RAHVUSLANE

Rahvuslane

Kolmapäev, 19. märts 2014

Kuhu on kadunud eestlase julgus?


Kuigi ma olin siis ainult üheksa-aastane, mäletan ma detailselt seda suvepäeva, mil Venemaa saatis oma väed Eestist välja.
Sõitsin parasjagu ema, isa ja meie kollase Moskvitšiga tädi Eka juurde Tallinna, kui tee peal tuli meile vastu tankide rivi.
Ma olin siis väike tüdruk, aga ma ei kartnud neid suuri monstrumeid hetkekski. Tankid sõitsid meile vastu ja mina lugesin läbi autoakna neid kokku. Kuskil kahekümne juures läks lugemine sassi.
Ka ema ja isa vaatasid neid hiiglasi julgel pilgul ning auto oli täidetud vaikusega. Ometi saime me kõik sõnadeta üksteisest suurepäraselt aru.
Ma teadsin, et Eesti saab vabaks ja me kõik võitlesime selle nimel koos. See on imelik ja kirjeldamatu tunne, kui sa õpid lapsena oma vanematelt ja täiskasvanutelt seda, kuidas oma riigi ja õiguste eest seista.  Mina kasvasin üles teadmisega, et me oleme üks väike, aga julge rahvas!
Hiljuti käisin Tais. Olin parasjagu ühes rõivapoes ja valisin endale tikitud kotti. Ma ei suutnud otsustada, kas mul on seda tarvis või mitte ning teatasin ühel hetkel müüjale, et tulen homme tagasi ja võtan ööpäeva mõtlemisaega.
Väikest kasvu hapra kehaehitusega Tai proua teatas mulle, et homme teda poes enam kahjuks pole.
"Aga siis ülehomme?" pakkusin talle välja uue päeva. Müüja näitas kassa kõrval asuvat ipadi, millest kostus imelikku kisa ja lärmi. Mängis mingi video.
"Homme sõidan pealinna," ütles ta uhkelt ja resoluutselt ning lisas: "Võitlema!"
'Mis mõttes võitlema?' mõtlesin omaette ja arvasin esimese hooga, et proua läheb ilmselt mingit tähtsat Tai poksivõistlust vaatama. Proua aga jätkas.
"Meie riik on kohutavas seisus. Valitsus võtab inimestelt kõik rahad. Inimesed on vaesuses. Me kannatame. See peab muutuma ja lõppema..." rääkis ta ja mulle meenusid ühtäkki Bangkokis toimuvad rahutused sealse riigikorra vastu.
Butiigi müüjatar oli teel mitte poksivõistlust vaatama, vaid hoopiski oma õiguste eest seisma.
"Aga millal te sealt siis tagasi tulete?" küsisin ehmunult.
Kõhn ja nääpsuke proua vuristas vastu: "Ma ei tea. Võib-olla ei tulegi..." Ta andis oma lausega märku, et kui vaja, siis võitleb ta kas või surmani.
Tikitud kott jäi poodi ja ma sõitsin veel päevi tema butiigist mööda, et näha, kas poe uks on tõesti kinni või üritas naine mind lihtsalt kiiremini kotti ostma sundida. Aga pood oli tõesti suletud kuni päevani, mil mina sealt lahkusin.
Mõte sellest, et ühe riidepoe müüja võib aga nii julgelt rääkida võitlusest oma õiguste eest, paelub mind siiani. Kuidas on ühes nii pisikeses ja hapra välimusega naises olemas selline julgus ja võitlusvaim? Miks meis, kes me oleme poole suuremad ja palju tugevamad põhjamaalased, pole see võitlusvaim nõnda säilinud?
Miks teeb meie valitsus meie rahvaga, mida tahab ja meie oskus oma õiguste eest seista on praktiliselt nullilähedane?
Kuidas on võimalik, et paarkümmend aastat tagasi julges seesama rahvas vastu astuda vägevale Nõukogude Liidule, aga täna laseme rahvuskaaslastest võimulolijatel endale päitsed pähe panna nii, et me sellest ise mitte arugi ei saa.
Verised rahutused on koledad, aga nendes on mingi sõnuseletamatu ühise rahva ja kokkuhoiu jõud, milles on omamoodi ilu.
See ühendatud jõud jõuab teleekraani kaudu meieni iga päev Ukrainast, mida ma jälgin samasuguse õhinaga nagu kunagi lapsena Eesti taasiseseisvumist.
Mõneti kurvameelselt mõtlen, kuhu on jäänud need minuvanused inimesed, kes vaatasid julge pilguga tankide rivi meie riigist väljumas või seda kuidas heisati Toompeal suure riski kiuste meie lipp? Kuhu on jäänud minu vanaema ja vanaisa sarnased eestlased, keda piinati ja nimetati rahvavaenlaseks, kuid keda ei murdnud miski.
Loomariigis tugevdavad raskused järgmist generatsiooni - ellujäämise eesmärgil - aga kuhu on kadunud meie rahva südikus ja meie riigi ajaloos nähtud tugevus...sellest ma aru ei saa. Kes hävitas meie julge hinge, et isegi Ukraina uudiste kommentaare lugedes näen ma eestlases kartlikku suhtumist, kus muretsetakse mitte ühe rahva vabaduse, vaid hoopiski sellepärast, et ega see sõda mingil juhul meieni ei jõua...

1 kommentaari:

Anonüümne 20. märts 2014 11:26  

Mh. Pole see julgus kuhugi kadunud. Kui pasun hüüab, tullakse taas. Käin 1x 4a jooksul valimas, osalen Kaitseliidu õppustel ja astun vajaduse korral ka agressorile vastu. Ja ma ei ole üksi. Eesti eest võideldakse.



Eesti Vabadussõjalaste Liit


TIIBET VABAKS!

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP