnagagi Piiblit.
Juutide jumal Jahve on ka kristlaste Jumal, kuigi viimane on sisult hoobis teine. Usuteadlased selgitavad seda sellega, et pärast Kristuse lunastustööd on Jumal lepitatud maailma patustega. Kuid õigem olnuks 1. sajandil, millal Pühakirja hulka arvati Moosese raamatud ja teised, jätta tegemata see väärsamm. Nüüd on seda muidugi hilja soovitada. Sel teatud ringkondadega. Ja võiks ütelda, et isegi praegu tuleks see väga õrn küsimus esitada massidele ettevaatlikult. Usuküsimusi ei saa lahendada paari sõnaga, mis referendil kasutada lühikese aja vältel. Kui tsiteerida Piiblit juutide iseloomustamiseks, siis võib tekkida arvamine, nagu tehtaks usuvastast propagandat, nagu see toimub Nõukogude Liidus. Siinkohal võib tähendada, et Nõukogude Liidus tehti küll ristiusu vastast propagandat, kuid juudid moodustasid ka selles küsimuses erandi: nende Toorat ei puudutanud keegi. Juut Jaroslavski kirjutas raamatu "Kas Kristus elas?" Kuid kas oleks keegi julgenud kirjutada raamatut "Kas Mooses elas?"? Sisuliselt on need küsimused identsed.
Tooras (nimetame juba juudinimetusega) on selgelt juttu ainult Israeli, s. o. juutide jumalast. 5. Moosese r., 7, 6. loeme: "Sest sa oled üks püha rahvas Jehoovale, oma Jumalale. Sind on Jehoova, suJumal ära valitsenud, et sa temale pead olema üks iserahvas kõigi rahvaste seast, mis maa peal on." Samas 14.: "õnnistatud pead sa olema enam kui kõik muu rahvas..." 17.: „Kui sa ütled omas südames: Neid rahvaid on enam kui mind, kuida võin ma neid ajada? Ei sa pea neid mitte kartma. Tuleta ikka meele, mis Jehova, su Jumal teinud vaaraole ja kõige Egiptuse rahvale." Kas võib olla selgemat väljendust veel: juudid on äravalitud rahvas, kuna teised, keda isegi rohkem, on alaväärtuslik tõug, kelle saatus ja heaolu ei häirinud juutide Jahvet. Piiblis on juttu ikka Israelijumalast kui oma Jumalast. Ei ole kusagil mainitud, et see jumal oleks üldinimlik Jumal, kelle poole võiksid pöörduda ka teised rahvad või kelle juurde tuleks juhtida ka teisi inimesi.
Kui rahvussotsialism käsitab täies ulatuses juutide probleemi, siis ei tee ta seda mitte usuvastasepropaganda pärast. Rahvussotsialism ei eita usku ega Jumalat. Kui rahvussotsialismi vastu tehakse kihutustööd usulistel põhjustel, siis on see sihilik laim. Rahvussotsialismi seisukoht usuküsimustes on väljendatud 24. veebr. 1920. a. NSDAP 24. põhilauses:
"Meie nõuame kõikide usutunnistuste vabadust Riigis kuivõrd nad ei ohusta Riigi olemasolu ja ei ole vastuolus kombluse ja germaani rassi moraaliga. Partei kui säärane asub positiivse kristluse seisukohal, ilma et ta ennast seoks konfessionaalselt ühegi usutunnistusega. Tema võitleb /MMf/i*Ä:-materialistliku vaimuga meis ja väljaspool meid ja on veendunud, et meie rahva kestvat paranemist võib saavutada seestpoolt väljapoole põhimõttel: üldkasu enne isiklikku kasu." (Meil on hakatud valesti tarvitama lauset "Üldhuvi enne isiklikku huvi", see ei ole täpne ei vormilt ega ka sisult).
Muidugi, rahvussotsialistlikul Saksamaal on idanenud mitmed usulised õpetused, kuid rahvussotsialism tunnistab Jumalat, kes on väljaspool aega ja ruumi ja arutlusvõimet. Jumal on mõistusele kättesaamatu olend ja Jõud, kelle tahe on saanud inimestele teatavaks nähtava maailma kaudu. Seejuures pooldab rahvussotsialism vaadet, et ristiusk tuleb vabastada juutluse põhimõtteist. Möödaminnes võiks mainida vaadet, mille esindajaks on dr. Mathilde Ludendorff, tuntud kindrali lesk, et "juudid on, teadlikult hoolitsenud selle eest, et nende jumal Jahve saaks ka ristiusu Jumalaks. Sellega ristiusulised on juutide võimuses."
Nii ei ole rahvussotsialism sugugi usu vastu, pigemini ta loob palju kõrgema arusaamise Jumalast kui kõrgemast juhtivast võimust, kelle tahe läbib kogu maailma.
Teiseks põhjuseks, miks ei ole saadud juutide probleemi käsitada laiemas ulatuses, on see, et maailma ajakirjandus kas otseselt või kaudselt on olnud juutide juhtida. Siioni Targa Protokollidest loeme: "Kui keegi oleks ka midagi kirjutanud juutide vastu, siis ei oleks leidunud trükkijaid." Seda väljendas juba Baron Montefiore: "Meie peame kogu maailma ajakirjanduse oma kätte saama või teda mõjutama, et rahvaid pimestada ja petta."
Nn. demokraatlike riikide ajakirjandus on ikka olnud müüdav, mia ka juudid on ohtrasti kasutanud.
Kolmandaks juutide küsimus ei olnud mitmel pool akuutse tähtsusega juutide vähesuse tõttu: põhjamaadel, Soomes ja ka meil, kus juute oli ligi 4000. Arvati, et mis need vähesed juudid siis ikka saavad teha.
Neljandaks on juute kaitsnud eelarvamine, et korralikus seltskonnas oleks nagu ebaviisakas puudutada juute, kes on niigi maha surutud. Juutide küsimuses oldi ülitundlikud. Kui juute puudutati, siis ainult nende kiitmiseks: tõsteti esile nende taibukust, vihjati juutidest teadlaste nimedele ning rahandustegelastele. Üteldi lihtsalt: "Milleks neid vaeseid kuradeid üldse teha nii tähtsateks?" Juutide vastu oldi äärmiselt viisakas ja õrnatundeline ning nad võeti kaitse alla. Vastutasuks anti juutide poolt medaleid jm. Meil andsid juudid teatud isikutele stipendiume Palestiinasse sõitmiseks, ka kirjutati heatahtlikult hooldavate riigimeeste nimed juutide "Kuldraamatusse", mis aga sugugi ei takistanud juute rüvetamast 21. juunil 1940. a. meie rahvuslippu: juudid olid need, kes vahetasid Pikal Hermannil Eesti lipu Nõukogude Liidu lipu vastu, millel ilutses vabamüürlaste ja bolševike ühine sümbol — viisnurk. Samuti asetasid just juudid oma kaupluste vaateakendele purustatud riigivapi ja hiljem võtsid osa kõigest sellest, mis pidi alandama meie rahvustunnet. Juudi noored olid energilisemaid põletajaid Tartus ja mujal. Kuid kas elasid Eestis juudid halvasti? Ei, just vastupidi. Kas ei näita see ilmekalt, milline veri on juudil?
Endastmõistetav, et kõikjal peaosa etendas juutide raha. Avalik arvamine ja mõjuvad tegelased osteti lihtsalt üles ühel või teisel viisil. Osteti üles maailma raamatuturul ka kogu kirjandus, mis käsitas juute neile ebameeldivas tõevalguses. Need olid need "vaesed juudid", keda koheldi kaastundlikult: "Mis juudid võivad sinna parata, et nad on üle maailma laiali pillatud. Miks ei anta neile vaestele maad, kus nad saaksid endid elatada põllundusest ja kus nad võiksid omavahel kaubitseda?" Kui juutidele anti maa, näiteks isegi Nõukogude Liidus Biro-Bidžan, siis kes sinna elama ei asunud, oli juut. Palestiina küsimus viiks arutluse luga pikale. Kuid juutide-sionistide juht dr. Chaim Weitzmann väljendas kolme aasta eest: "Meie, juudid, peame võitlema oma rassi uuestisünni eest," ning paluti: "Lõpeta mitte-juute tulise vihaga, lõpeta neid, et neid teps ei oleks, et nemad tunneksid, et Jumal on valitseja Jakobis maailma otsani. Sest Jahvel on hea meel omarahvast."
Need äravalitud juudid palvetasid Talmudi järgi: "Ära pööra oma palet meilt ja vaata meie hädadele, kui neetud mitte-juudid meie vastu hakkavad ja otsuseid teevad meie vastu. Nad tahavad takistada meie messiast, keda nimetatakse isandate isandaks, kes on meie sõber. Lase kaduda mitte-juutide kehad, lase nende keeled kuivada, alanda nende uhkust, et neid võiks jalgadega tallata. Et nende vaim häviks, ja olgu nad maksukohuslased."
Kõigi rahvaste ja ka meie, eestlaste, huvides on, et juutide probleem saaks kord lõplikult otsustatud põhimõttel: "Uus Euroopa olgu ilma juutideta".
    • 11.
Kui võtta vaatlusele küsimus, kas juutidel on üldse olemas mingisugune maailmavalitsemise idee ja kuidas nad seda püüavad teostada, siis selle küsimuse valgustamisel tuleb veidi peatuda väga tähtsa dokumendi juures, mida tuntakse "Siioni Targa Protokollide" nimetuse all.
Need protokollid annavad selge vastuse küsimusele, milline on juutide maailmavallutamise kava ja kuidas nad mõtlevad seda teostada.
Siioni Targa Protokollid on kindlasti juudi päritoluga dokument, olgugi et juudid seda maha salgavad ja kinnitavad, et need Protokollid olevat kirjutanud kas kurjategija või hullumeelne. Kes Protokollide (arvult 24) tõeliseks autoriks ka olekski, kuid maailmasündmused ja nende kulg näitavad veenvalt, et juudid nende juhiste järgi on toiminud ja talitavad ka praegu. Võiks ainult kosida, miks siis juudid selle hullumeelse kava on omaks võtnud ja kurjategija diktaati täidavad.
Siioni Targa Protokollid on käibel olnud käsikirjades väga mitmes riigis ja neid on kindlasti riigitegelased arutanud kinniste uste taga. Algustekst on talletatud Briti Muuseumis märkusega "10. augustil 1906. a." Usuta vaeti need Protokollid koosnevad märkmeist, mis on tehtud loengutel 1896. a., enne Sionistide I kongressi 1897. a. Samuti arvatakse, et neid loenguid pn pidanud sionistide juht dr. Theodor H e r t z 1 salakoosolekul Baselis. Sellega kuuluvad nad väga autoriteetse juutide juhi tööde hulka.
Protokollides käsitatakse juutide kava, kuidas majanduslikult, poliitiliselt ja vaimselt allutada mitte-juudid ehk uskmatud juutidele ja nende ülevõimule.
Et juutidel see maailmavalitsemise siht olemas on, seda kinnitab Ameerika Ühendriikides ilmuv ajaleht Chicago Tribune 1920. a. järgmiselt: "Trotski viib juudi radikaalid maailmavalitsemisele. Bolševism on tööriistaks tema käes. Bolševism ja juutlus käivad käsikäes: samal ajal kui bolševism lammutab kehtivat ühiskonda ja tahaks nagu viia tööliskonna võimule, teevad juudid ettevalmistusi oma rassi esiletõstmiseks ja maailmavalitsemiseks. Juudid on nende riikide vastased, kus ei pooldatajuutidest valitsejaid."-
Siioni Targa Protokollid käsitavad nelja peaküsimus t: 1. Kuidas vaatavad juudid mitte-juutidele (viimaseid Protokollid nimetavad järjekindlat uskmatuteks)? 2. Milliseid meetodeid tuleb kasutada tulevikus juutide kava teostamisel? 3. Mis on juba saavutatud Protokollide koostamise ajaks? 4. Mis tuleb veel teha selleks, et uskmatuid orjastada?
Sõna "juut" esineb Protokollides ainult kaks korda: kõikjal mujal tarvitatakse sõnu "meie" ja "uskmatud". Ei leidu seal ka otseseid väljendusi, nägu näiteks "meie, juudid, tahame nii või teisiti teha", vaid üldiselt on laused säärased: "uskmatud viiakse selleni, et nad nii mõtlevad ja toimivad, nagu see meile sobib." Protokollide toon on väga üleolev uskmatute suhtes. Igas lauses peegeldub juudi mentaliteet, juudi salakaval nägu. Alguses võeti neid Protokolle rumala naljana, kuid maailmasündmused on veenvalt näidanud, et nad sisaldavad "äravalitud" rahva tõsist tegevusprogrammi. Laseme Protokollidel kõnelda (väljavõtted ei ole tehtud mitte järjekorras, vaid sisu järgi Tcoondatud üksikud mõtted kokku):
"Peab teadma, et halbade instinktidega inimesi on arvuliselt rohkem kui häid. Seepärast paremad resultaadid saavutatakse mitte teaduslikkude arutluste ja tõestustega, vaid hirmutamise ja vägivallaga."
"Igaüks taotleb võimu ja tahab olla võimaluse korral diktaator. Ainult üksikud kõhklevad oma eesmärkide saavutamisel teiste vara ja elu ohverdamise juures... Kui tahetakse koostada otstarbekas tegevuskava, siis tuleb arvestada masside rumaluse ja meelte kõikuvusega."
"On vaja meenutada, et masside jõud on pime, arulage, ta on valmis kuulama nõuandeid nii paremalt kui vasemalt. Inimeste nõrkused, nagu kasusaamine, iha majanduslikkude hüvede järele ning ahnus juba üksikult võetuna halvavad ka paremaid soove ja rahva tahtejõudu: nad annavad endid nende käsutusse, kes oskavad neid jõudusid osta."
"Igal ajal on rahvad ja üksikud inimesed võtnud sõnu tegude eest. Inimesed on rahuldatud sellest, mis neile näidatakse, ja harva küsivad, kas lubadusi ka täidetakse. Sel alusel organiseerime meie näilisi üritusi ja uskmatud arvavad, et nad on saavutanud suure edu."
"Uskmatud on kui lambakari. Neil ei ole silmi ei millekski, kui meie neile lubame röövitud vabadused tagastada siis, kui rahu vaenlased on võidetud ja kui sõdivad pooled on rahu sõlminud. Kõrvalteid kaudu peame seda saavutama, mida meie laialipillatud rass otseselt kunagi ei saavutaks."
"Jumal on meile, oma äravalitud rahvale, andnud laialioleku kui õnnistuse. See, mis teistele näis meie nõrkusena, on meie tugevuseks, mis meid on viinud kuni maailmavalitsemise läveni."
Kommentaarid on nende väljenduste juurde üleliigsed, kui võtta vaatlusele see osa bolševike tegevusest, mis meie rahvale on teada. Kogu bolševismi tegevuskava on koostatud otsekuh nende Protokollide järgi. Kui mõnigi eestlane arvustas bolševike tegevust loogika järgi, siis olid temale teadmata need juhised, mis anti bolševikele juutide poolt kaudsel teel Protokollide alusel. Toome veel mõned näiteid:
"Inimesed ikka rohkem ja rohkem loobuvad iseseisvast mõtlemisest, nad hakkavad meid pooldama, kuna meie näitame neile uusi mõttekäike inimeste kaudu, kelle sidet meiega nad ei tunne." -
Kes on siis need uskmatud, juutide käsikud ja abistajad, kelle sidet .juutidega meie ei taipa? Protokollid loendavad neid:
"Inimesed igasugustest vooludest ja õpetustest on meie teenistuses: monarhhia pooldajad, demokraadid, sotsialistid, kommunistid ja teised utopistid. Igaüks neist omamoodi õõnestab autoriteeti ja püüab kukutada igasuguse kehtiva korra. Kuid meie ei anna neile enne rahu, kui nad tunnistavad meie ülemvalitsust."
"Põhimõtteid ja teooriaid, mis meie silmis lausa valed, õpetame selleks, et uskmatute noorsugu eksitada, rumalaks teha ja kõlbeliselt hävitada."
"Ja kuna meie igaühele sisendame isiksuse tähtsust, hävitame uskmatute perekonnaelu ja selle kasvatusliku mõju."
"Kuni aeg küpseb, las nad tegelevad teooriatega, mis näiliselt on teaduslikud: meenutage, milliste tulemusteni oleme jõudnud darvinismi, marksismi ja Nietzsche filosoofia kaudu! Nende õpetuste demoraliseeriv mõju uskmatutele peaks olema meilegi selge."
Klassivõitlust käsitab dokument järgmiselt:
"Uskmatute alamad klassid järgnevad meile võitluses ülemate klasside vastu."
Kui meie töötavad inimesed hõisates punaste lippude ja juutide sümbolite all sammusid tribüünide eest mööda, siis naeris internatsionaalne juut. Tööliskond püüti oma võrku bolševismi söödaga, intelligents juhiti salaseltsidesse ja vabamüürlaste loožidesse, kus tegutseti samuti juutide kavade alusel. Nii viidi ka meie intelligents, kirjanikud, kunstnikud, õpetajad jt. bolševismi sõiduvette: õpetati mõtlema valmis valemite järgi, näidati Moskvat ja muid NSVL "suursaavutisi" ja sunniti võitlema "tõe ja relvaga". Kõik see toimus Siioni Targa Protokollide järgi.
12.
Vabamüürlaste organisatsioonid on tihedalt seotud juutidega ja nad teostavad juutide poolt koostatud kava.
Juutide sidet vabamüürlastega kinnitavad Siioni Targa Protokollid järgmiselt:
"Harilikult on need vabamüürlased ettetikkujad karjäristid, üldiselt öeldud — ilma iseloomuta inimesed, kes astuvad meelsasti salaseltsidesse. Meil on kerge neid juhtida ja nende kaudu panna liikvele meie poolt kavatsetud masinavärgi mehhanismi."
"Uskmatud astuvad loožidesse huvist või lootusest ennast seltskondlikult kõrgemale upitada. Meiekindlustame neile edu. Nii kasutame nende endapettust, küna nad meie sugestioonile aimamatult alluvad."
- "Uskmatud ohverdavad oma kavad populaarse edu vastu, meie aga ei hinda populaarsust oma plaanide teostamisel. See psühholoogiline võte kergendab vabamüürlaste juhtimist."
Kuigi vabamüürlaste organisatsiooni loomist ei saa dokumentide varal panna juutide arvele, on vabamüürlaste loožid (nagu nad nimetavad oma kooskäimise kohti), rakendatud juutluse teenistus«». Vabamüürlased, need riik riigis ja kirik kirikus, kes on nii trooni kui ka altari vastu, tegutsevad salaorganisatsioonidena, kus dsikohal on salamärgid, žestid, müstilised tõotused, salasõnad jm., mis annab nende kooskäimistele veetleva kuju isikute jaoks, kel on kalduvused salapäratsemistele. Kõik nende välised märgid ja salasõnad katavad alamatel astmetel olejate liikmete eest loožide tõelisi ülesandeid ja sihte.
Vabamüürlaste küsimus on võrdlemisi sügav, et seda puudutada lühikeses kokkuvõtlikus referaadis. Tuleb mainida, et vabamüürluse juured ulatavad halli minevikku. Alguses" oli mingisugune müürseppade ametiühingu taoline organisatsioon, mille liikmed olid pühendatud müürsepankunsti. Keskajal kuulusid sellesse ehitajate ühingusse peamiselt mungad. Siis tekkisid tsunftid, kes lahku lõid munkade ühingust, mille tõttu neid hakati ka hüüdma vabamüürlasteks. Sellest arenguastmest on säilinud vabamüürlaste põll, mida kantakse loožides, ja ka välised tunnused: nurk ja sirkel. Selles esialgses arenguastmes vabamüürlaste eelkäijaid võib kohata isegi Salomoni templi ehitamise juures: kuna juudid ise ei tundnud müürsepa- ja ehituskunsti, siis toodi peaehitaja mujalt. Vähemalt vabamüürlaste endi legendid toovad esile Salomoni templi ehituse ja Adon-hirami nime.
Järgmises vabamüürluse arenguastmes loobuti tegelikust müürsepatööst ja hakati ehitama uut ja paremat ühiskonda. Püsisid vaid välised tunnused ja sümbolid. Liikmeskonda ei moodustanud enam oskustöölised, vaid kõrgemasse seltskonda kuuluvad väljavalitud isikud, keda kutsuti vastavalt looži sihtidele ja vajadustele liikmeks astuma. Vastu võeti ja võetakse liikmed väga piinlike katsetega selleks, et vaadata, kas liiget võib ka usaldada. Et saladusi hästi hoida, selleks on vabamüürlased jaotatud astmetesse: õpipoisid, sellid ja meistrid. Šoti vabamüürlaste loožides on liikmed jaotatud isegi kuni 33 astmesse. Alamas astmes olev liige ei tea, kes kuuluvad ülemaisse astmetesse; kui ta ise kord ülendatakse järgmisse astmesse, siis leiab ta eest nii mõnegi tuttava näo. Iga aste korraldab oma koosolekud eraldi, kusjuures kõrgema astme liikmed võivad võtta osa allpoolsete liikmete koosolekust, kuid mitte vastupidi. Alamad liikmed ei tunne isegi looži suurmeistrit, kuigi ta nende hulgas võib viibida. Iga liige, kes pärast katseaega võetakse vastu järgmisse astmesse, annab erivande- ja tõotuse. Vastuvõtul antakse järgmine vanne: "Mina vannun maailma suure ehitusmeistri ees, kes on Jumal, et ma ei avalda müürsepa ega müürluse saladusi ei otseselt ega kaudselt, ei suuliselt ega kirjalikult, ja et ma ei anna ennast tunda. Kui ma seda teen, siis lõigatagu minul kõri läbi, torgatagu silmad peast välja ja piste-tagu rind läbi. Võetagu süda ja sisikond välja ning põletatagu ära." Sellele vandele tulevad lisaks veel järgmistes astmetes uued tõotused, nagu: "Mina ei avalda müürseppade märke ega žeste, õpetusi, saladusi ega kombeid, mis minule on saanud teatavaks. Annan ka tõotuse kõik täide viia, mis minule peale pannakse." Et antud vandest loobumisele järgnevad karmid karistused, seda on ajalugu tõendanud mitmel juhul. Nii ka Vene tsaar Paul I oli vabamüürlaste ohver, kuna ta varem ise ka kuulus sellesse organisatsiooni, kuid hiljem lahkus sealt. Tapjateks olid vabamüürlased. Kes omab Romaanovite juubelimarke, võib leida Paul I margilt vabamüürlaste viisurga.
Vabamüürlased taotlevad kõiki neid õilsaid sihte ja ideaale,-mis peavad tegema inimsoo paremaks. Maapealne elu tahetakse mquta taevaks. Tahetakse saavutada inimeste vennastus, kättemaks despootidele, kättemaks rahvavaenlastele jm. Millise^ on tõelised otsused, mis tehakse vabamüürlaste poolt, see on kaetud saladuskattega. Kui need otsused oleksid nii ilusad ja õilsad, siis ei tuleks ju neid kuidagi hoida saladuse katte all. Milleks siis salapäratsemine?
Vabamüürlaste mõju oli üldiselt ja on ka praegu väga suur, kuna nende loožidesse kuulus ja kuulub maailma vägevamaid valitsejaid, riigitegelasi, kirjanikke jt. Nii kuulusid vabamüürlaste liikmeskonda Napoleon I, Goethe jt. Kõik Rootsi valitsevad kuningad, alates Bernadotte'ist, kuuluvad vabamüürlaste hulka. Kuna vabamüürlaste liikmeskond hoitakse suure saladuskatte all, siis ainult juhused võivad esile tuua nende isikute nimed, kes vabamüürlaste loožides esinevad.
Saksamaal on juudid oma mõju kehtima pannud juba varemail aegadel vabamüürlaste kaudu. Kuna Saksamaa tugevus oli eriti taunitav juutide poolt, siis tegutseti kõikide nende riigitegelaste vastu, kes püüdsid sakslasi kokku liita tugevaks tervikuks. Need riigitegelased olid varemail aegadel—Preisi kuninga (hiljem Saksamaa keisri) Wilhelm I ajal — Bismarck ja M o 1t k e. Bismarck taotles Saksamaa riikide killustatud võimetust asendada ühise tugeva Saksamaaga, mis kuidagi ei vastanud juutide kavadele. On säilinud vabamüürlaste otsus nimetatud riigimeeste vastu, mis kõlab järgmiselt:
"1) Wilhelm, Bismarck ja Moltke on inimsoo katk. Nad seisavad väljaspool seadust nagu hullud koerad. 2) Kõigil meie vendadel Saksamaal ja kogu maailmas on ülesandeks teostada meie otsus. 3) Kolme nimetatud kiskjakoera kohta otsuse täideviimise eest on määratud üks miljon isiklikult või pärijatele. See summa on kindlustatud seitsme keskkolleegiumi poolt."
Teatavasti Wilhelm II trooniletulekuga 1888. a. Bismarck eemaldati riigitüüri juurest ja Saksamaa läks vastu omale saatusele. Bismarck ise oli teadlik vabamüürlaste võimust. Ta kirjutab ühes kirjas oma sõbrale: "Teie vaevalt usute, millist kohutavalt suurt, kuid varjatud mõju avaldavad vabamüürlased valitsuse asjadele. Väga sageli, kui ma kuningale mõne mehe esitan valitsuse kohale, võtab kuningas esialgu minu ettepaneku vastu ja kirjutab nimetamisdekreedile alla. Vahepeal, kui see kiri on veel ministeeriumis ja ootab saatmist, kutsutakse mind uuesti mõne päeva pärast kuninga juurde ja ta lausub minule: "Bismarck, sellele mehele, keda teie minule esitasite, ei või ma seda kohta mitte anda. On selgunud ülepääsmatud raskused. Kuid võtke see vastu." Ja siis ta nimetab mehe, keda ma vaevalt tunnen. Kui ma siis teateid kogun, selgub, et on vabamüürlaste käsi mängus. Seepärast ütlen ma, et neil vabamüürlastel on mõju, mille vastu mina midagi ei saa ette võtta."
See näide on toodud illustratsiooniks vabamüürlaste meetoditele, mida kasutatakse ka mujal ja mis olid ka meil kindlasti kehtivad. Suuremal määral on kogu vabamüürlaste tegevus toimunud salajas ja vaevalt saab kunagi teatavaks täies ulatuses. Vabamüürlased on ka kristliku kiriku vastased. Üheks salatoiminguks vendade vastuvõtul kõrgemasse astmesse on ristile sülitamine ja selle jalgadega tallamine. Mõnes loožis on kombeks teha ristimärk jalatsi tallale, et sellega sümboliseerida alalist ristiusu rüvetamist. Sama taotleb ka juutlus Protokollides: "Meie hoolitseme juba ammu selle eest, et uskmatute vaimulikud oleksid halvas kuulsuses ja sellega nende missioon ebaõnnestuks. Nende mõju rahvale väheneb päevast päeva. Kõikjal on kuulutatud südametunnistuse vabadus. Seega on veel ajaküsimus, millal langeb ristiusk. Teiste uskudega saame kergemalt toime. Kuid selle küsimuse käsitamine ei ole veel otšustamisküps."
Vabamüürlased ise (samuti ka juudid) peavad endi teeneks Suure Prantsuse revolutsiooni läbiviimise. Selle revolutsiooni loosung "Vabadus, vendus, ühetaolisus" kuulub täies ulatuses vabamüürlaste lööklausete hulka. Vene Ajutise Valitsuse liikmed, kes olid süüdi Venemaa hukutamisel, olid vabamüürlased: Miljukov, juut Kerenski, vürst Lvov, Gutškov, Sasonov ja teised. Kui Trotsikit ei tahetud lasta Inglismaalt Venemaale tulla, siis vene vabamüürlased astusid vastavaid samme- vendade juures ja Trotski pääsis oma revolutsioonilise tegevuse juurde. Samuti on kindel, et Uljanov-Lenin oli ühenduses vaba-müürlastega ja et tema sõit läbi Saksamaa toimus vabamüürlaste toetusel ja kaasabil. Nii juhtisid vabamüürlased (õigem: juudid vabamüürlaste kaudu) Venemaa hukatuse lävele, et juudid võiksid tulla seal valitsejateks, nagu nad seal nüüd seda ka on.
Juutide osa peaks näitama ka järgmine dokument, mis 1920. a. leiti Poolas, kui sinna saabusid bolševikud: "Meie lõpliku võidu tund on lähedal. Meie seisame maailmavalitsemise eelõhtul. Mis meie senini oleme vaid unes näinud, on nüüd tõeks saamas. Veel hiljuti olime jõuetud ja võimetud. Ei mingisugust kaastunnet, ei mingisugust halastust! Bronstein, Apfelbaum, Rosenfeld, Steinberg on kõik ustavad Israeli pojad. Meie võim Venemaal on piiritu. Igalpool etendavad meie rassi esindajad esimest osa. Olge ettevaatlikud, sest meie ei usalda ka Punaarmeed, kes võib ühel päeval olla meie vastu."
Israeliitide rahvusvahelise liiga üleskutse, mille sõnad kõnelevad ise endi eest. Vahepeal on muidugi NSVL-s pandud kehtima olukord, et enam ei ole vaja karta ka Punaarmeed, kuna seal on juhtivatel kohtadel nüüd juudid. 1914. a. oleks võinud Saksamaa kokku leppida Venemaaga väga hästi, kui vabamüürlased ei oleks kõik selleks teinud, et viia need kaks riiki vastamisi sõjatandrile. Versailles' diktaadi koostamine toimus vabamüürlaste juhistel, nagu ka Wilsoni 14 punkti kuulusid vabamüürlaste loomingu hulka. Nn. "rahukonverentsi" Saksamaa kaks esindajat olid juudid.
Millist osa on etendanud vabamüürlus Eestis, selle kohta puuduvad täpsemad andmed. Selge on aga, et ka siin on tegutsetud suure saladuskatte all. Kord tuuakse selgust ka sellesse küsimusse. Eestis tegutses avalikkusele tuntud nime järgi "Rotary Klubi", mis on personaalselt seotud vabamüürlastega. On teada, et vabamüürlaste loožid värbasid nimetatud klubi liikmeskonnast usaldusväärsemaid ja mõjuvamaid isikuid oma "vendadeks". Harilikel liikmetel muidugi ei olnud sellest aimugi. Rotarlaste hulka astusid ka meil (Protokollide sõnastuse järgi), ettetikkujad karjäristid, kes olid sellest ülemas vaimustuses, et nad võisid maailma parandada koos lõunastades tähtsamate tegelastega ühise laua taga. Säärast eraldumist rahvast loeti eliidi tunnuseks. Kindlasti meil Rotary Klubid etendasid väiksemal määral seda osa, mis mujal vabamüürlaste loožid. Ka sobivate isikute valikus ja ebameeldivate kõrvaldamises avaldasid oma mõju nimetatud klubid. Rotary Klubid olid vabamüürlaste "eeskojaks" ehk purgatooriumiks, kust üksikud pääsid edasi vabamüürlaste õpipoisteks, siis sellideks, meistriteks jne.
Vabamüürlaste märgiks olid viisnurk (bolševike, juutide ja esperantistide ühine sümbol) ning nurk(täis-), otsad allapoole, ja selle peal lahtiste otsadega sirkel, otsad ülespoole. Kui lahtised nurga ja sirkli tipud ühendada'sirgjoonega, siis saame juutide märgi — kuusnurkse Taaveti-kilbi. Nii siis ka nende väliste sümbolite kaudu on juutlus, vabamüürlus ja bolševism koondunud ühiseks tervikuks maailma saatuse juhtimisel juutide ülevõimu alla. Vabamüürlased kasutasid ka salapäraseid tähti, näiteks "J.G.O.", niis tähendavad "Judaici gubernabunt orbem", s. o. "Juudid saavad maailma valitsema".
        • 13.
Millega seletada seda asjaolu, et juudid võisid võrdlemisi takistamatult tegutseda, ilma et avalik arvamine oleks sellest laiemalt kirjutanud. Avaliku arvamise suhtes on ju alati olnud ajakirjanikud ise väga kõrges arvamises ja toonitanud meil kui ka mujal, et nende sulg on vaba ja seda ei saa osta. Laseme siin Protokollidel kõnelda: "Praegu oleme juba nii palju saavutanud, et ajakirjandus kõik teated ainult agentuuride kaudu saab. Need agentuurid on meie endi asutised ja ainult ilmutavad seda, mis meie lubame." ... „Uskmatud peavad taluma nn. "avalikku arvamist", mis organiseeritakseajakirjanduse gooK. Peale mõningate erandite on see juba meie kätes." ... „Meie saduldame ajakirjanduse ja hoiame teda ohjadest. Isegi kui keegi tahaks kirjutada meie vastu, siis ei trükiks keegi neid artlikleid."
Nii vaatavad juudid demokraatlike maade ajakirjandusele ja "sõnavabadusele": võib vabalt kirjutada selle üle, mis meeldib juutidele. Muidugi, ega iga toimetuseliige ei olnud teadlik sellest, kuidas mõjustati ajakirjandust. Ja kui leidus mõni juutide mõjust vaba ajaleht, siis veeretati temale ette majanduslikud raskused, keefati kuulutuste andmine ära ja tehti ülepääsmatuid takistusi, kuni ajaleht läks ostuteel mõne sobivama isiku kätte või lihtsalt jäi seisma. Selle tulemusena võisid juudid Protokollides kiidelda: "Tõeliselt, meie ees ei ole enam takistusi. Meie ülemvalitsusel on niisugune üleseaduslik seisund, mida võib nimetada tugeva sõnaga "diktatuur". Täie teadmisega võin mina ütelda, et käesoleval ajal oleme meie seaduseandjad. Meie korraldame kohut ja õiguseinõisitimist.Meie valitseme tugeva tahtega." "Ja teie märkate, et meie ei otsi nõusolekut meie tegudele, vaid meie sõnadele, mida meie teeme ühes või teises küsimuses. Kõikjal kuulutame, et meil on tähtis üldsuse huvi. Ja et eriti rahutuid päid eemaldada, siis seame üles uued probleemid: majanduslikud. Neis võivad nad sorida nii palju, kui see neile lõbu pakub. Seejuures paneme neid uskuma, et neil uutel probleemidel on ka poliitiline tähtsus."... "Et neid takistada midagi selgelt lõpuni mõtlemast, juhime nende tähelepanu lõbustustele, mängudele, ajaviitele ja avalikkudele majadele. Need huvid köidavad täiesti uskmatute vaimu." ... "Poliitiline vabadus on idee, mitte tõsiasi. Seda ideed tuleb kasutada söödana selleks, et võimulolevat parteid kukutada. Et avaliku arvamise üle valitseda, on kõigepealt vaja teda segi ajada vasturääkivate vaadete käsitamisega, nii et uskmatud selles labürindis ekslevad ja lõpuks otsusele jõuavad, et parem on ei mingisugust arvamist omada poliitilistes küsimustes ... Lisaks sellele tulevad koondunud jõud laiali pillata ja halvata isiklikku teguvõimsust, mis kuidagi on vastuolus meie sihtidega."
Kõik need sõnad on juba kirjutatud ammu enne seda, kui bolševikud Venemaal võimule tulid. Peaks olema selge kõigile, millist sihikindlat lammutustööd teevad juudid ja vabamüürlased ja miks nii ägedasti rünnatakse rahvussotsialistlikku Saksamaad: Saksamaa juhtimisel toimub Euroopa vabastamine juutide iRkest; kui juudid nüüd kaotavad, siis ei ole neil nii pea lootust oma ridasid uuesti koondada rünnakuks inimsoo vastu. Juudid tunnistavad seda ise avalikult: "Ameerika, Inglismaa ja Prantsusmaa ning Põhja- ja Lõuna-Ameerika miljonid juudid (ja mitte unustada Palestiina juute) on otsustanud hävitusvõitluse Saksamaa vastu lõpule viia. Meie, juudid, oleme selles heitluse ringis palju selgemas olukorras kui 1914. a. Meie teame kindlasti, et nüüd on saabunud lõppvõitlus." (13. sept. 1939. a. Amsterdamis ilmunud juudi ajaleht). 24. augustil 1914. a. saatis Džugašvili-Stalin juutide ülemaailmalisele konverentsile järgmise telegrammi: "Tervitame kõiki, kes meie pool võitlevad kõikide rahvaste vabaduse, õigluse ja julgeoleku eest. Kogu maailm on vaimustatud Nõukogude võitlusest hirmsamate sõjamasinate vastu, mida maailm kunagi on näinud. Selle barbaarsuse vastu võitlevad juudi kogudused Suur-Britannias, kuid ka kõikide teiste vabade maade juudid võtavad osa sellest võitlusest." Kuna Ameerika Ühendriigid ei olnud sel ajal avalikultsõjas Saksamaaga, siis Ameerika juute ei ole mainitud. Hiljem andsid juudid kinnituse: "Juudid annavad kogu oma võimu selleks, et abistada Inglismaad ja Ameerikat." Puriimi-pühade puhul saatis Roosevelt juutidele järgmise telegrammi: "Mõte imelisest juudi rahva vabastamisest nii paljude aastatuhandete eest, mida ohustas Häman (v. Esteri Raamat), peab kinnitama juutide hinges usku tulevikku." Juutide suur-rabbi Hertz samuti kinnitab: "Meie peame pühasõda ja tema lõpust sõltub kogu inimkonna tulevik."
14.
Juutlus, vabamüürlus ja bolševism — kõik need moodustavad ühise kolmainsa terviku, mis kogu oma jõu on mobiliseerinud rahvussotsialistliku Saksamaa vastu. Suur-Saksamaa ei võitle mitte ainult oma rahva parema tuleviku eest. Ta võitleb juutide vastu kogu inimkonna tõelise vabaduse nimel. Mida laiemad rahvahulgad on teadlikud maailmas toimuvaist sündmustest ja neid liikuma panevaist jõududest, seda suurem on nende panus ühisele võitlusele. Haakrist ei ole mitte ainult Suur-Saksamaa sümbol. Olgu ta sümboliks kõigile neile, kes võitlevad inimsoo helgema tuleviku ja kultuuri eest.
Allikas:  http://www.koguja.info/

2 kommentaari:

Anonüümne 30. aprill 2011 19:09  

Fantaasiarikas.
Kõige kurvem oleks see, kui mõni jobu jääks uskuma ka... Aga lolle leidub alati.

Anonüümne 22. mai 2011 15:57  

Kriitika ilma argumentideta ei ole eriti m6juv v6i mis? :)

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP