RAHVUSLANE

Rahvuslane

Teisipäev, 11. märts 2014

Korras nagu Norras

Kuidas elatakse riigis, kus selle nimirahvuse osakaal kogurahvastikust on u. 95 %? (Võrdluseks: Eestis napilt üle 60 %, kui sedagi.)

Norras tuntakse Eesti vastu suuremat huvi kui oskame arvata, tõdeb 2012. aasta augustis Norrat külastanud ja seal loenguid pidanud Mart Niklus oma reisikirjas. – Toim.

            Kas meist mitte just mõõtmatus kauguses läänepool paiknev pikk ja kitsas Norra Kuningriik ikkagi on Läänemeremaa? Tõenäoliselt mitte, kuna teda Jüüti poolsaarest eraldav võrdlemisi sügav Skagerraki väin kuulub pigem Põhjamere koosseisu. Kuid kindlasti on Norra oluline osa Skandinaaviast, ning sarnaselt oma lõunanaabri Taaniga – ikkagi üks Põhjamaadest.
            Olen varem korduvalt viibinud Taanis ja Rootsis, mistõttu mõningane ettekujutus skandinaavlastest, nende päris lähedastest keeltest, omanäolisest loodusest jne. oli mul juba olemas. Norrasse aga sattusin tänavu augustis esmakordselt. Ütlen kohe alguses, et sellel riigil ja rahval on oma nägu. Nende minevikku ja olevikku aga annab mõneski suhtes võrrelda meie enda ajalooga.
            Oma riikliku iseseisvuse saavutas Norra alles võrdlemisi hiljuti, aastal 1905, mil ta lõi lahku sajandeid kestnud nn. personaalunioonist oma lähinaabritega. Aastatel 1940-1945 okupeeris Norra Kuningriiki Saksa Wehrmacht, 1944. aastal hõivasid kuningriigi põhjaosa Nõukogude Liidu punaarmeelased. Soome jäeti ilma senisest väljapääsust Põhja-Jäämerele, N. Liit ja Norra said ühise riigipiiri. Et ära hoida sovetiseerimist või finlandiseerumist, sai Norrast alates 1949. aastast NATO asutaja- ja liikmesriik, olles kahe rahvahääletuse tulemusena suutnud tänapäevani vältida ka oma värbamist Euroopa Liitu.

Säilitatud on rahvuslik valuuta, hinnad kauplustes on küll krõbedad, kuid elatustase Norras (tänu maagaasi, nafta jm. tootmisele) on tõenäoliselt üks kõrgemaid maailmas – erinevus näiteks Rootsist on igatahes märgatav. Ka keskmine eluiga on kõrge – meestel 77, naistel 82 aastat (võrdluseks vastavad arvud Eestis: 66 ja 77).[1] Pealepressivast immigratsioonist (sealh. Eestist) hoolimata on ca 95% rahvastikust norralased – antropoloogiliselt suurelt osalt põhja ehk läänebalti tõugu, lingvistiliselt põhjagermaanlased.
            Viibisin selles meeldivas keskkonnas nädalapäevad Norra-Eesti Ühingu kutsel. Oslos ja Kristiansandis oli ette nähtud mitmeid kohtumisi ja esinemisi. Lisaks avanes enneolematu võimalus tutvuda arvukate kohalike vaatamisväärsustega, samuti heita pilk Skandinaavia poolsaare lõunaosa loodusele.
Poleks võinud arvatagi, et fjordidemaal tuntakse Eesti ja üldse Balti riikide ajaloo, kultuuri, päevaprobleemide jms. vastu nii suurt huvi. Norra-Läti koostöö viljana anti 2009. aastal välja Hege Boman Grundekjøni ja Jānis Kalnačsi raamat „Latvia med Knut Hamsun og Kārlis Padegs”, mis sisaldab põhjaliku ülevaate meie lõunanaabrite ajaloost ja kultuurist. Norwegian Helsinki Committee oli juba varem avaldanud artiklite ja dokumentide kogumiku „Menneskerettighetsbrudd og russifisering i Baltikum”, milles muu hulgas esitatakse ka okupeeritud Balti riikide kommusmivangide nimestikud. Optimistlikumas vaimus võiks mainida näiteks läbi ja lõhki Eestit tundva ajakirjaniku Morten Aasbø taskuformaadis, kuid äärmiselt sisutihedat teatmikku „Estland. Tallinn” (2003), mille kasutamisel küll ükski meie


[1] „Maailma teatmeatlas”, Otava 2005, lk-d 12, 34.
hulka sattunud norralane tänapäeval hätta ei jää (olemas isegi väike norra-eesti sõnastik).
Norra-Eesti Ühing (Norsk-estisk forening) asutati pealinnas juba 1984. aastal – järelikult pühitses organisatsioon mitte just ammu oma 25. aastapäeva. Sel puhul avaldati rikkalikult illustreeritud ligi 300-leheküljeline koguteos „Estland og Norge i fortid og nåtid”, milles ei puudu ka Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese ja Norra peaministri Jens Stoltenbergi tervitus. Praegusel ajal kuulub ühingusse paarsada liiget mõlemast rahvusest, teiste hulgas nimekad tõlkijad Turid Farbregt ja Øyvind Rangøy. Eesotsas on Else-Jannike Kuum, kellega sain Tartus kokku veel paar päeva enne lennureisi algust Tallinnast Oslosse. Neli korda aastas antakse välja ajakirja „Estlands-nytt”, milles rohkesti pakutakse estofiilset infot.
Mu vestluste ja loengute peamiseks sisuks Norras polnud nutt ja hala „raudse eesriide” taguste minevikusündmuste ümber või ka minu praeguse tegevuse kirjeldamine. Pearõhu asetasin okupatsioonide võrdlemisele Eestis ja Norras.
Võõrvõimu Norras eespool juba mainisin. Nimetasin seda „kergeks ehmatuseks” – hoolimata sellest, et ka seal olid sakslased ja nende kohalikud käsilased asutanud repressiivasutusi, mõnitanud, piinanud ja mõrvanud patrioote ning vastupanuliikumisest osavõtnuid. Tolleaegne Norra kuningas Haakon VII (1905-1957) jäi aga kodumaale, teda ei küüditatud võõrsile nagu see juhtus mõne teise okupeeritud riigi presidendiga.
Kiiresti ja ilma pikema jututa viidi riigis läbi denatsifitseerimine. Natsidega koostöösse asunud Norra endine poliitik, kaitseminister ja peaminister Vidkun Quisling (1887-1945) kuulutati okupatsioonirežiimist vabanedes kollaboratsionistiks ja riigireeturiks ning kohtu otsusel hukati. Vastutuselevõtmisest ei pääsenud ka paljud teised režiimitruud kaasajooksikud, värvivahetajad ja „reaalpoliitikud”.
Küsisin kuulajatelt, et kui okupatsioon teie riigis oleks viie aasta asemel kestnud kümme korda kauem, nagu see leidis aset minu kodumaal – kas oleksid siis okupandid ja nende järglased hakanud ennast siin pidama „vähemusrahvuseks”, nõudma Norras võrdseid õigusi, saksa keele tunnustamist riigikeelena jms. ning kas norralaste osakaal riigi pealinnas oleks siis muudetud ligikaudu samasuguseks nagu see praegu on eestlastel Tallinnas või lätlastel Riias.
Arvatavasti panid sellised küsimused või tähelepanujuhtimised paljusidki mõtlema. Mulle näidati koguni ette koht Oslo kesklinnas, kus kohtuotsus V. Quislingi asjas 24. oktoobril 1945 täide viidi – pole seal praegu ainsatki lilleõit ega isegi nimesilti. Avanes hoopis teistsugne vaatepilt kui näiteks mõnel punapidustusel Pronks-Aljoša ümber Tallinnas...
Erinevalt Eestist on Oslos paljude teiste hulgas olemas ka Vastupanuvõitluse Muuseum. Selle ekspositsioon on äärmiselt realistlik ja asjakohane, külastajatel on võimalus isegi kuulata helisalvestust V. Quislingi kõnest, milles ta norra rahvast manitseb ja kutsub teda üles okupantidele vastupanu mitte osutama. Kust küll saaksid eestlased tänapäeval kuulata või vähemalt lugedagi näiteks Arnold Rüütli, Indrek Toome jt. lähimineviku kommunismiehitajate Kremli-meelset retoorikat – et meie nn. iseseisvuse taastamise või ka praeguse riigivalitsemise kvaliteedi osas vajalikke järeldusi teha?[1]
Kristiansandis seadis ennast 1942. aastal endise riigiarhiivi hoones sisse Saksa Gestapo (sovetiriigi NKVD, KGB jms. sõsarasutus), muutes selle piinamise ja


[1] Vt näiteks Graho Riff, „Eesti kvislingid ja lip(s)uvahetajad”, Oige ja wasemba, 1995, 10 lk. Samuti Kalle Muuli „Rüütli tänamine” (Postimees, 6. oktoober 2012); Индрек Тооме, „O жизни молодежи Советской Эстонии”, Периoдика, Taллин, 34 cтр.; „Indrek Toome – õnnelik pensionär” (Eesti Ekspress, 18. 08. 2011). 
õuduste keskuseks. 1945. aastal võitis hoone tagasi Norra vastupanuliikumine. 2001. aastal avati selles sihtasutus Stiftelsen Arkivet, millest on saanud ajalooliste mõtiskluste ja rahumeelsuse keskus. Siia korraldatakse ekskursioone, peetakse loenguid ja jätkatakse uurimistööd lähimineviku sündmuste kohta. Põhjaliku ülevaate okupatsiooniaegsest tegelikkusest Norras annab Kristen Taraldseni raamat „Arkivet – torturens høyborg”. Sihtasutus on ka välja andnud Harald Sødali raamatu „Bare én vendte tillbake”, milles kirjeldatakse koonduslaagreid ja Vene sõjavangide saatust Norras.
Inimõiguste probleeme tänapäeva maailmas käsitleb Oslo kesklinnas paiknev Nobel Peace Center/Nobels Fredssenter, kus peale rohkearvuliste trükiste äratas tähelepanu T-särk tekstiga FEAR IS A HABIT. I AM NOT AFRAID (Aung San Suu Kyi).[1] Sama temaatika on omane ka juba mainitud Norra Helsingi Komiteele, kes alates 1980. aastast autasustab Andrei Sahharovi Vabadusfondist totalitaarrežiimidega riikides tagakiusatud inimõiguste aktiviste ja demokraatia eest võitlejaid Sahharovi-nimeliste vabadusauhindadega (Sakharov Freedom Award). Näiteks 2006. aastal määrati autasu valgevenelasele Aliaksandr Bialatskile.
Ajakava oli äärmiselt tihe, sellesse pidi ära mahtuma veel Kristiansand Kanonmuseum Batteri Vara, kus paljude muude vaatamisväärsuste hulgas võis näha ka maailmas suuruselt teist kahurit, mida sakslased Teises Maailmasõjas kasutasid Briti sõjalaevade sissepääsu takistamiseks Norra ja Taani vetesse. Suurtükk valmistati 1941. a. Kruppi firmas Essenis, selleks kasutati ligikaudu 1400 isiku (sealh. sõjavangide) tööjõudu. Transporditi ta seejärel meretsi osade kaupa Rootsi, sealt edasi mööda raudteed Kristiansandi ning seati lõpuks üles tohutusse, mõneti kolossaalset astronoomiaobservatooriumi meenutavasse punkrisse Kristiansandi fjordi ääres. Siinkohal mõned detailid: üldkaal 337 tonni, kaliiber 38 cm, mürskude kaal 500 või 800 kg, laskekaugus (olenevalt mürsu kaalust) 55 või 43 km, lasketempo üks pauk minutis, teenindav personal 52-62 isikut. Pärast sõda nimetati see patarei Møvik Fort`iks ning rajatise sisseseadet hakati kasutama õppeotstarbeks. Viimased lasud tehti 1952. a., pärast seda sai tapariistast muuseumiese.
            Mulle võidakse hakata ette heitma tendentslikkust, kui siinkohal jätaksin mainimata näiteks oma erialasse puutuvate asutuste külastamised (ütles ju hiljuti üks meiegi nn. prominente, et „iga kingsepp jäägu oma liistude juurde”). Sellisteks on Oslo kesklinnas oaasina paiknev botaanikaaed ja loodusmuuseum (Botanisk hage/Naturhistorisk museum).

Botaanikaaed pühitseb 2014. aastal oma 200. sünnipäeva, siin kasvatatakse ca 7500 taimeliiki kogu maailmast. Ehitistekompleks hõlmab endas ka botaanika (herbaariumid), zooloogia ja geoloogia osakonna. Paljude fossiilide hulgas on siin eksponeeritud Tyrannosaurus rex`i täismõõduline skelett, kuid ka veel ajaloolisel ajal siit ilmast hävitatud hiidalgi (Pinguinus impennis) ja kukkurhundi (Thylacinus cynocephalus) topised. Paari tunni vältel ei jõudnudki kõike läbi vaadata.
            Sedasama võib öelda ka „Kon-Tiki” muuseumi ja Thor Heyerdahli (1914-2002) keskuse, maailma talvepealinnana tuntud Holmenkolleni ja Kristiansandi loomapargi (djurpark) kohta. Viimatimainitu ületab kaugelt zooloogia „mõjusfääri”, paiknedes laialdasel maa-alal ning põimudes läbi etnograafia, arhitektuuri, laevanduse jm. elualadega. Kaljukoopasse on rajatud isegi „metsavendade” punker (ei tea, kas sobibki selliste omaaegseid asukaid niimoodi nimetada?), milles tänapäeval tegutses


[1] Tõlkes: Hirm on harjumus. Mina ei karda. Aung San Suu Kyi, „Mother Democracy” on demokraatia eest võitleja ja inimõiguste aktivist Birmas, kes novembris 2010 vabanes koduarestist ning kaks aastat hiljem valiti Birma parlamenti.
giidina 90ndates eluaastates kunagine vastupanuvõitlusest osavõtnu, kes GULAGi endisele kommunismivangile ladusas inglise keeles oma nooruspõlvemälestusi jagas.
            Oslo (kuni 1924. aastani Kristiania) sai pealinnaks 1814. a. ning pole oma elanike arvu poolest (522 000) meie Tallinnast kes teab kui palju suurem. Linnas on rohkesti omanäolisi või monumentaalseid ehitisi, näiteks aastatel 1931-1950 ehitatud imposantne raekoda. Oslo paikneb künklikul maastikul sopilise fjordi ääres, kuhu just minu sealoleku ajal oli sisse sõitnud ookeanihiiglane Queen Mary 2 tuhandete turistidega pardal.

Kuningas Harald V palee paikneb kesklinnas ning seda ümbritseb auvahtkond, mõni kilomeeter lääne pool on mitme muuseumiga linnaosa Bygdøy. Siin on olemas ka Royal Farm koos kariloomade, lautade, heinamaade jm juurdekuuluvaga, kuna kuningas olevat suurem loomakasvatuseentusiast kui näiteks siinne Ärma talu omanik. Inimesi aga sõidutab kesk- ja äärelinnade vahel vähemalt 6 metrooliini, täie võimsusega teenindab linna ja selle ümbruskonda ka veetransport.
            Kristiansand (ca 80 000 elanikku) on Norra suurematest linnadest lõunapoolseim ning veelgi „merelisem” kui Oslo. Tundub, et kõikvõimalikke mootorpaate ja laevukesi on selle elanikel sama palju kui sõiduautosid. Et norralased on liikuv rahvas, tõendab seegi, et osa Kristiansandi elanikest käib tööl Oslos, samuti vastupidi. Ligikaudu 300-kilomeetrise vahemaa katmiseks lennukiga kulub umbes sama palju aega kui rongisõiduks Tartust Elvasse või Tallinnast Keilasse...
            Et harakas on Norras inimese suhtes sama usaldav nagu näiteks kodutuvid või varblased Eesti linnades, sellele pööras omal ajal tähelepanu juba Charles Darwin.[1] Veel äratasid tähelepanu Oslo kesklinna haljasaladel nokaesist otsivad või puhkavad kanada lagled (Branta canadensis), pööramata ümbritsevale sagimisele vähimatki tähelepanu. Meil üksnes läänesaartel kasvav kiduravõitu luuderohi (Hedera helix) tunneb ennast Lõuna-Norras koduselt, ronides teede ääres kas või mööda telefoniposte üles.
            Tulles tagasi inimeste juurde, võiks mainida vastuvõttu Kristiansandi linnapea Arvid Grundekjøni juures, samuti kohalikus ajalehes avaldatud, tervet lehekülge hõivavat lugu siinkirjutajast, autor ajakirjanik ja advokaat Hege Boman Grundekjøn.[2] Kuna olen varem olnud tegev Eestirootslaste Kultuuri Seltsis, märkasin üllatusega, et saan ka norrakeelsetest kirjalikest tekstidest enam-vähem aru (norralaste kõnekeelest aga siiski suuremat taipamata). Grundekjønide kaunites kodudes Oslos ja Kristiansandis pakuti mulle ka lahkesti peavarju. Meeldejäävaim hetk oli aga siis, kui Oslos anti mulle üle mahukas Prisoner Dossier: Mart Niklus, kuhu Amnesty International oli aastate vältel kogunud hulga protesti- ja märgukirju süümevangide toetuseks okupeeritud Eestis. Osa saadud materjalidest oli mulle senini täiesti teadmata.
Kui välja arvata kogu maailma vapustanud massimõrv Oslos ja Utøya saarel 22. juulil 2011, mille kohta allakirjutanu Norras viibimise ajal kohtuotsust veel polnud langetatud ning millisel teemal norralased eriti vestelda ei soovinud, võib saadud muljeid kvalifitseerida suurepärasteks ning minu esimest reisi sellesse kuningriiki lugeda kordaläinuks. Kõige muu hulgas saan nüüd ju senisest palju paremini aru näiteks Edvard Griegi (1843-1907) muusikast, kelle klaveripalu olen kunagi ka ise mänginud. Norra rahva teistest suurkujudest (Fridtjof Nansen, Roald Amundsen, Sonja Henie jt) jääb siinkohal kahjuks lihtsalt ruumipuuduse tõttu rääkimata.


[1] Ch. Darwin, „Liikide tekkimine” eestik. väljaanne (2012), lk. 254.
[2] Fædrelandsvennen [Isamaa sõber] nr 187, 14. 08. 2012
            Suur tänu kõigile, kes mu esimese visiidi selle põhjamaa lõunaotsa nii sisukaks ja meeldivaks olid muutnud! Hellitan südames lootust, et edaspidi avaneb võimalus Skandinaavia poolsaare lääneküljel ka rohkem põhja poole rännata, et Norra riigi ja rahvaga senisest veelgi mitmekülgsemalt ja üksikasjalikumalt tutvuda.


MART NIKLUS
Tartus, 14. oktoobril 2012

Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe „Rahvuslik Teataja” 13. numbris (oktoober-november 2012) ja 14. numbris (jaanuar-veebruar 2013) ilmunud reisikiri. Autor on tõlkija, bioloog ja ornitoloog, nõukogudeaegne poliitvang ja vabadusvõitleja, pärastine riigikogulane (1992-95).
_________________
"Rahvuslikku Teatajat" saate tellida kui võtate ühendust levijuhtidega

Levijuhid:
Tallinnas ja mujal Põhja-Eestis: Johanna Ranne (e-post: johanna.ranne.armane [ät] gmail.com; telefon: 59037103).
Lääne- ja Kesk-Eestis: Jaan Hatto (e-post: stuvsta [ät] hot.ee; telefon: 51903374).
Tartus ja mujal Lõuna-Eestis: Osvald Sasko (telefon:55542270).
Levijuhtidelt saab ka varasemaid „Rahvusliku Teataja“ numbreid.

Tõnu Kalvet,
„Rahvusliku Teataja“ peatoimetaja
Telefon: 55900564

1 kommentaari:

Anonüümne 11. märts 2014 17:10  

Mart Niklus nagu alati
pooltõdede jutustaja ja manipulaator.
Kuhu jäi suurim kirjanik Knut Hamsun? Või siis norralastest vasaksotside poolt tuhanded väikelapsed kelle identiteet varastati , elu rikuti, sest isa oli sakslane ja miks sakslasest isa halvem kui neeger? Samuti Norra kallutatus nii külma sõja ajal kui manipulaatorid valitsuse eesotsas? Üks Brundtlantide klike! Pole norrakate sadism midagi kiita , pealegi silmakirjalikud ka. Tänu loodusvaradele see õitseng kestab. Kas kinnimakstud tellimus?



Eesti Vabadussõjalaste Liit


TIIBET VABAKS!

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP