RAHVUSLANE

Rahvuslane

laupäev, 9. aprill 2011

Silla: kas eestlane tuleb olla salaja

SI-149

Jüri Kuke mälestuskonverentsi ettekanne, 27. märts.

Tekst: Priit Silla


30. septembril mullu sügisel peeti Valgas isamaalise kasvatuse konverents. Selle korraldasid Valga sõjamuuseum ja Kaitseliidu ajalehe Oma Maa toimetus ning kirjasaatjad. Isamaalise kasvatuse olemust ning olukorda analüüsis oma kirjalikus ettekandes põhjalikult professor Ülo Vooglaid, esinesid Riigikogu liige Trivimi Velliste, Haridus- ja Teadusministeeriumi esindaja Tarmo Kruusimäe, Kaitseministeeriumi asekantsler Taimar Peterkop, kol-ltn Einar Laigna, Maavalla Koja vanem Ahto Kaasik, ajakirjanik Ants Sild, vabadusvõitlejad Enn Tarto ja Valdur Raudvassar.

Kõik tuntud ja nimekad isikud. Kes aga puudusid, vaatamata neile saadetud kutsetele, olid  meediamehed. Kokku nad omavahel ei saanud leppida – järelikult on teema isamaaline kasvatus tabu.

Üldiselt tõdeti olukord viletsaks, mis puutub riigipoolsesse tegevusse. Isamaalisest kasvatusest  räägitakse moka otsast, paberil on ilusad ja keeruka nimetusega üritused, mis tegelikkuses lahjenevad noorte meelelahutuseks. Selle jaoks on raha! Ainus riigiasutus, kus noorte isamaaline kasvatus on tegevusala – Noored Kotkad, Kodutütred – on Kaitseliit, seega Kaitseministeerium. Kooliõpetajate ettevalmistus on puudulik, isamaalise kasvatuse programme pole olemas. Koolides sõltub kõik õpetajaskonnast, aga neist on lõviosa saanud hariduse ENSV Pedas.

Konverentsil arutleti ka, kuidas asja parandada ja saadeti materjalid ning kokkuvõte kõigile ministeeriumidele, samuti keskajalehtedele. Ootuspäraselt  ei järgnenud mingit reageeringut.

Isamaalise kasvatuse ja igasuguse muu eetilise mõjutuse osas on meedia – see ühiskonna valvekoer, nagu asjaomased ise nimetavad – täiesti hambutu.  Äri ja meelelahutus on see, mis ühiskonna valvekoera toidavad. Neil on justkui keelatud käsitleda tõelisi, sügavaid  teemasid, nagu „ Kuhu jõuab meie rahvusriik“, „ Kas võõrasõbralikkus lämmatab omad“,  „ Kas minnalaskmine ongi demokraatia“ jts. Neid teemasid arutame kitsastes ringides, kuhu koonduvad  rahvuslased, kelle jaoks on peremehetunne ja kohusetunne üks ja sama. Kelle lapsed on õpetatud Eestit omaks pidama ja ka siin leiba teenima. Kelle lapsed on sündinudki seepärast, et Eesti kestaks tulevikus.

Neid, meid, on vähemus. Okupatsioonid ja muud tapatalgud on meiesuguseid hävitanud. Järelejäänuid on koolitatud elama lühikese perspektiiviga, ilma koormava südametunnistuseta, ilma auta, ilma minevikuta, parajasti siis valimistest valimisteni. Ühest tasuvast otsast teiseni.

Kui lühiperspektiivi seltskond jääb peale, siis eesti rahvus hävineb – muutub eurooplasteks. See oleks siis kadakluse taassünd ja võit. Kui meie jääme peale, siis peame oskama oma lapsi kasvatada oma vaimus ja hea õnne korral saame lisa vastaspoolelt.

Meil oleks vaja oma Jakobsoni ja "Sakalat", tõsist lehte tõsistele inimestele, sest ärikanalid ei lase meie häält kuulda. Meil on vaja  ühineda, surudes alla erimeelsuse iseendas, muidu jäämegi sala-eestlasteks oma maal.

Meediakuningad-oraatorid ei söanda sõna "eestlased" isegi suhu võtta, nad ütlevad "eestimaalased" või "kaasmaalased", sest võõrastele ei tohi liiga teha. Omadele võib, see ju endastmõistetav.

Eesti iseseisvus poleks sündinud, kui olnuksid kadakasaksad enamuses, Eesti iseseisvus kaob, kui nad saavad enamuseks. Mõelgem korraks, kuidas kõlaksid prantsusmaalased, saksamaalased, soomemaalased noil maadel. Kas see ei põhjustaks mädamunade sadu oraatori pihta? Kuivõrd meie riigi asjamehed tuginevad igas asjas Euroopa Liidu seisukohtadele, võiksid nad Merkeli ja Sarkozy kombel tunnistada integratsiooni läbikukkumist. Elagu igaüks seal maal, mis on talle südame järgi, mitte vihatud maal seda omaks muuta püüdes.
Oleme vist nii kaugel, et vajame Tallinnas Eesti Maja.

Toetagem Jüri Kuke mälestusmärgi rajamist, sest ka tema ei tahtnud olla salaeestlane oma isamaal.

Allikas: Hereditas
Kontakt: rein.vanja@ut.ee

0 kommentaari:

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP