RAHVUSLANE

Rahvuslane

Pühapäev, 9. märts 2014

HALJAND UDAM "ALEKSANDR DUGINI POSTMODERNISTLIK BOLŠEVISM" I osa

Kadunud Rein Kruusilt, kelle lemmikala oli vene kirjanduslugu, küsiti kord „Tõru" klubis, miks uurib ta ainuüksi perifeerseid kirjanikke, mõistlikum oleks kirjutada kaalukamate autorite tegevusest. Kruus põhjendas oma eelistusi viitega zooloogiale: „Vaadake, ka zoolooge on mitmesuguseid, ühed uurivad suuri loomi, teised pisikesi. Minu ala on kirjanduslike putukate uurimine!"

Samal moel võiksin põhjendada oma huvi Aleksandr Dugini poliitilise, kirjandusliku ja filosoofilise esseistika vastu. Praeguse suure poliitika taustal võib Dugin ju üldse märkamata jääda, kuid loodus on ettearvamatu, väikesed loomad võivad ajapikku suureks sirguda. Maailmasüsteemis ja selle arengus on ka neil oma koht ja osa. Väikese usufilosoofilise ühingu „Arktogaia" tegelasest, kellena Dugin 1991. aasta suvel, kuu enne augustiputši, Tallinnas loenguid pidas, kasvas ta 1993. aastal asutatud Vene Natsionaalbolševistliku Partei (NBP) peaideoloogiks. Oma jõulise tegevusega internetis on ta kujundanud sellest „hüljatute relva" (интернет — оружие обездоленных). 1997. aastal avaldas ta mahuka teose „Geopoliitika alused. Venemaa geopoliitiline tulevik" („Основы геополитики. Геополитическое будущее России"), mille sponsorite hulgas oli Vene kindralstaap. Vladimir Žirinovski pooleldi autobiograafiline traktaat „Viimane sööst lõunasse" („Последний бросок на юг") on selle ähvardava teosega võrreldes lapse lalin. „Kompetentsed organid", mis jätkavad KGB 5. valitsuse missiooni ja tegutsevad nüüd enamasti sealpool ookeani, on Duginit märganud juba ammu: Vene asjade uurija Walter Laqueur on oma teoses „Mustasajalised. Paremäärmusluse tõus Venemaal" („Black Hundred. The Rise of the Extreme Right in Russia", 1993, vene keeles 1994) meenutanud tema nime n.-ö. недобрым словом neljateistkümnel korral. Liberaalide arvamust Dugini kohta aga esindab „elukutselise antifašisti" Jean Cremet' ülevaade „„Punaste" ja „valgete" alliansist" („Für eine Allianz der „Roten" und der „Weissen". Zwischen Metapolitik und Geopolitik: Die Durchdringung Osteuropas durch die „Neue Rechte""), mis kõneleb pahem ja parempoolsuse ühtesulamisest praeguses Euroopas (http://members.aol.com/dissdui/bi0023.htm).

Vene poliitilisel maastikul pole Natsionaalbolševistlik Partei jõudnud silmanähtavalt olulist kohta hõivata, kaalukamalt tegutseti ajakirjanduse ja esseistika vallas. Seda enam, et partei juhiks oli samuti tuntud kirjanik, postmodernistlike skandaalidega kuulsaks saanud Eduard Limonov. Oma vaateid „natsbol-ismile" valgustab ta autobiograafias „Kangelase anatoomia" („Анатомия героя", 1998).

Dugini ja Limonovi sõprus lõppes 1998. aasta septembris. Limonov ja tema partei ei tulnud enam arvesse: „NBP juht sai kujuteldavast edust peapöörituse, hakkas käituma oportunistlikult, suhtus ükskõikselt ideoloogiasse ja otsis toetust Moskva organisatsiooni vaimselt kõige vähem arenenud liikmete seast. Ilmsiks tuli tema küüniline hoiak liikumise teoreetilise sisu suhtes ning samuti tema egoistlik, individualistlik ja enesereklaami taotlev meelelaad. Sellele lisandusid saamatus tegevuse korraldamisel ja idiotismiga võrreldav sotsiaalne naiivsus. [—] Natsionaalbolševistlik ideoloogia ei huvita Limonovit mitte üks raas... [—] Ta on naasnud vaimsesse seltskonda, kus ta tegutses enne tutvumist Duginiga, seal on noored punkarid, tema enda nostalgilise loomingu kangelaste paroodiad, marginaalsed, vastutusvõimetud ja küündimatud noorukid, keda huvitab vaid lõbu ja „lõõgastumine kultuuri kaudu" [—], teise sordi huligaanid [—], kelle mõju ühiskonnas on null..." (http://arct.hypermart.net/engl-thesis.htm). „Väike rühm Limonovi ihukaitsjaid tekitas lõhenemise ja pooldab vaimupimedust, ideoloogilist lodevust, oportunismi, arendab juhikultust ja kaldub matkima paroodilisi, mõttetuid ja armetuid äärmusparempoolseid moodustisi, mida on niigi ülearu. Seetõttu pole NBP-s peale nimetuse enam midagi natsionaalbolševistlikku. Kogu ideoloogia, sealhulgas ka partei nimetus oli eranditult „Arktogaia" ja „Elementõ" ümber koondunute looming. Nüüd pöördub kõik taas oma alguse juurde." (http://arct.hypermart.net/index.htm) Dugin märkas äkki, et „natsionaalbolševismil on ühiskonnas teine roll, ta ei ole sektiideoloogia, vaid pigem kõigi nüüdisaegsete nonkonformistlike, alternatiivsete ja süsteemivastaste strateegiate ühisnimetaja. Formaalsused ja organisatsiooniline tegevus pigem tõkestavad tema ideede levitamist. Kui maailmavaade võib ta toimida erinevate parteide ja organisatsioonide kaudu nii õtse kui ka latentsel kujul".

„ARKTOGAIA"
Vene dissidentide ideoloogiast ja selle hilisemast arengust on meil mõneti ühekülgne ettekujutus. Märkame vaid selle läänemeelset, demokraatlikku haru. Kuid veelgi raevukamalt eitas nõukogude korda rahvuslik, eurasiaatlik ja religioosne opositsioon. „Iga Sahharovi kohta oli olemas Šafarevitš, iga Bukovski kohta Ossipov," on nentinud Dugin. Et meil Eestis niisugused liikumised puudusid, siis ei ole meie poliitilises sõnastikus neile ka nime. Kui puudub nimi, siis ei oska me nähtuse olemasolu tähele panna. Igatahes on üpris ekslik arvata, et nõukogude režiimi loomulik ja ainus alternatiiv oli
liberalism, mis Ida-Euroopas hakkas levima eeskätt Lääne massikultuuri kõige odavamas pakendis. Liberalismi eestvõitlejaid endidki on üllatanud, millised soerdlikud eluvormid on nende ideoloogia siin sünnitanud.

Nagu öeldud, pidas Dugin Tallinnas 1991. aasta juulis kaks usufilosoofiaalast loengut. Nostradamusele tuginedes teatas ta nõukogude võimu lõppemisest. Kuigi mu traditsioonilisi teadusi harrastav sõber nentis, et neil loengutel ei kuulnud ta midagi uut, kirjutasin sellest sündmusest siiski väikese ülevaate „Eesti Ekspressile". See jäi ilmumata, pärast aga kuulsin, et lehe peatoimetaja sai sellest inspiratsiooni putšinädala numbri juhtkirja jaoks.

Kui olin nüüd selle kirjutise vanade paberite hulgast välja otsinud, leidsin, et seda kõlbab veel praegugi lugeda kui kokkuvõtvat sissejuhatust sellesse, mis sai edasi. „Vene ja iseäranis Moskva vaimuelu üks erilaadne joon on praegu usufilosoofiliste seltside rohkus. On nii tundelisi-kodukootuid kui ka intellektuaalseid, ulatuslikuma rahvusvahelise taustaga liikumisi Juuli teisel nädalal kõneles Tallinnas kahel õhtul „Arktogaia" emissar Aleksandr Dugin, tumeblond noormees, must särk seljas, kaelas must siidnöön otsas rippuv hõbedast ratasrist.

„Arktogaia" (kreeka keeli „Põhjamaa") eesmärgiks on taaselustada või -teadvustada ürgset „polaarset" ehk keskmega (poolus on keskpunkt, millest algab ja mille ümber liigub kõik muu) vaimsust, mis eelnes kõikidele teistele ajaloost tuntud vaimsetele ja usulistele traditsioonidele. Muinaskreeklastel oli selle vaimsuse kodumaa nimi Hyperborea." Hetkeks ette rutates mainigem, et selle maa iseloomustamiseks on „Arktogaia" hiljem tsiteerinud Nietzschet:

Jenseits des Nordens, des Eises, des Heute
Jenseits des Tõdes
Abseits
Unser Leben
Unser Glück
Weder zu Lande
Noch zu Wasser
Kannst Du den Weg zu den Hyperboreern finden
So weissagte von uns
Ein weiser Mund. *

Seda tsitaati on selts kasutanud oma motona.

* Sealpool Põhjalat, jääd ja tänast päeva I Sealpool surma I Kaugemal I kui meie elu I Ja meie õnn I Ei maa I Ega vee peäl I Ei suuda sa leida teed Hyperborea rahva juurde I Nii kuulutas meist I Ühe targa suu.

TRADITSIOON JA POLIITIKA
Kuid nüüd tagasi 1991. aastasse „Loeng algas termini „traditsioon" lahtimõtestamisega. Traditsiooniline on see, mis kordub igavesti muutumatul kujul, ning ka see, mille inimesed võtavad üle eelmiselt põlvkonnalt ja annavad edasi järgmisele samuti muutumatul kujul. Inimese eksisteerimises ja teadmistes on olemas püsikomponent, millele ajaloo vältel sugenenud kogemus pole midagi lisanud ega ka ära võtnud. Igavesel ja ürgsel pole algust ega lõppu, muutuval ja areneval on alati lõpp. Kõigis usundites domineerivad ajalikkuse, sealhulgas maailma lõpu kujutlused. Lõpueelaimus on usulise elutunde lähtealuseid. Et suurem osa loengust jutustas ümber eesti keeles kättesaadavat teksti (R. G u e n o n. Märkusi kosmiliste tsüklite õpetusest. „Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi Sõnumitooja" 1990, nr. 9), siis pole praegu vajadust teooriat rohkem lahti seletada. Märgime vaid, et maailm liigub ühest seisundist teise matemaatiliselt täpse seaduspära järgi. Muutumises toimivad jõud saavad inimteadvuses ja -tegevuses müütide, ideoloogiate, poliitiliste õpetuste ja liikumiste kuju. Inimkond ei tee ajalugu oma suva järgi, vaid allub kõike maailmas mõjutavatele rütmidele. Kummaline on, et marksism, mis alati ja igal pool on eitanud metafüüsikat, võttis sellise arengukäsituse oma õpetuse ja usu aluseks. Võib öelda, et marksistlik klassivõitluse ja ühiskondlike formatsioonide vaheldumise õpetus parodeerib muinasindia kastiühiskonna kujutlust, mille kohaselt kõrgemad kastid ajapikku hääbuvad ja võimule pääsevad madalamad. Nii hindu õpetuse kui ka marksismi järgi on tänapäeva maailma valitseja rahvas, proletariaat ehk šuudrade kast.

See, mis traditsioonilises õpetuses oli negatiivse tähendusega — maine ajalugu on aste-astmelt kaugenemine igavikulisest täiusest ja paradiisist —, sai Euroopa valgustuslikus ja evolutsionistlikus maailmakäsituses positiivse tähenduse — ajalugu on järkjärguline liikumine maise paradiisi ehk kommunismi poole.

Kuid see pole veel kõik — lõpu lähenemist võib teadvustada ka kui uue ajastu algust. Me ei ole veel jõudnud ajaloo lõppu: sealt, kus Venemaa ja marksistid maise paradiisi ehitamisega jänni jäid, jätkab seda üritust USA. Meie ei naase inimpõlvetagusesse kapitalismi, vaid siirdume täiesti uude formatsiooni, mille piirjooned on veel ähmased. Hiljuti Pariisis oma mõttekaaslastega (s. t. uusparempoolsetega) lävides täheldas Dugin ka seal süvenevaid maailmalõpumeeleolusid. Traditsioonitundlikud eurooplased kardavad uppumist amerikanismi sohu. Amerikanism kui progressiusu viimane elujõuline vorm leiab väljenduse „uue maailmakorra kujul". See tähendab, et transnatsionaalsed rahandusimpeeriumid neelavad vaba ettevõtluse ja isikuvabadused, eetika ja religiooni asemele tulevad pooleldi okultistlikud ja maagilised, pooleldi tehnokraatlikud müüdid. Seda kogeme Eestiski: punane režiim on langenud, kuid silmapiiril on usuta, koduta ja rahvuseta rahamaffia võim."

Kaheksa aastat hiljem võime nentida, et Venemaa elab kummalise vaimse vabaduse ajastul. Poliitiline ja halduslik korralagedus tähendab eeskätt seda, et riigis pole valitsevat ideoloogiat, mis oma tsensuuriga suudaks tasalülitada või lämmatada teisi mõttevorme. Muidugi, inimesed võivad vabadusest tülpida ja hakata igatsema tagasi korrastatud ühiskonda. Kuid seni saavad seal vabalt areneda kõikvõimalikud mõttevoolud, ükskõik kui absurdsed nad Lääne „kontrolliühiskonna" (M. Foucault) liberaalse ideoloogia seisukohalt ka ei oleks. Vene vaimuelu ilmekamaid jooni on võime arendada kõiki ideesid ennasthävitava äärmuseni. Niisugune „intellektuaalne kirg" (Madis Kõivult laenatud termin) on vene kultuuris arenenud kord püha hullumeelsuseni, kord äärmuslike kultuurieksperimentideni (selle lähteid on pärimuslik юродствование) või siis vene mässuni, mis Puškini sõnul on „verine ja mõttetu". Kuid vene ideeline äärmuslikkus on kandnud ka vilju, mis on olulised kogu maailma kultuurile. Mõnigi neist kirgedest võib tulevikus osutuda seemneks, millest võrsub uusi vaimseid võimalusi. See on Venemaa missioon maailmas, nii arvavad ikka veel vene rahvuslased slavofiilidest ja Dostojevskist kuni Juri Mamlejevini, kes kinnitab: „Jah, tõesti! Venemaa kutsumus on juhtida maailm ja eeskätt Euroopa uude, vaimsemasse tsivilisatsiooni. Oleme praegu küll keset kaost, kuid mitte keset vaimset surma... Ühiskondlik kaos kestab seni, kuni Venemaa leiab oma kolmanda tee, mis pole kommunistlik ega läänelik... Tuleb vabaneda propaganda sisendatud loosungist, et „muud võimalust ei ole"... On olemas „kolmas tee", püsimajäämine omaenese alusel." („Literaturnaja Gazeta" 28.1.1998.)

Toon selle tsitaadi ära seetõttu, et Mamlejev oli 1960. aastatel Moskva underground'! ehk „kolmanda kirjanduse" — mõiste pärineb Arkadi Rovneri raamatust „Kolmas kultuur" („Третья культура", Peterburi, 1996) — ja „esoteerilise teisitimõtlemise" algatajaid. Mamlejevi ringis sai oma filosoofilise alghariduse ka Dugin. 1960. aastate teisel poolel, kui siinkirjutaja Moskva eluga tihedamalt kokku puutus, oli „esoteeriline teisitimõtlemine" juba täiesti arvestatav jõud, mitte küll pooldajate hulga, vaid pigem ideede radikaalsuse poolest. Neis sisaldus nii nõukogude korra absoluutset eitamist kui ka süvenemist „traditsioonilistesse õpetustesse", millega kaasnes eemaldumine läänemeelsest dissidentlusest. Liikumise siseringiga mul tol ajal mõistagi kontakte tekkida ei saanud, kuid „(nähtamatu laevastiku) Admirali" alias Jevgeni Golovini (vt.: http://arct.hypermart.net/golov-ind.htm; samuti „Elementõ" nr. 5: http://gelios.hypermart.net/framel.htm ) jüngritega lävisin küll. Ka Dugin peab ennast tema õpilaseks. Ta mainib oma õpetajat ikka kui geniaalset poeeti ja prantsuse luule esoteeriliste tagamaade tundjat. Golovini ema töötas tol ajal lihtsurelikule kättesaamatus Ühiskonnateaduste Akadeemia Raamatukogus, mistõttu sellel ringil oli otsene juurdepääs kõige uuema ja huvitavama välismaise kirjavara juurde. Oma kolmandaks õpetajaks peab Dugin aserbaidžaanlast Heidar Džemali, kelle eruditsiooni ja keeleoskust oli minulgi hiljem võimalik kogeda nii Eestis kui ka mägimatkadel Tadžikistanis. „Esoteeriliste teisitimõtlejate" kohtumispaik Eestis oli Vladimir Kassatkini (hiljem Bogotas ja Berliinis elades on ta kasutanud autorinime Guzmän või Wiedemann) Mustamäe korter ja tema guru, „filosoofilise metsavenna" Mihkel Tamme metsatalu ehk Advaita-Vedanta, Heim der Religionen (vt.: „Eesti Ekspress" 8. III 1991). 1980. aastatel võis selle ringi vagabundeerivaid liikmeid kohata nii Eestis kui ka Dušanbes, kord ühes, kord teises Euraasia lagendiku servas. Ühel tulikuumal suvel Dušanbes pani Heidar mind uurima Mamlejevi romaani „Шатуны", mis pidi olema vene alternatiivkirjanduse näidisteos. Seda raamatut, nagu ka oma õpetaja hilisemat loomingut, mis on arendanud teemat „kirjandus ja kuri" vene laadis äärmuseni, on Dugin vaadelnud mitmes kirjutises. Esmalt essees „Tume vesi" („Тамплиеры пролетариата", Moskva, 1997, lk. 249—256), kus ta on selle teose iseloomustamiseks tsiteerinud Lautreamont'i: „Mind nähes hakkavad seadki oksele", ja seejärel ka üldistavalt artiklis „Juri Mamlejev, kirjandus, metafüüsika, õudus " (http://eurasia.hypermart.net/university/arhiv/mamleev.html).

Dugini esimene suurem ja ilmselt kõige tõsisem raamat on „Absoluudi teed" („Пути абсолюта", 1991, http://www.internet-club.com/Russia/Kukushka/partl.htm), milles advaita-vedanta'st lähtuv metafüüsiline maailmakäsitus on arendatud viimsete piirideni. Seda raamatut võib soovitada kõigile, kes leiavad, et Rene Guenoni „Ida metafüüsika" (eesti keeles 1997) on liiga napisõnaline. Lisagem selgituseks, et mõneti on mõiste „metafüüsika" siin Lääne filosoofiast tuntud mõiste „ontoloogia" teisendsõna, kuid käsitleb seda avaramalt. „Esimene põhjus" ei ole pelk kreeka „olemine", vaid pigem absoluutne „algus", hindu brahman ehk paramärtha. „Olemine" on üks selle võimalikke piiritlusi. Meie nähtumuslik maailm, mille päritolu on seletatud muinasajast alates kosmogooniliste tekkimis- ja loomismüütidega, on pidevas muutumises, kuna ta ei eksisteeri iseenesest, vaid teeb üksnes nähtavaks sealpoolse — olemusliku ja ajatu reaalsuse võimalused. Nähtumuslik reaalsus areneb tsükliliselt, üks
võimalik paradigma ammendab ühe maailmaajastu ja algab uue paradigma aeg. Vastuväitjale, kes kinnitab, et teadus ei ole selliseid tsükleid tuvastanud, võib vaid öelda, et iga teadlane, kes sünnib, elab ja sureb, mõõdab niisuguseid tsükleid iseendaga. Inimene ise on kõige täpsem reaalsuse uurimise aparaat. Traditsiooniline arusaam tugineb teadmisele, et ajaliku maailma varjus on igavene ja olemuslik, kuid nähtamatu maailm. Nähtumused on olemuse sümbolid ja märgid.

Arenemise ja muutumise tsüklilisuse ideest lähtuv Dugin võis Guenoni eeskujul täheldada, et ajaloo vältel toimub pidev väärtuste ümberpaigutumine. Ajatsükli alguses domineerivad inimeste teadvuses vaimsed väärtused (religioon, transtsendentsi ja jumala idee, idealism, orgaaniliselt korraldatud eluvormid, ülevuseihalus ja heroism), aja kulgedes loovutavad nad järk-järgult oma koha materialistlikele eluväärtustele. Inimesi, kes hindavad vaimseid väärtusi, jääb üha vähemaks ja nende roll ühiskonna mõjutajana nõrgeneb. Inimkonna enamikule jäävad nende taotlused üha võõramaks ja käsitamatumaks. Tahes-tahtmata hakkavad need inimesed hindama maailma võimalusi pessimistlikult ja selle pessimismi kõige äärmuslikum vorm on maailmalõpuhirm. Kui pidada oluliseks ainult materiaalseid väärtusi, siis võib kahtlemata kõnelda inimkonna edukäigust. Üha sügavamale mateeriasse süvenev inimkond avastab seniaimamatuid ainelisi hüvesid ja arengu- ning mänguvõimalusi. XX sajandi inimlikud ja ühiskondlikud katastroofid ning tragöödiad on materiaalse hüveolu kasvu ja progressi ainult kiirendanud. Ei ole aimatavat jõudu, mis niisugust edenemist suudaks pidurdada enne, kui see jõuab oma loomuliku lõpuni. Tasakaaluseisundit ja paigalseisu ei tule.

Selgituseks võib tuua lihtsa ja kõigile arusaadava näite: kõrvutagem keskaja katedraali ja tänapäeva panga- või vabrikuhoonet. Esimene neist on läbinisti sümbol, transtsendentse reaalsuse märk, mingit rakenduslikku otstarvet tal ei ole. Keskaja inimesele, nagu kõigile teistele traditsioonilises tsivilisatsioonis elavatele inimestele, oli nähtamatu reaalsus kõige olulisem. Tänapäeva inimeste valdava enamuse meelest niisugust olemuslikku reaalsust enam ei ole. Nad ei vaja enam sealpoolsuse märke ega mõista sümbolite keelt. Nende ehitised nagu kõik muugi on maise elu teenistuses, äärmisel juhul üksnes võimu, edu ja üleoleku tähised. Ka kunstiteoseid ei käsitata enam kui vaimu ja transtsendentsi märke. Pigem nähakse nendes mateeria ja alateadvuse sümboleid. Psühhoanalüüsi ja „subjektiivse materialismi" tekkimine tähendas põhimõttelist irdumist Euroopa kultuuripärimusest.

Reaalsuses toimuva protsessi kirjeldusest aga ei maksa teha konkreetseid kõlbelisi järeldusi. Suvi ja talv on küll vastandid, kuid ühe asendumine teisega on paratamatu nähtus, looduses eksisteerivate erisuguste võimaluste avaldumine. Samuti ei saa sellest järeldada, et maailma olemuses on kaks vastandlikku ja võitlevat alget. Materialismi võidukäik ei tähenda vaimse maailma kadumist, vaid pigem seda, et materialistlik inimene teda enam ei näe ega mõista tema keelt.

KONSPIROLOOGILINE MEETOD
Guenonilt pärineb ka kujutlus, et kirjeldatud väärtuste nihkumine ei ole pelk looduslooline protsess, mida inimkond passiivselt teadvustab nagu vääramatut saatust, vaid muutuste taga on konkreetsete inimeste ja võimukeskuste teadlik tegevus. Ka materialistlik filosoofia ei eita seda: omal ajal õppisime, et reaalsuse objektiivsed seaduspärasused ilmutavad end inimese subjektiivse tegevuse kaudu. Niisugusest väitest sugeneb järeldus, et ajaloos tegutseb mõjurühmi, kelle abil ühed või teised üleinimlikud objektiivsed jõud suunavad passiivse enamiku tegevust. Nende mõjurühmade vahendusel võtavad valitsevad „objektiivsed jõud" müütide, ideoloogiate ja liikumiste kuju. Eeskätt just liikumiste kuju. Guenon üksnes vihjas niisugusele tõlgendusvõimalusele ega arendanud seda edasi. Ta vihjas paradoksile: ainuüksi kontemplatiivset elu elav inimene, kes distantseerub maisusest, on vaba ega allu maisuses paratamatult toimivatele jõududele. Seevastu aktiivset elu eelistav inimene muutub tahes-tahtmata nende jõudude passiivseks tööriistaks. Mui endal on selles seoses alati olnud kasu mu Moskva-aegse õpetaja, iraani-islami esoterismi ehk sufismi uuringuid juhendanud professori Andrei Berthelsi aforismist: see, kes uurib esoterismi, ei tohi osaleda poliitikas, ja vastupidi. Tolle aja aktiivse dissidentluse tekkimise õhkkonnas oli see väga tulus õpetus, tõepoolest, eksimised selle tõe vastu ei ole jäänud karistamata.

Kuid tänapäevased Guenoni järgijad on arendanud üsnagi konkreetseid poliitilisi teooriaid. Dugin tegi esimese suure sammu selles suunas oma raamatuga „Konspiroloogia" („Конспирология", 1993, http://www.internet-club.com/Russia/Kukushka/consp3.htm). Ühiskonnakäsituste metafüüsilisi ja mütoloogilisi lähtealuseid käsitleb ta üpris huvitavalt artiklites „Poliitiliste ideoloogiate metafüüsilised alused" („Консервативная революция", Moskva, 1994, lk. 81—101) ja „Päikese ristisõda" (kogumik „Конец света", Moskva, 1998, lk. 216—244). Salaühingute, vandenõude, konspiratsiooni ja ajaloo kulgu suunavate nähtamatute võimukeskuste käsitlused kujunesid juba XVIII sajandil omalaadseks poolilukirjanduslikuks žanriks, mida on tulemuslikult viljeldud hiljemgi. Poliitiline ulmekirjandus on ka tänapäeva ideoloogiate oluline komponent. Kuigi ideoloogiad ja poliitilised õpetused püüavad end ratsionalistlikult põhjendada ja õigustada, kujunevad nad siiski äärmuseni subjektiivsete grupihuvide pinnal. Nagu igasugust inimtegevust, nii mõjutavad ka poliitikat alateadvuslikud ja eksistentsiaalsed tegurid. Need tegurid kujundavad üksnes väliselt ratsionalistlikke maailma- ja inimesekäsitusi. Seetõttu tekivad kujutlused, et inimkonna käekäiku suunavad „pimedad jõud", mida teaduslik ajaloofilosoofia ei tunnista. Liberalismil ja demokraatial ei olegi tegelikult oma ajaloofilosoofiat (kui jätta jõududena kõrvale teadusliku tunnetuse kirg ja kõiki nõrgemaid kõrvaletõukav ettevõtlusvabadus).

1994. aastal avaldasin „Loomingus" väikese meie olusid vaatleva essee. Seepeale sai toimetus ühelt väliseestlaselt kirja, milles peaaegu süüdimatu otsekohesusega öeldi, et „ajaloo areng ei allu mitte kindlatele reeglitele, vaid kulgeb juhudiversiteedi põhimõtetete alusel". Niisugune maksimaalselt vaba ettevõtluse ja frontier life'i vaimust sündinud ajaloofilosoofia on tulnud asendama kõiki Vana Maailma elufilosoofiaid. Seetõttu on kõik ülejäänud ajaloo mõtestamise õpetused sürjutatud irratsionalistlike müütidena poliitilise ja okultistliku ulmekirjanduse valdkonda.

Dugin seevastu leiab rühmitusse Politica Hermetica kuuluvate prantsuse kolleegide eeskujul, et „hullumeelsus" peab uuesti saama ajaloo interpreteerimise normiks. Samal moel nagu kirjanduses ja kunstis, kus „hullumeelsus" on normiks juba XIX sajandi lõpust alates. Tolle aja poetes tnaudits ja nende hilisemad järgijad on andnud suuna kogu tänapäeva kirjandusele. Dugin kirjutab: „See, mis XIX sajandi teise poole ja XX sajandi alguse Euroopa variserliku ja silmakirjatseva kodanliku positivistliku kultuuri meelest oli „patoloogia", on tänapäeva usundiloo, süvapsühholoogia ja müüdiuurimise valguses osutunud kõige selgemaks ja täielikumaks normaalsuseks, sellest on saanud inimolemise alateadvuslike ja mõneti ka ületeadvuslike fundamentaalsete arhetüüpide teadvustamise peamine vorm. XX sajandi lõpu nägemuses on Zola-taoline varajane „sotsialistlik realist" oma lõputute kirjeldavate seriaalidega tunduvalt „hullumeelsem" kui Lautreamont ja Rimbaud, kelle näiline „meeltesegadus" muudab nähtavaks sakraalsete igaveste tõdede kristallselged visioonid, mida arvestavad kõik intellektuaalsed ja psüühilised normid. Sama kehtib ka „ajaloo hullude" (fous d'histoire) puhul, või teisisõnu, „konspiroloogilise" ajaloonägemise valdkonnas, sest ajalooprotsesside põhimõttelise juhuslikkuse „kodanlik" ja „positivistlik" dogma kõlab meie ajal niisama groteskselt ja absurdselt nagu „sotsialistliku realismi meetod" kunstis. Arusaam ajaloo vääramatust loogikast, mis ühel juhul avaldub kui saatus ja teisel juhul kui ettehooldus, nagu ka aimus, et selles mängivad kindlat osa erilised inimesed, kes täiel määral või siis üksnes osaliselt teadvustavad oma missiooni ajaloosündmuste ettevalmistajatena ja suunajatena, on „ajaloo hullumeelsuse" alusmõte. Kuigi niisugune arusaam šokeerib agnostikuid, on see igati kooskõlas kõikide sakraalsete ja religioossete õpetustega ning ehtsa ja autentse traditsiooni vaimu ja kirjatähega. Ajalool on mõte ja siht, tema kulgu valitsevad arhetüübiliste printsiipide omavahelised suhted,
mis leiavad väljenduse erinevate ideoloogiavormide kujul. Neil kõigil omakorda on inimeste hulgas esindajad, kes sõltuvalt oma arusaamisest moodustavad ideoloogiliste printsiipide ümber hierarhiliselt liigendatud rühmi. Sel moel käsitatud ajaloo mõte ja siht on seotud Jumala loomiskavaga. Seepärast kuulub ajaloo tunnetamine metafüüsika, vaimu ja traditsiooni ning mõnikord ka usu valdkonda. See valdkond on raskesti ligipääsetav ja salapärane, sest selles puutub maisus kokku jumaliku olemistasandiga. Seetõttu on see müsteeriumi ja saladuste valdkond, vaimsed organisatsioonid, mis korrigeerivad ja suunavad ajaloo kulgu, on „salaorganisatsioonid". Ristiusus on see idee leidnud väljenduse kujutlusena seitsmest tundmatust vagamehest, kelle najal maailm püsib, apostel Paulus kõneleb Teises kirjas tessalooniklastele „takistajast" (kreeka keeli katechon) ehk teisisõnu salapärasest kaitsjast, kes ei lase Antikristusel maa peäl võimu haarata. Kuid selleks, et osaleda ajaloosündmustes vahetult, peavad metafüüsilised ja olemuslikult salajased keskused looma teiseseid organisatsioone ja mõjukeskusi, mis enam ei valda metafüüsilist teadmist täiel määral. Just selliseid poolsalajasi organisatsioone, mis on tõeliste salaühingute käepikendused, on nimetatud salaühinguteks. „Ajaloo hullumeelsuse" meetod vaatleb eeskätt selliseid poolsalajasi „salaühinguid", sest ehtsad salaühingud ei ulatu pelgale „ajaloolisele intuitsioonile" tuginevate inimeste vaatevälja. Nagu „kirjanduse hullumeelsuse" esindajad, kes aduvad sakraalsust vaid aimamisi ja näevad selle heiastumist psüühilises valdkonnas, nii tunnetavad „ajaloo  hullumeelsuse" esindajad tsüklilise arengu nähtamatut loogikat ja ajaloo metafüüsikat, kuivõrd see heiastub poolsalajaste ühingute tegevuses ja nende ideoloogiates." Et tsiteerimisega mitte liiale minna, siis tarvitseb vaid analoogia põhjal lisada, et maisuses, mida Aristoteles nimetas „tekkimise ja kaduvuse maailmaks", on ka kaduvuse jõududel oma „pühakud", salajased mõjukeskused ja salaorganisatsioonid, mis käivitavad täiesti sihikindlalt allakäigu- ja mandumisprotsesse. Maailm pole siiski dualistlik hea ja kurja jumala võitlustanner, sest kaduvuse jõudude toimimine on jumaliku loomisplaani osa. Keset kõige suuremat allakäiku toimib nähtamatult jumalik ettehooldus.

„Konspiroloogiaga" jõudis Dugin mõneti teelahkmele. Traditsiooniliste õpetuste uurimine viis konspiroloogilise ajalookäsituse tähtsustamiseni, selle loogiline järg oli poliitiliste ja ideoloogiliste õpetuste lähtealuste uurimine uuema ajaloo kontekstis, millest omakorda tulenes olukorrateadlik astumine tegelikku poliitikasse keset Nõukogude impeeriumile järgnenud kaost. Niisugust arengut on võimalik jälgida kahes artiklikogus: „Konservatiivne revolutsioon" (1994) ja „Proletariaadi templirüütlid" (1997; uuemaid tekste leiab: http://gelios.hypermart.net /texts.htm). Osa kirjutisi pakub pädevaid sissevaateid valdkondadesse, mis on pahatihti tõrjutud ametliku kultuuri äärealale. Nende hulgas on täpseid ja selgeid metafüüsika, usundiloo, maagia ja okultismi käsitlusi, samuti kirjanduslikke esseid. Viimases valdkonnas leidub euroopa kirjanduse hermeetiliste ja alkeemiliste motiivide vaatlusi, millest ilmekaimad on järelsõnad Gustav Meyrinki romaanidele. Nende kõrval on pisut hämarad mõttearendused ja fantaasiad indoeuroopa „taarausu" ja „geomüstika" ainetel, nagu „Hyperborea teooria" ja „Euraasia  müsteeriumid". Dugini päevapoliitilistes kirjutistes asendub uuriv laad paraku miitingukõneleja „keelte rääkimisega". Ühe varasema vene poliitilise literaadi sõnu kasutades võib öelda, et see on tüüpiline декламация ja кликушество.

Kui hakata otsima sõna Dugini tõsiste kirjutiste žanri piiritlemiseks, siis sobib selleks ilmselt kõige paremini termin digest. Kuigivõrd algupäraseid teoseid tal ei ole, aga ta on seadnud algusest peale oma eesmärgiks tuua avalikkuse ette tekste, ideesid, kontseptsioone ja nimesid, mis nõukogude ajal olid karmilt keelatud ning mille suhtes nii totalitaarne kui ka liberaalne propaganda on kujundanud inimestes tõrjuva tingrefleksi nagu Pavlovi koertel.

1992. aastal hakkas Dugin toimetama ajakirja „Elementõ. Jevraziiskoje obozrenije" (http://gelios.hypermart.net/framel.htm), selles avaldatud materjalid taotlevad lugejate vabastamist vanade, eelkõige poliitika valdkonnas kehtivate sundkujutluste, mõtteklišeede, ängide ja hirmude mõju alt. Ühtlasi hakati kujundama „kolmanda tee" ideoloogiat.

Ajakirja esimene juhtkiri teatab: „Kolmest põhilisest ideoloogiakogumist — kommunismist, fašismist ja demokraatiast — ei saa me valida ühtegi. Või teisisõnu — meid huvitavad nende ideoloogiate teatud aspektid, teised aspektid me hülgame täielikult. Kommunismis ja sotsialismis on meile vastuvõetav see, et nad tähtsustavad sotsiaalset õiglust ja taotlevad ühiskonnaelu sellist korraldust, mille puhul ühiskonna liikmeid ei ohustaks kodanliku kapitalistliku liberaalse korra majanduslik terror ja rahandusdiktatuur. Nende ateistlikud, progressimeelsed ja materialistlikud dogmad ning „üldine võrdsus" on kõlbmatud. Fašismis on huvitav tema vaimne ja idealistlik aspekt, ideoloogia, mis rahvuslusele tuginedes üritab olla kõrgemal klassivastuoludest. Meile meeldivad vaimulikele ja rüütliordudele iseloomulikud sangarlikkuse ja eneseohverdamise ideed, mida fašism on tähtsustanud. Tema totalitaarsed, repressiivsed ja šovinistlikud aspektid aga on kõlbmatud. Me pooldame „demokraatiat", kuid üksnes orgaanilist demokraatiat. Juurdunud ja oma ajaloolisel põhjal seisvat demokraatiat, mille käsituses demos on kvalitatiivne tervik ehk rahvus, millel on oma eriline ajalooline saatus ja traditsioon. Me pooldame sellest lähtuvat rahvavõimu — igasugune muu käsitus rahvast on tühipaljas statistiline fiktsioon. Rahvavõim ei lähtu plebistsiidist, parlamendist ega ka legaliseeritud totaalsest „individualismist", mis on muutunud valdavaks kodanlikes riikides, ehkki neid eriskummalise „arusaamatuse" tõttu on hakatud nimetama „demokraatiateks". Me hülgame täielikult kvantitatiivse ja atomaarse inimesekäsituse, mis iseloomustab „demokraatiaid", ja ebakompetentsete poliitikute vastutustundetu parlamentaarse demagoogia."

KONSERVATIIVNE REVOLUTSIOON
Neis väidetes ei ole midagi uut. XIX ja XX sajandil on olnud palju maailma - parandamisõpetusi ja -liikumisi, mis on püüdnud rajada ehtsat „rahvavõimu". Unistused paremast ja õiglasemast maailmast on kaasa kiskunud hulganisti kannatavaid ja ühiskonna rataste vahele jäänud inimesi, kuid paraku on kõik utoopiad ebaõnnestunud ja lõppenud katastroofiga. Kõikides liikumistes pealejäänud kuri vähemus on muutnud „rahvavõimu" oma saamaja võimuhimu rahuldamise vahendiks. Ka meie hiljutise väikese utoopia „Eesti tuleb tagasi" on egoistlikud ja ahned jõud juhtinud ummikteele. XX sajandi suurimaid ebaõnnestunud utoopiaid oli „konservatiivne revolutsioon". Selle vastased on tegutsenud nii sihikindlalt ja tulemuslikult, et seda mõistet ei maini enam ainuski politoloogiakursus.

Praegust kirjutist sundis juba mõneti teises suunas lõpule viima ühest Tallinna vanaraamatukauplusest leitud raamat „Die Konservative Revolution. Versuch und Bruch mit Hitler" („Konservatiivne revolutsioon. Katse ja nurjumine: Hitler"). Selle autor on Hermann Rauschning ja raamat on ilmunud aastal 1941 New Yorgis saksa pagulaskirjastuses. Dugini artiklites on nimetatud küll paljusid Lääne-Euroopa konservatiivse revolutsiooni ja natsionaalbolševismi klassikuid — Arthur Moeller van den Bruckist ja Ernst Jüngerist kuni Jean Thiriart'i ja Alain de Benoist'ni —, kuid mitte Rauschningit. Kapitalismi areng, mille destruktiivne kulg sünnitas XIX sajandil marksismi ja pahempoolse liikumise ning XX sajandil Vene revolutsiooni, Nõukogude Liidu ja stalinismi, tekitas samal ajal ka parempoolse vastupanuliikumise, mille katastrofaalseks lõppväljundiks osutus natsi-Saksamaa.

Kapitalismi ja liberalismi kehastuseks kujunes suurlinn, mis hakkas järkjärgult sürjutama ja hävitama kõike, mis oli eksisteerinud enne teda ja temata, ning käivitas väärtuste teisenemise, millest oli juttu eespool. Suurlinn sümboliseerib senise maailma täielikku lõppemist. Tema eluvormid ja ideoloogia tähendavad aastatuhandete vanuse agraartsivilisatsiooni, religiooni ning muude traditsiooniliste eluväärtuste pöördumatut unarussejäämist ning hävimist. Kuid unistust messiast, kes peatab allakäigu, taastab rahvavõimu ja muistse elamisväärse elukorra, on inimeste teadvusest raskem välja juurida. Niisuguse utoopia kõige uuem ilming on roheline liikumine.

Jätkub siin: https://www.facebook.com/notes/kaspar-rammo/haljand-udam-aleksandr-dugini-postmodernistlik-bol%C5%A1evism-ii-osa/716396291727880

ALLIKAS

0 kommentaari:



Eesti Vabadussõjalaste Liit


TIIBET VABAKS!

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP